Kes see laulab köögis. Vol 3. Mööbel.

Öeldakse küll, et naised armastavad kõrvadega, aga mul ikkagi film jookseb pidevalt silme ees. Juba üsna varajasest noorusest peale meeldis mulle teha kavandeid. Mõõtsin, joonistasin, märkisin paberile kõrguse, laiuse, sügavuse. Ma ei hakka nii kaugele minema ja väitma, et ma olen sisearhitektuuris ilgelt kõva vend, aga noh, saan hakkama. Tavaliselt kui ma hakkan rääkima, et teen nii ja naa, siis inimesed vaatavad mind hirmunult, et noh, lolliks läinud või nii. Õnneks on tuttavad enamasti juba harjunud, et kuigi see neile võib ajuvaba tunduda, siis lõpptulem on harmooniline Küllalt tavaline on ka see, et küsitakse nõu. Noh, et tule astu läbi, viska pilk peale ja soovita paremat lahendust.

Seega, kööki planeerides panin oma visiooni ka paberile. Sellest oli kõvasti kasu. Võttes hinnapakkumisi, sain kohe oma plaani ka juurde panna ja oli kõigil lihtsam, mul vähem seletamist ja mööblivalmistajatel parem ülevaade. Sisuliselt oli mul pool tööd nende eest juba tehtud. Sain lausa komplimente, et nii kena ja konkreetne joonis tehtud. Eks nad ajavad seda juttu muidugi kõigile.

Minu joonised

Kokku saadeti mulle 6 pakkumist. Hinnad vahemikus 1300 kuni 2700. Minu lagi oli kolm tuhat, seega kõik mahtusid kenasti sisse. Edasi läks asi tunnetuspõhiseks. Üldse ei hakka keerutama, et ma siin hullult tausta uurisin või midagi. Esiteks teadsin seda, et kõige odavamat ma ei võta, sest sellega on alati nii, et lõpuks maksad peale. Kui mitte eurodes, siis närvirakkudega kindlasti. Kõige sümpaatsem oli mulle KöögiArt OÜ pakkumine. Pakutavatest ka kõige kallim. Aga nad reageerisid kohe, kutsusid kohtumisele, jutt oli lühike ja konkreetne ning kontor lõhnas mõnusalt saepuru järele (loomulikult piilusin ma taharuumi ka, kus palja ülakehaga musklis tislerid plaatidest kapiuksi välja treisid (okei, võibolla nad ei olnud just palja ülakehaga, ja mitte väga musklis, aga noh, ei ole siin ilmas ilusamat vaatepilti kui mees kes teeb tööd, kulm kipras ja veenid kätel tukslemas (ma nüüd lähen korra välja jahtuma…))).

Kõige ebameeldivam kohtumine oli salongis Solar Mööbel OÜ. Minu ideede peale pööritati silmi, umbes, et tibi ise ka ei tea mida tahab, kuigi probleem oli pigem selles, et ma väga konkreetselt teadsin mida ma tahan, ja ei allunud nende ümberveenmise taktikale. Aga sellega olen ma juba harjunud. Mis mind kohtumise lõpus üsna sõnatuks võttis oli see, et kuna nende pakkumine oli minuni jõudnud läbi Furnumi platformile (Furnum on teenuse vahendaja, ise nad mööblit ei tee, aga otsivad kliendile kontakte, mille seast klient endale sobiva koostööpartneri saab valida. Minu meelest väga mugav. Meil on siin iga nurga peal mõni mööblipakkuja putka püsti, ei jõua mina kõigi uksi kulutada ja igal pool silmade pööritusest põhjustatud migreenihooge ravida. Nii näen kohe, et kes üldse viitsivad tegeleda, mis on teiste klientide tagasiside ja eks ka umbkaudse hinna näeb ära.), siis nemad peavad Furnumile maksma teenustasu kliendi toomise eest ja kuna ma nii mõõtma loll/laisk olen ja neid ise kuidagi ei suutnud interneti põhjatust avarusest üles leida, siis lisavad nemad selle arve minu hinnapakkumisele. Nagu….mida ma selle peale nüüd ütlema pean? Ütleme, et isegi kui nad seda teevad, siis milleks on mulle vaja seda öelda? Kuidas see muudab olukorda? Lähen keldrisse ja pühin oma ajamasinalt tolmu maha, lükkan hääled sisse ja keeran aega tagasi või? Otsustasin sel hetkel, et nende kaudu ma mööblit absoluutselt ei võta. Hing sai ikka väga haiget.

Furnumi kohta veel nii palju, et mulle jäi nendega suhtlemisest ääretult meeldiv mulje. Kui kunagi analoogset teenust vajan, siis pöördun uuesti nende poole. Ja küll ma juba vajan.

Lõpuks otsustasin pakkumise vastu võtta Sisustuskeskuselt. Meeldis nende suhtlus ja see kuidas nad minu projektiga kenasti kaasa tulid. Ma olen täitmatu - igasugune meelitus ja kiitus kukub kolinal põhjatusse kaevu ja selle nimel olen valmis igasugu mööndusi tegema.

Lubatud tööde aeg 6 kuni 7 nädalat. Kuna ma olen elus natukene remonti teinud, siis ma tean, kõigile summadele ja tähtaegadele võib julgelt 30% juurde kirjutada, siis ei närvelda asjata. Tellimuse eest tasusin 6. veebruaril. 14ndal käis töömees alles kööki üle mõõtmas. Esimene veinipudel närvide rahustamiseks sai manustatud 15.02.

Sealt edasi läksid asjad ainult hullemaks. Lõpuks läksin ma juba pakiveini peale üle. Sest 13.03 helistati mulle ja öeldi, et 17 märts lähevad uksed värvimisse ning sealt kahe nädala pärast toimub paigaldus. Kuuendal aprillil, ehk kolm nädalat pärast seda, kui uksed olla värvimisele läinud, helistati mulle ja küsiti uuesti mõõtude kohta! Mis mõõte te enam küsite, kui eelmisel nädalal pidi juba paigaldus olema ja ma olen niigi siin kannatlikult oodanud, sest ma juba teadsin peast, et te õigeks ajaks valmis ei saa! "Eem… noh ja meil siin asjad venivad. Ja uksed lähevad heal juhul 14. aprillil värvimisse ning siis kahe nädala pärast saame paigaldamisele mõelda." Vähe ma ei vihastanud! Saatsin siis kirja ja seletasin, et ma olen niigi kannatlik olnud ja oodanud, aga saagu aru, et mul pole kraanikaussigi ja proovigu ise nelja lapsega ilma köögita nädalate kaupa hakkama saada. Küsisin, et mis kompromissi nad mulle pakuvad. Pakkusid seda, et toovad mööbli ära ja paigaldavad, ainult ustega pean veidi ootama. Võtsin selle pakkumise vastu. Vähemalt saan juba tehnika paika ja ka vee sisse, uksed ongi rohkem ilu jaoks. Ja nii nad siis tulidki üheksandal aprillil ja panid mööbli paika. Tuju muutus kohe paremaks ja hakkasin jälle pudelist veini jooma.

Poolik projekt