Teatud päevadel kuus see tabab mind. Lainena ja matab täielikult enda alla. Teen südame kõvaks ja pühin vägisi pealetükkivad pisarad ära, ütlen endale, et ma pole ju tegelikult mingi weak a** bitch ja need on kõigest hormoonid. Aga ta tuleb ikkagi. See enesehaletsus.
Ma ei saa sellest aru, et kuidas inimestel nii kergesti suhted tekivad, minnakse lahku ja enne kui üks asi on jõudnud ära lõppeda, ollakse juba kaelakuti kellegi teisega koos. Õigemini, kuna see näib norm olevat, siis pigem ma mõtlen, et mis mul ometi viga on, et ma ei suuda endale kuidagi südamesõpra leida? Et kas ma tõesti olen kõikidest naistest planeedil Maa nii palju inetum, rumalam, paksem, vanem, vaesem või vastikum?
Ma muudkui kirjutan standarditest ja eelistustest, milline mees peab olema ja milline ta absoluutselt olla ei tohi. Aga mis õigusega? Minu latt peaks olema sama kõrge kui asfaldi teemärgistus. Mis minu juures nii ahvatlevat on, et mõni mees peaks minu eest võitlema ja oma väärtust tõestama? Kas minu "suurepärane figuur", "imeilusad silmad", "kaheksanda maailmaime väärilised jalad", "tippärinaise majandusoskus", minu miljon last, "vapustavalt võrratu huumorimeel", "ema Theresale omane südameheadus", kõik minu "doktorikraadid"? Mul pole ju ühelegi mehele mitte midagi pakkuda! Jah, ilmselt mingi Kalevipojast bemmiossi suudaks ära sebida "Kannu Kõrtsis", aga ma pean ju selliste jaoks ennast liiga heaks. Ja üldse, kes ütles, et needki mind tahaks? Ma ju ei tea. Äkki isegi nemad ei taha?
Mul võtab nii kaua aega, et üldse kellessegi kiinduda ja veel miljon korda kauem, et neist pärast üle saada, isegi siis kui mulle tuima järjekindlusega haiget tehakse ja hinge sülitatakse. Kuidas kõik teised nii kiiresti suudavad ühest suhtest teise libiseda? Ja samas ma mõtlen, et ma vist ei tahakski nii. Mulle tegelikult meeldib see, et ma selline olen. Et mu lastel on üks isanimi ja nad ei pea igal laupäevahommikul pannkooke mäludes uurima, et "kas see on nüüd siis meie uus issi, vä?" Sest ma ei ole sarimonogaamne, nagu paljudele meeldib enda kohta öelda. Minu meelest selline asi polegi mingi monogaamia. Kuidas sul saab tekkida mõne nädala või isegi kuuga kellegagi usalduslik suhe? Millega Sa oma lojaalsust tõestad? Sama hästi võiks ju prostituut ka öelda, et ta on täiega monogaamne selle mehega, kes parasjagu tunni eest on tasunud.
Ma tahaks mõelda, et minu väärtus ei seisne selles, kas ma parasjagu mõne mehe kulul endale ripsmepikendusi ja tanklakohvi saan lubada. Ja ometi, kusagil väga sügaval sees, mitme meigikihi varjus, tselluliidi all peidus, kogu välise meelekindluse ja ma-saan-ise-hakkama suhtumise taga, tunnen ma, et naisena olen ma raisku läinud. Et ma ei vaja küll ühtegi meest, aga ilma olen ma justkui poolik. Ja noh, raiskamist ma vihkan. Jah, see on meeleheide, mis peletab eemale isegi ossid. Ma arvan. Naiste ajakirjades kirjutatakse nõnda.
