Moraalselt moraalitu

Karin käis seminaril ja me kõik saime sellest kasu. Ma olen absoluutselt Pillekesega nõus, et Karin võiks neile seminaride korraldajatele teha ettepaneku, et saab neil tasuta osaleda ja kirjutab siis blogis nende headest ja veadest. Karin kirjutab nii positiivselt, et isegi vead on tal diplomaatiliselt välja toodud ega tundu rünnakuna. Mõni teine, vaatab peeglisse, oskab isegi positiivsetest emotsioonidest agressiivselt ja ähvardavalt kirjutada.

Igatahes see mõtteharjutus, mille Karin välja tõi, meeldis mulle väga ja ma tahan kohe oma arvamuse ka kirja panna. Kuna see nii pikaks kujunes, siis ei hakanud kommentaarina jätma ja jätan hoopis siia. 

Lugu järgmine. Ühes suurfirmas töötas Mari, kes armastas Jüri. Firma peakorter otsustas personaliosakonna üle viia Singapuri ja Mari teadis, et tõenäoliselt pakutakse seda väga head võimalust just tublile ja püüdlikule Jürile. Aga Mari ei tahtnud, et Jüri läheb – nii ei saaks ju enam üldse koos olla. Mari läks Eesti osakonna juhi Juhani juurde ja palus tal juhtkonda mõjutada nii, et Jüri jääks Eestisse. Juhan oli nõus, aga tingimusel, et Mari veedab temaga enne intiimse öö. Mari keeldus ja läks muret kurtma sõber Maiele, et erinevaid võimalusi kaaluda, aga Maie ei tahtnud kogu olukorrast midagi teada. Mari oli lootust kaotamas ja nõustus lõpuks Juhaniga öö veetma, et oma armastatut mitte kaotada. Juhan pidas lubadust ja jättiski Jüri Eestisse. Kui Mari rääkis Jürile oma armuseiklusest, mille ta oli sunnitud ette võtma Jüri enda lähedal hoidmiseks, sai too maruvihaseks ja lõpetas suhte. Südamevalus Mari kurtis oma muret Jüri sõbrale Jaanile. Jaan tundis Marile kaasa ja andis Jürile peksa. Mari oli õnnelik, et nüüd pidi ka Jüri kannatama.

Harjutus seisnes selles, et tegelased tuleks kõige alatumast moraalseimani järjestama. 

Ja kuigi ma mõistan loogikat selle taga, miks inimesed nii Mari kui Juhani tahavad ristile tõmmata, siis mina ise ütleks, et kõige ebameeldivam tegelane oli Maie. Sest mis kuradi sõber sa oled, kui ma tulen sinu juurde suure murega ja sa ei viitsi minuga tegeleda? Sest sõber oleks Marile öelnud, et mis asja SINA tõmbled siin, kui Jüril on savi kuhu ta saadetakse, siis pole sinu asi susserdada, sest kui mees sinust hoolib, siis ta ei laseks ennast küüditada. Või ütleks, et räägi Juhani ülemusega, sest see on töökohal võimu kuritarvitamine ja kuulub tõenäoliselt ka paragrafi alla. Või ähvardaks hoopis Juhanit, et kui sa nüüd ei tee, mida ma tahan, siis ma räägin kõigile, milline ilge mölakas sa oled. Ühesõnaga, sõber ei jäta sind murega üksi. Hiljem selguski, et Jüri ei olnud Marist üldsegi nii suures vaimustuses, kui naine arvas, sest tema nägi, et tema ilus karjäär, mis oli talle ilmselgelt olulisem, kui potentsiaalne pereõnn, sai naise vahelesekkumise tõttu rikutud. 

Absoluutselt kõige meeldivam tegelane oli minu jaoks Jaan, kes ilmutas tõelise sõbra tundemärke ja astus aktiivselt oma sõbra kaitseks välja. Mari oleks pidanud enne Juhaniga magamist temale olukorda selgitama ja ehk oleks see olukord siis hoopis toredamalt välja kukkunud. 

Juhanit ma ka otseselt amoraalseks ei pea, lihtsalt oportunist, kes kasutas olukorda enda huvides ära. Jah, see ei ole ilus, aga samas me kõik ju kasutame olukordi, mis meile sülle kukuvad enda kasuks ära. Kuna asi puudutas seksteenuseid, siis me muidugi suhtume asjasse traagilisemalt. Ta oleks võinud ju Marilt ka muid teeneid paluda, lapsehoidmisteenust, tööviljakuse tõstmist, mida iganes. Siis ei vaataks keegi Juhanit nagu ilget jobu. 

