Kas panna blogi kinni

Maarja küsib, et mida teha. Tahaks midagi muud, mõte ka selle ümber, et blogi üldse kinni panna või siis vähemalt privaatsemasse keskkonda üle viia. 

Kuigi ma ise pole nii kaua bloginud kui Maarja või paljud teised veteranblogijad ning mu lugejaskond on ka võrdlemisi väike, siis olen blogimisega igasuguseid hulle tempe teinud. Olen oma blogi ühest keskkonnast teise viinud, mitu korda. Olen osad postitused privaatseks muutnud, et neid saavad ainult need lugeda, keda ma ise heaks kiidan. Olen korduvalt, KORDUVALT, mõelnud ka sellele, et paneks üldse kinni ja lõpetaks blogimise. 

Mida ma sellest kõigest õppinud olen?

Ma olen õppinud, et ma ei saa olla ilma kirjutamata ja ennast väljendamata. Vahel on see sõnaline, tihti visuaalne. Mul on vaja märk endast maailma jätta. Ma vajan tähelepanu ja märkamist. Vahel rohkem, vahel vähem, aga ilma selleta üldse ei saa. Ma närbun ja kärbun, muutun kiuslikuks ja õelaks. Mul on vaja blogida.

Ma olen õppinud, et lugejad vajavad mu blogi. Erinevatel põhjustel. Võibolla tundub see üleoleva suhtumisega, aga sellise sõnumi olen ma oma lugejatelt aastate jooksul saanud. Jah, vahel on see vajadus tunda üleolekut, et vähemalt ma pole nii loll. Vahel aga on see lohutus, et näe, ma pole ainuke loll. Vahel saab inspiratsiooni või motivatsiooni. Mõnikord ajab naerma, teine kord vihastab. 

Sellest tulenevalt olen ma õppinud ka, et kui lugeja juba on konksu otsas, siis sa võid hullu panna ja blogiga igasuguseid trikke teha, nad tulevad kaasa. Mitte kõik. Aga need olulised. Ehk, et kui sa tunned, et tahad viia blogi privaatsemasse keskkonda, siis tõelised fännid tulevad sinuga kaasa. Ja sinu kõige kirglikumad vihkajad ka. Mõnikord on need, kes sind kõige tulisemalt põlgavad, need, kes sind kõige truumalt jälgivad ja teavad sinu kohta rohkem, kui su armsad sõbrad. 

Ja ma olen õppinud, et see on blogi pidamise juures üks vältimatu ning ellujäämise seisukohalt oluline nüanss. Ma ei oleks keegi, kui mul poleks oma isiklikku hate-club'i. Õnneks nad tavaliselt ei anna endast märku. Nad on need, kes sind vaikides jälgivad, aga ei väljenda oma halvakspanu valjuhäälselt. 

See, et blogi muutub, see on normaalne. Blogijana me ju ise muutume. Kui sa alustasid noore tüdrukuna kirjutamist, siis sul oli elus eesmärk kool lõpetada, leida töö, reisida, osta kodu, rajada pere. Kui olid juba noor abielunaine, siis oli sul eesmärk oma elu ja eesmärgid mehe omadega sünkroniseerida, võibolla oli eesmärgiks lapsed saada. Siis kui tulid lapsed, siis oli eesmärgiks olla neile hea ema ja nende arengut toetada. Hiljem muutus eesmärgiks laste ja karjääri kõrvalt oma suhe päästa, sest tundus, et see, mis kunagi oli kindel ja lihtne on kuidagi unarusse jäänud ja kui sellele uuesti tähelepanu pöörasid, siis on see käest libisenud ja ületamatult keerukaks muutunud. Ja kui siis see suhe libiseski käest ja teed kasvasid lahku, siis muutus eesmärgiks ennast taasluua inimesena, emana, sõbrana. Ja sa avastasid endas iseloomujooni, mida varem ei ole täheldanud ning see viis sind eneseotsingu radadele, mille käigus sa avastasid, et sul on üks või mitu vaimset kõrvalekallet ja sa pidid aru saama, mida see sinu jaoks tähendab ning kuidas edasi või mida see sinu minevikuvalikute kohta räägib. Ning ühel hommikul sa ärkad ja avastad, et sa oled ootamatult vanaks jäänud, just siis, kui elu hakkas paika loksuma ja tunduma, et nüüd ma saan juba eluga hakkama. Ja jälle pead sa ennast ümber häälestama uutele väljakutsetele ning ootamatustele, mida elu su teele saadab. Kuidas siis su blogi ei muutuks selle kõige käigus ja valguses?