Ja siis, kui ma juba täis tuuridel end üles olen jõudnud kruttida, tuleb mulle meelde, et mis leidmisest ma üldse räägin, kui ma ju ei otsi? Ma pole kunagi otsinud, mitte tõeliselt. Kõik suhted on mul tekkinud iseenesest. Ma olengi see kass, kelle suhu hiired jooksevad. Sellepärast mul ongi armumised sõpradesse, töökaaslastesse, klientidesse ja naabrimeestesse. Need, kes nagunii kusagil läheduses jõlguvad, nendest vaimustungi. Vahel soovitatakse, et mine, käi näiteks Eestis teistes kogudustes, sealt leiad endale tubli kristliku mehe. No, hea soovitus iseenesest. Aga... see tundub mulle kuidagi hale. Sellepärast ei loo ma kontot ka kristlikele tutvumissaitidele. Ma loodan, et armastus juhtub loomulikult, pingutamata, võimlemata, otsimata.
Ja järgmisel päeval saabub punaarmee ning kõik need halamõtted voolavad klosetipotist loputusveega kanalisatsioonitorru, ma lükkan oma viltuvajunud krooni otseks tagasi ja olen kuninganna edasi. Vähemalt järgmised 28 päeva.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ma ei saa sellest aru, et kuidas inimestel nii kergesti suhted tekivad, minnakse lahku ja enne kui üks asi on jõudnud ära lõppeda, ollakse juba kaelakuti kellegi teisega koos. Õigemini, kuna see näib norm olevat, siis pigem ma mõtlen, et mis mul ometi viga on, et ma ei suuda endale kuidagi südamesõpra leida? Et kas ma tõesti olen kõikidest naistest planeedil Maa nii palju inetum, rumalam, paksem, vanem, vaesem või vastikum?
Ma muudkui kirjutan standarditest ja eelistustest, milline mees peab olema ja milline ta absoluutselt olla ei tohi. Aga mis õigusega? Minu latt peaks olema sama kõrge kui asfaldi teemärgistus. Mis minu juures nii ahvatlevat on, et mõni mees peaks minu eest võitlema ja oma väärtust tõestama? Kas minu "suurepärane figuur", "imeilusad silmad", "kaheksanda maailmaime väärilised jalad", "tippärinaise majandusoskus", minu miljon last, "vapustavalt võrratu huumorimeel", "ema Theresale omane südameheadus", kõik minu "doktorikraadid"? Mul pole ju ühelegi mehele mitte midagi pakkuda! Jah, ilmselt mingi Kalevipojast bemmiossi suudaks ära sebida "Kannu Kõrtsis", aga ma pean ju selliste jaoks ennast liiga heaks. Ja üldse, kes ütles, et needki mind tahaks? Ma ju ei tea. Äkki isegi nemad ei taha?
Mul võtab nii kaua aega, et üldse kellessegi kiinduda ja veel miljon korda kauem, et neist pärast üle saada, isegi siis kui mulle tuima järjekindlusega haiget tehakse ja hinge sülitatakse. Kuidas kõik teised nii kiiresti suudavad ühest suhtest teise libiseda? Ja samas ma mõtlen, et ma vist ei tahakski nii. Mulle tegelikult meeldib see, et ma selline olen. Et mu lastel on üks isanimi ja nad ei pea igal laupäevahommikul pannkooke mäludes uurima, et "kas see on nüüd siis meie uus issi, vä?" Sest ma ei ole sarimonogaamne, nagu paljudele meeldib enda kohta öelda. Minu meelest selline asi polegi mingi monogaamia. Kuidas sul saab tekkida mõne nädala või isegi kuuga kellegagi usalduslik suhe? Millega Sa oma lojaalsust tõestad? Sama hästi võiks ju prostituut ka öelda, et ta on täiega monogaamne selle mehega, kes parasjagu tunni eest on tasunud.
Ma tahaks mõelda, et minu väärtus ei seisne selles, kas ma parasjagu mõne mehe kulul endale ripsmepikendusi ja tanklakohvi saan lubada. Ja ometi, kusagil väga sügaval sees, mitme meigikihi varjus, tselluliidi all peidus, kogu välise meelekindluse ja ma-saan-ise-hakkama suhtumise taga, tunnen ma, et naisena olen ma raisku läinud. Et ma ei vaja küll ühtegi meest, aga ilma olen ma justkui poolik. Ja noh, raiskamist ma vihkan. Jah, see on meeleheide, mis peletab eemale isegi ossid. Ma arvan. Naiste ajakirjades kirjutatakse nõnda.