Mari tundub impulsiivne ja pisut naiivne tegelane, kes kujutab ette, et ta saab asju kontrollida ja oma saatust ise korraldada. Nagu, kui ma oleks Mari ja oleks leidnud, et Juhaniga magamine on suurt pilti vaadates väike üleastumine, siis milleks oli vaja seda asja Jüriga jagada? Ole siis vait. Või mis selle puhtsüdamliku ülestunnistuse point oli? Tegelikult ilmselt oligi nii, et Mari sai pärast Juhaniga magamist aru, et Jüril pole temast sooja ega külma ja siis ta rääkis Jürile selle loo, sest lootis, et siis mees saab aru, kui väga naine teda armastab ja hakkab teda hindama, aga noh, selgus, et mees ootas lihtsalt ettekäänet, et Mari maha jätta ja naine serveeris selle talle hõbekandikul. Mari meenutab mulle neid naisi, kes pidevalt sahkerdavad ja korraldavad ja siis on üdini õnnetud, kui asjad ei kulge neile soodsal viisil, siis nad kaebavad ja võtavad ohvrirolli, nutavad ja kurdavad oma kurba saatust. Oleks Mari chillilt võtnud, lasknud Jüril ise oma asjadega tegeleda, oleks mõttetust mehest lahti saanud ning mõistnud, et Jaan ongi see tema ainus õige mees, kellega tal on määratud igavest armuõnne kogema. Sest no sorry, võibolla on see ääretult antifeministlik, aga minu meelest on tohutult seksikas, kui mees su kaitseks välja astub. 

Jüri tundub mulle üsna neutraalne tegelane. Mina ei tea muidugi, mida ta sellele Marile kokku lubas ja miks naine temasse nii pimesi armus, et oli sellisteks tegudeks valmis, aga võibolla oli see mehele mugavussuhe ja mõtles, et kuni ma pole veel seda oma eluarmastust kohanud, siis võin ma ju Mariga natuke aega veeta. Nüüd tuli see vufa, keeras tema karjäärivõimalused pekki, ta peab töökohta vahetama, sest kuidas ta saab sinna firmasse edasi jääda pärast seda, kui kuuldused hakkavad levima, et mingi eit mehe elu korraldab? Kallim murdis truudust ja kõige tipuks sai veel asja eest teist taga peksa ka. Mida perset! 

Selliste olukordade puhul, olgu hüpoteetilised või reaalsed, ongi huvitav see, et inimesed hindavad neid asju vastavalt oma südametunnistusele, prioriteetidele ja ilmselt ka elukogemusele. Mõne jaoks on okei teiste mõtteid varastada ja siis deklareerida, et "ma ei teadnud, et keegi sellist asja üldse märkab" ja mina mõtlen, et aga kas see inimene siis poest ka varastab, kui ta arvab, et vahele ei jää? Teine ütleb, et appi, abikaasa pettis mind ja reetis mu usaldust, samas kui ta ise on abikaasa aastateks tähelepanu ja intiimsuseta jätnud, pettes sel viisil samuti oma kaasat, keda lubati armastada ja hoida asjaoludest sõltumata. Keegi leiab, et leivapätsi varastamine on õigustatud, kui muidu näljasurm saabuks, teine leiab, et varastamine on õigustatud, kui seda teha rikaste taskust. On neid, kes arvavad, et valetamine on okei, kui see kellegi tundeid säästab, teine leiab, et valetamine on okei, kuni vahele ei jää. Vast kõige ehmatavam on see, kui sa ühel hetkel adud, et keegi, kellega sa oled lähedane, mingis moraaliküsimuses on sinuga täiesti teisel seisukohal. Ikka ju eeldad, et sõber jagab sinu moraaliväärtuseid. Kui sinu jaoks on poest varastamine vale, siis sa ei hängi ju nendega, kes iga kord salaja mõne nätsupaki taskusse libistavad. Või kui sinu meelest on seksuaalne kõlvatus põhjendamatu, siis sa ei vali endale prostituuti parimaks sõbrannaks. Kuigi võib juhtuda nii, et keegi, kes on sulle kallis, tunnistab üles, et on elus ühe või teise patu sooritanud. Sa kuulad ta jutu ära ja leiad, et oleksid ehk samas olukorras sarnaselt toiminud ja leiad end olukorrast, kus kuigi varastamine, valetamine ja petmine on sinu jaoks vastuvõetamatu käitumine, aga sa teed sellele ühele inimesele enda südames erandi. 

Inimesed on huvitavad.