Kui ma oma 2008 aasta päeviku sissekandeid lugesin, märkasin üht huvitavat asja. Nimelt seda, et just sel aastal hakkasin ma väga palju endast välja kirjutama. Mul oli üks ja sama märkmik aastast 2002 ja vahel kirjutasingi sinna aastas ühe või kaks sissekannet. Aga midagi juhtus aastal 2008 ja ma tundsin vajadust ennast väljendama hakata. Pärast seda kirjutasin ma aastas ühe või mitu päevikut täis. Kirjutamine päästis mu. See aitas mul ennast leida ja näha ka kõrvalt oma mõttemustreid. Teate, mida ma mõtlesin siis, kui ma lugesin neid sissekandeid? Ma mõtlesin, et kui ma oleks kõik selle sama teksti kirjutanud blogisse, siis oleks see mind aidanud rohkem ja kiiremini. Kui ma oleks seda kõike jaganud, siis oleks mu lugejad peegeldanud mu mõtteid ja tundeid ja ma oleks aru saanud, kui halb mul tegelikult on. Aga kuna ma hoidsin selle kõik endale, siis läks veel aastaid enne kui ma sellest olukorrast pääsesin. 

Ma hakkasin blogima aastal 2013. Pigem harva ja väga krüptiliselt. Ma ei mäleta millal täpselt, aga vist paar aastat pärast seda seisin silmitsi sellega, et mu kogudus viitas, et mul oleks parem blogimine lõpetada. Mida ma ka tegin, sest ma püüdsin tol ajal väga tubli olla ja kogudusse sobida. See otsus murdis mu. Ma nutsin ja olin lohutamatu. Tundsin, et suur osa mu identiteedist oli mu käest röövitud. Isegi mu lapsed ütlesid mulle siis, et kirjuta edasi ja see pole kellegi teise asi, mida sa teed. Nii hakkasin uuesti blogima, aga teises keskkonnas. Mõni aasta hiljem otsustasin, et ma tahan ikkagi oma originaalblogi juurde tagasi liikuda, aga ma ei tea, mis põhjusel, ei saanud ma sellele enam ligi ja niisiis lõin ma Plaan B blogi. Ja kui paar aastat hiljem mu elus igasuguseid muudatusi hakkas toimuma, siis tundsin suuremat vajadust privaatsuse järele, mistõttu lõin bloggeri kõrvale ka WordPressi Plaan B, kuhu said vaid väljavalitud juurdepääsu. Aga arvestades, et neid "väljavalituid" on ka 70 ringis ja ma suuremat osa pole kunagi näost-näkku kohanud, siis ilmselt on ka nende hulgas inimesi, kes minust just suuremat lugu ei pea. Ehk et see privaatsus, mille ma endale oma meelest loonud olen, eksisteerib peaasjalikult minu peas. Suures plaanis pole mul väga vahet ka. 

Hetki, kus ma olen end oma blogi pärast alasti tundnud, või tundnud, et vestluskaaslasel on minu osas rohkem infot, kui minul temast ja see on mind asetanud ebamugavasse ja ebaõiglasesse olukorda, on ikka olnud. Aga on olnud ka olukordi, kus see, et minust teatakse rohkem, on mulle meeldivalt kasuks tulnud. Avalikult blogimisel on omad head ja vead. 

Isiklikult olen ikka ja jälle jõudnud tagasi selleni, et positiivsed aspektid kaaluvad negatiivsed üles. Ja blogi on mind päästnud rohkem kordi, kui ta on mulle liiga teinud.