Ja siis, kui ma juba täis tuuridel end üles olen jõudnud kruttida, tuleb mulle meelde, et mis leidmisest ma üldse räägin, kui ma ju ei otsi? Ma pole kunagi otsinud, mitte tõeliselt. Kõik suhted on mul tekkinud iseenesest. Ma olengi see kass, kelle suhu hiired jooksevad. Sellepärast mul ongi armumised sõpradesse, töökaaslastesse, klientidesse ja naabrimeestesse. Need, kes nagunii kusagil läheduses jõlguvad, nendest vaimustungi. Vahel soovitatakse, et mine, käi näiteks Eestis teistes kogudustes, sealt leiad endale tubli kristliku mehe. No, hea soovitus iseenesest. Aga... see tundub mulle kuidagi hale. Sellepärast ei loo ma kontot ka kristlikele tutvumissaitidele. Ma loodan, et armastus juhtub loomulikult, pingutamata, võimlemata, otsimata.
Ja järgmisel päeval saabub punaarmee ning kõik need halamõtted voolavad klosetipotist loputusveega kanalisatsioonitorru, ma lükkan oma viltuvajunud krooni otseks tagasi ja olen kuninganna edasi. Vähemalt järgmised 28 päeva.
*Pildistas Tatjana Siipan
Näed siis isegi, et lõpp hea, kõik hea ja minu näitel pole otsida vajagi 😃 aga mitte seda ei tahtnud ma täna öelda.. vaid hoopis midagi muud 😉
VastaKustutaPalju, palju õnne sünnipäevaks!!!
🌹🌹🌹🌹🌹🌹🌹
Nii armas, et mäletasid ja suur tänu heade soovide eest :) Õnn kulub ikka marjaks ära ;)
KustutaNo missa ütled - sünnipäev! Oleks ma siis taibanud kookigi pakkuda...:)
VastaKustutaKena sõbrapäeva sünnipäeva!
Aga kingi sain ometi Su käest, isegi poolkogemata :)
KustutaSuur tänu meeldiva kohtumise eest, kahju ainult, et nii põgusaks jäi. Ehk järgmise raamatu puhul saab pikemalt muljetada :)
Palju õnne jah!
VastaKustutaAga põhiküsimus - kui su senine taktika on olnud, et mis peab, see tuleb ise, ja kui see taktika pole seni vilja kandnud, äkki siis tasuks proovida mingit teist lähenemist? Just nimelt teadlikult otsida. Isegi kui sel viisil ka ei leia, ega seda ei pea liiga tõsiselt võtma.
Ning standardid muidugi peavad olema, iseasi on, kuidas aru saada, kas need on päriselt su enda jaoks vajalikud, või tulevad need mingitest välistest kommetest, normidest, piirangutest? Võin nii enda kui ka teiste kogemustest vast öelda, et eriti noored naised valivad meest tihti selle järgi, nagu nad arvavad, et "nii peaks olema", mõni teine kord aga hoopis teadlikult vastandudes näiteks oma isale, kes on ehk nende lapsepõlves destruktiivselt käitunud ja sellega trotsi tekitanud. Ent sellise vastandumisega kiputakse vahel ka positiivseid omadusi üle parda heitma.
Oma tegelike eelistusteni jõudmine võib võtta aega.
Ma ei oska teadlikult otsida. Ma ei kujuta ette, kuidas see välja näeb :) Kuna ma jube kontrollfriik olen, siis ilmselt ei oskaks ma seda asja kergelt võtta ja mõtleks sajaga üle. Nii olengi jätnud asja Universumi hooleks, et juhtub see, mis juhtuma peab. Seni tegeleda endaga (no pun intended), olla ise selline inimene, kellega tahaks suhet luua ja suhtes olla. Umbes viimane aasta alles tunnen, et olengi see, kellega võiks.
KustutaEelistuste kohta kirjutasin ma pika ja põhjaliku postituse mõni nädal tagasi, aga ei julge avaldada, tundub pretensioonikas. Aga vaatab, mustandites ta mul on, ehk ühel päeval olen juba julgem :D
Seal on omad nipid, näiteks võiks võtta seda alustuseks kui mängu või harjutamist, mis ei peagi kusagile välja viima, kui vaja, paned selle piirangu, et see ei tohigi tõsiseks asjaks muutuda.
KustutaMa olen ise väga vilets suhtleja ja mulle andis psühholoog kunagi sellise harjutuse - vaata iga päev ühele võõrale mehele silma ja kui pilkkontakt tekib, siis naerata. Ja mitte midagi muud. See ei kohusta millekski, ütles ta. Ohhoo, mõtlesin mina. Tuleb nii välja, et nii ongi.
Põhimõtteliselt ei kohusta ju ka Tinderi kasutamine sind mitte millekski, näiteks.
Ma ei arva, et ma olen vilets suhtleja. Mul pole probleemi võhivõõraga jutustada. Ja sõprussuhted tekivad ka küllalt kergesti. Aga ma ei kiindu kergesti. Ja mul võtab tohutult kaua aega, et kedagi usaldama hakata. Ma eeldan, et kõik inimesed nagunii teevad mulle haiget ja jätavad mu maha. Ja et päriselt hakata uskuma, et see konkreetne mees ei tee, või vähemalt siiralt püüab, see võtab aega.
KustutaEi, ma ka ei arva, et sa oleks vilets suhtleja :D, aga ma tahtsin öelda, et mõnikord aitavad mõnest suurest komistuskohast üle väga väikesed nipid ja neid nippe võib anda psühholoog, näiteks.
KustutaTead, nagu kitsal ojal purret ületades piisab ebakindlusest jagusaamiseks kaldal kasvavast heinatuustist või puuoksakesest kinni hoidmisest? Reaalset tuge sellest pole, aga kohataju ja tasakaal paranevad, samuti usaldus selle... purde vastu.
Ma saan Su mõttest aru. Aga mu postituse iva ei olnud selles, et kuidas ma peaksin arenema, et endale mees hoovi lohistada, vaid selles kuidas hormoonid mõjutavad meeleseisundit ja tundmusi. Vallaline olen olnud viimased 7 ja pool aastat. Selle aja jooksul kaks korda väga tugevalt armunud ja viimasest pole praegu veel üle saanud. Ja kui täiesti lõpuni aus olla, siis ei kiirusta ka sellega 😉
KustutaMina kui sarimonogaamlanna (on see sõna?) olen nüüd küll puhevil. :D Kui naisel on olnud vähe suhteid (jah, isegi kui liigub suhtest-suhtesse) ja need suhted kestavad tal aastaid ega harrasta üheöösuhteid, siis ma mitte ühegi valemi läbi ei võrdle teda prostituudiga. Minu tinderipõlvkonnas on see tavaline, aga ma olen väga vanamoodne. Sari- või tavaline monogaamia, monogaamia sellegipoolest. Sõltub kuidas neid sõnu enda jaoks lahti mõtestada.
VastaKustutaSuured-suured õnnesoovid sinu poole teele!
No ilmselgelt oli tegemist hüperbooliga ja prostitutsioonist on asi kaugel :D
KustutaAga ma tahangi aru saada, et kuidas see käib? Kuidas saadakse eelmisest suhtest üle (ja terveks) nii kiiresti, et ollakse valmis ennast järgmisele inimesele pühendama? Mitte irooniliselt, ega paha pärast, aga kuidas? Ma ei mõista hukka, ma lihtsalt ei mõista…
See on iga suhte puhul erinev. Esimesest polnudki täielikult üle saanud kui teise suhtesse läksin. Mul oli vaja väljapääsu. Muidugi see oli vale, aga nii ma käitusin tookord 20-aastaselt. Teises suhtes, nagu sa tead oli ta vägivaldne ning vihkasin teda juba enne suhte lõpetamist. Nii et kui kolmas suhe algas, olin üle saanud. Nii ongi juhtunud, et 9 aasta peale kolm järjestikust suhet. Õppinud olen nende aastate jooksul erinevate mehetüüpide kohta väga palju. Sest kõik 3 on üksteisest kategooriliselt erinevad mehed. Eks see harjumus ja hirm üksinduse ees ole, miks otsitakse kohe uus partner. Ei hakka siin midagi ilustama. Kuid mitte iga suvaline mees vaid ikkagi tunded, suur armastus ja kõik see... Ei oska teiste naiste eest rääkida muidugi, mis lood neil on. Ma eristaksin seriaalmonogaami ainult selle poolest, et ta on pidevalt suhtes, samas kui lihtsalt monogaam võib olla pikemalt vallaline. Aga mõlema soov on sama.
KustutaMa mõtlesin, et sarimonogaam on lihtsalt elu jooksul mitmes monogaamses suhtes, selle peale, et ta lisaks hüppab ühest suhtest otse teise, ma küll ei tulnud.
KustutaÜldiselt ei peeta jah väga tõhusaks elustiiliks seda otsehüppamist, ikka soovitatakse kahe suhte vahele mõningane järelemõtlemise vahe jätta. Ja mina ka ei tea, kuidas ruttu üle saadakse, mul on iga suhte purunemine (mida on juhtunud elus rohkem kordi, kui mulle meeldib endale teadvustada) toonud kaasa pika leinaperioodi. Mitte, et see oleks mul aidanud järjekordse ämbri kolistamist vältida...
Morgie, nii ongi et definitsioonidest saadakse täiesti erinevalt aru. Sarimonogaami saabki näha ühest ja teisest küljest, internetis on rõhutatud et suhtest suhtesse. Mingit ajaperioodi nagu antud pole. Siin on jälle küsimus, et kui kaua peaks inimene vallaline olema. Öeldakse, et üle saamise peale läheb pool suhtes oldud ajast, selle loogika järgi peaks olema aasta-kaks (või rohkem) vallaline peale pikema suhte lõppu. Sõltub ka suhte lõpust, et kas inimesed kaugenesid, kas oli suur petmine, kas negatiivsed emotsioonid lämmatasid suhte. Ma ei saa öelda, et kunagi täielikult esimesese armastuse valust üle saan. Kas see tähendab, et peaksin terve elu vallaline olema?
KustutaMinu "üle saamised" on olnud väga erinevad, aga kõik on kestnud aastaid. Tihti nii, et ise juba arvan, et kõik korras ja tundeid pole, ja siis mingi täiesti suvaline pisiasi toob mind uuesti sellesse tagasi. Aga minuga ongi nii, et kui keegi südames elab (väikses päiksepoolses toas :D), siis ma olen teiste suhtes täiesti pime. Isegi siis, kui ma mõistan, et suhtest "asja ei saa", ei suuda ma end uuele inimesele avada (mis kõlab täiesti napakalt, arvestades seda, millest ma blogis kirjutan). Sellistel perioodidel on tekkinud mitmeid kenasid mehi, kes tahavad kätt hoida ja olla koos minuga, aga ma pole suutnud. Mulle näib ebaõiglane, et keegi peaks mind terveks ravima eelmiste peikade traumadest. Tahan ise suhtesse panustada ja ootan seda ka partnerilt. Kui ollakse alles eelmises suhtes otsapidi sees, siis enamasti see asi hästi ei lõppe.
KustutaMul on kohe hea näide oma laste isast, kes alustas minuga suhet, kuigi oli ikka veel armunud oma esimesse armastusse. Alguses oli ta armunud ja kõik oli korras, aga varsti tulid vanad tunded tagasi ja see rikkus kogu abielu. Kui ta oleks enne minuga abiellumist oma haavad terveks ravinud, siis kes teab, milliseks meie lugu kujunenud oleks.
Ma ei pea ennast eksperdiks, aga erinevad allikad on väitnud, et olenevalt inimesest, pool kuni kaks aastat võib võtta tõsisest suhtest üle saamine, kui see kauem võtab ja liiga palju haiget teeb, siis soovitatakse siiski spetsialisti poole pöörduda. Ma lõpuks pärast kolmandat ämbrit pöördusin ja oli abiks küll. Iseasi, et spetsialistiga peab ka vedama ja peab sobima ja mitte keegi ei ole mulle öelnud, kui kaua peab aega võtma ebasobiva terapeudi traumast üle saamine... :P
Kustuta''Kui ta oleks enne minuga abiellumist oma haavad terveks ravinud, siis kes teab, milliseks meie lugu kujunenud oleks.''
KustutaSeda ei tea kahjuks kunagi. On ju jutte neist, kellele jääb terveks eluks esimene armastus meelde koos valu ja kõigega, olen isegi üks. See oli peaaegu 7 aastat tagasi, aga endiselt on valus meenutada seda aega. Isegi interneti teel suhelda temaga oli sama valus, sest kõik meenus nagu oleks eile juhtunud. Olen õppinud, et kõige olulisem on mitte suhelda eksidega ega solkida minevikus, sest sealt tuleb kõik pinnale. Pigem elada olevikus. Nii jäävad haavad ja vanad armid kuhugi sügavale. Lahti ju neist ei saa. Minu praegusesse suhtesse need kuidagi enam ei puutu.
Selles osas kõrvalise inimesena oskan analüüsida nii palju, et kui su endine mees oleks südamest tahtnud, siis ta oleks suhtes olles suutnud või vähemalt üritanud vanad asjad unustada ja keskenduda SINULE. See oli tema viga, 100% tema viga. Kõik on tahtes kinni. Seal poleks aidanud vallalise periood.
Vot sellega tekib veel üks küsimus, et millal hakata arvestama aega, et suhe läbi sai? No ütleme, et ühel tekkis afäär, aga teine polnud sellest tükk aega teadlik, et kas suhe sai läbi siis kui ta asjast teada sai? Siis kui otsustas suhte lõpetada/kui ta maha jäeti? Või nagu minu puhul, kui "suhet", selle traditsioonilises mõistes, polnudki (ei elatud koos), oli ainult armumine ja suhtlemine, siis mis hetkel see asi lõppes ja kuidas sellest üle saada?
KustutaSellega olen ma nõus, et minevikus surkida ja eksidega "sõbrustada" pole terve. Iga inimene ju ikkagi endast jälje meie hinge jätab. Ja igas suhtes on nii head kui mitte nii head. Hetkel on mul poiste isasse absoluutselt ükskõikne suhtumine - ma ei soovi talle halba, aga kaasa tegemistele ka ei ela. Sellest ma mõistangi, et olen üle saanud. Üle sain ise, ilma temaga "juttude selgeks rääkimiseta". Proovisime ka seda ja see tegi asjad ainult hullemaks. Pigem tõesti rääkida terapeudiga või lähedase sõbrannaga. Rääkimine aitab, siis kuuled enda mõtteid ja näed end kõrvalt. Vähemalt minu puhul see aitab.
KustutaNeed on head küsimused muide, kõigil on kindlasti erinevad vastused. Kui ma olin ära otsustanud, et nüüd on kõik ütlesin ma kohe, et tahan välja. Enne, kui mingi ''teema'' üldse uue inimesega algas. Sarnaselt käisin ma oma vallalise perioodil erinevate inimestega söömas, aga kui tunded tekkisid, siis lõpetasin viisakalt kontakti teistega. Siin tulebki monogaamse inimese joon välja, et kui on juba tunded tekkimas, siis pole vaja enam erinevate inimestega väljas käia. Kõik naised ei mõtle nii (mis on tegelikult normaalne, igaühele oma).
KustutaEhk petmine on minu arust siis, kui inimene ütleb PEALE afääri. Olgu selleks afääriks suudlemine, seks või mingi kolmas asi. Kui öelda ENNE kui midagi toimub, siis on ikkagi suhte lõpetamine. Sest see on see koht, kus osad paarid jäävad püsima. Minul sellist kogemust pole, aga kui on tugev suhe ja üks inimene ütleb, et tekkisid tunded kolmanda vastu, siis saab asja veel päästa. Kui on soovi. Aga kui on tugev suhe, teine petab ja ütleb alles peale seda...
Pika kooselu jooksul ikka tekib hetki, kus armutakse teisesse. Ka mina olen seda kogenud. See, et nii juhtus ei näidanud absoluutselt mitte midagi minu ja abikaasa vahelise suhte kohta. Ja seda, et ma mingi armumise pärast mehe maha jätaks, ei tulnud mul pähegi. Enamasti oli mul väga piinlik, et sellised tunded üldse tekkisid ja tegin kõik endast sõltuva, et sellest üle saada.
KustutaSamuti ei kujuta ma ette, et hakkaks suhtes meest üle lööma. Isegi kui ta mulle väga meeldib ja ma olen veendunud, et ta peaks hoopis minuga olema. Ma ei näita selle mehe vastu isegi huvi üles, ega flirdi, ei mängi. Kui ta on suhte lõpetanud, siis ma oma emotsioone tagasi ei hoia. Abielu (kooselu) on minu jaoks püha. Minu jaoks selline suhtumine ja sellele vastav käitumine ongi monogaamia.
Sarimonogaamid on minu mõistes need, kes on küll kellegagi koos, aga otsivad pidevalt kedagi paremat. Või kui ei "otsi", siis on valmis selleks, et kusagil see parem variant ootab ja nii kaua võib ju suhtes olla, peaasi et üksi ei pea olema. Nagu vallalisus oleks puue.
Siin peab absoluutselt võtma arvesse ka minu kristlikku tausta. Kui ma poleks usklik, siis on võimalik, et ma mõtleks teisiti. Aga paraku ma olen :)
Selguse huvides lisan, et kummaski suhtes ei astunud seepärast välja, et keegi parem oleks. Vastupidi, tahtsin juba pikalt lahkuda, aga ei suutnud. Samuti hirmust, et ei leia kedagi paremat. Nii et pigem mõtlen vastupidiselt nendele ''sarimonogaamidele'', et kuskil ei oota parem variant. Sest täiuslik variant on juba kõrval. Kui vaid rohkem pingutada, siis küllap läheb paremaks. Ei läinud. Tundus, et sa said justkui aru, et niisama hüppasin suhtest suhtesse, justkui igavusest. Esimeses mind peteti ning teises kasutati mentaalset ja füüsilist vägivalda, korduvalt. Esimeses püsisin nii kaua armastusest (peale seda kui ta pettis korduvalt) ning teises hirmust, et ei leia paremat (ta oli küll vägivaldne, aga too aeg truu).
KustutaJa mis seda suhtes teistesse armumist puudutab, siis muidugi tuleb seda kõigil ette ja normaalne paar ei mõtlegi seepärast lahku minemise peale. Minu näide oli sellest, mida olen teistelt kuulnud ja lugenud. Pole isiklik kogemus.
Pole ka kunagi suhtes meest üle löönud, ega isegi vaadanud suhtes mehe poole.
Nii et väga sarnased väärtused, lihtsalt ilma kristliku taustata. Lihtsalt jäi korraks mulje, et sa lugesid mu vastusest välja midagi, mida seal polnud.
Sellisel juhul ma isegi sarimonogaami alla ei kvalifitseeru, sest ma olen vastupidi, ka väga mürgises ja toksilises suhtes nii kaua kuni näen lõpuks isegi, et kumbki pole õnnelik. Nii oli kahes esimeses suhtes. Põhjused olid küll erinevad. Pigem lähen vastupidi, läbi tule ja vee ning annan endast maksimumi, et suhe toimiks. Ka mu eelmine ülemus ütles seda minu kohta, et ma teen ka halvas olukorras head nägu. Ta nägi, et mul oli väga raske, aga pingutasin nii palju kui suutsin. Suhtun sellise maksimalismiga kõigesse elus, mis on väsitav mulle ja tegelikult ka lähedastele inimestele. Aga muudmoodi ei oska. :)
VastaKustutaMuide - su kristlik taust on just hea ja eristab sind teistest. Minu tõekspidamised pole kristlikud, küll aga on osad jooned.