Kuna mult on mitmed otse küsinud, et kas ma siis enam ei blogigi, siis kirjutan igaks juhuks veelkord lahti. Blogin küll, iga päev +/-, aga ma postitan ainult Patreoni. Üleminek oli järsk ja planeerimata. Lihtsalt ühel hetkel leidsin, et see on minu jaoks turvalisem. Teemad, millest ma kirjutada soovin, ei kuulu laiema lugejaskonna ette. Lisaks on seal palju mugavam videoid postitada ja kuna ma olen TikTokist ja Instast maitse suhu saanud, siis ma tahan selle väljendusvormi ka oma lugemis- ja pildimaterjali hulka lisada.
Mingit draamat muidugi otsida ei tasu. Mu elu on praegu hästi turvaline, stabiilne ja mugav. Ühesõnaga - igav.
Ma saan igati aru sellest, et lugeja ei soovi blogi eest maksta. Ma olen ise maksnud ja maksmisest loobunud, peamiselt sel põhjusel, et pärast seda, kui blogi muutus tasuliseks, lõppesid postitused ja minu jaoks oli natuke tobe maksta kuumaksu, kui ma saan ainult ühe või kaks korda kuus lugemist. Samahästi võin ma siis ju tasuta blogisid kord kuus lugeda.
Frieda küsis mõnda aega tagasi, et kellele ta siis õieti kirjutab. Ma olen ka seda küsinud, endalt, mitte teistelt. Alati, kui küsin, jõuan samale järeldusele - iseendale kirjutan. Sest ma olen kümme aastat kirjutanud. Kaheksa aastat sellest kirjutanud igapäevaselt. Kirjutasin siis, kui mul oli üks lugeja ja kirjutasin siis, kui neid oli tuhandeid.
Pojaga oli meil hiljuti vestlus. Rääkisime tätoveeringutest. Ütlesin, et ma tahaks küll veel midagi tätoveerida, rangluule väiteks või käsivarrele. Ta küsib, et mida, kas madu või kassi. Ma vastan, et mingit teksti, midagi, millel on minu jaoks mõte või tähendus. Tema vastab, et miks ma pean kogu aeg midagi kirjutama. Sest kirjanik olen, vastasin talle naerdes.
Ja nii ma kirjutangi - iseendale. Kas mind rõõmustab, kui teised leiavad mu blogi ja sellesse armuvad? Loomulikult! Kas see muudab mu kirjutamisviisi, sagedust, teemavalikut? Jah, eks ta ikka mõjutab. Aga mitte sellel määral, et see dikteeriks mu blogimist. Igasugused asjad mõjutavad ju seda, kuidas ja millest ma kirjutan. See, mis mu elus parasjagu toimub, mida ma hiljuti enda jaoks õppinud olen, millised hirmud ja rõõmud mu südames valitsevad jne. Lõviosa mu kirjutamisest on aga olnud nö musta auku, kus ma kirjutan küll, valan oma südame välja ja vastu on ritsikate sirin.
Nii ma jõudsingi selleni, et kui ma nagunii iseendale kirjutan ja lugejad, kui neid on, on pealtvaatajad ja ma pakun meelelahutust, siis miks ma peaksin seda tasuta tegema?
Nagu te ilmselt teate, siis viimased kolm aastat on mu elus olnud läbivaks teemaks väärtus. Ma olen ennast tundnud väärtusetuna ja olen püüdnud seda muuta. Püüdnud mõista, et millest mu väärtus tuleneb. Kas sellest, mida ma pakun või milline olen. Alles hiljuti, eelmisel nädalal, jõudis minuni mõte, et oma väärtuse saab iga inimene ise endale valida. Ja minu jaoks, nii tobe kui see ka ei kõla, oli see ahaa-moment. Ma olen oodanud terve elu, et teised mulle ütleks, mida ma väärt olen. Olen vastu võtnud kõik - komplimendid ja kriitika, ja püüdnud selle sees leida oma tõelist väärtust. Olen olnud mudas ja olnud troonil, kusagil pole ennast kodus ja mugavalt tundnud ning see on mind seesmiselt lõhki kiskunud. See kisubki lõhki, sest iga inimene, kes su elus on hetke või kaks, hindab sind vastavalt enda vaatenurga ja kogemusele. Kunagi ammu keegi ütles mulle: " sa oled nii palju väärt, aga mitte minu jaoks". Ja ma olen sellele lausele mõelnud nii palju. Liiga palju. Sest, kui ta seda ütles, siis mu esimene mõte oli, et ta arvab, et ma väärin paremat, kui tema. Hiljem aga, pannes selle lause tema käitumise konteksti, olen ma hakanud mõtlema hoopis vastupidi, nimelt seda, et ma olen väärtuslik küll, aga tema väärib paremat, tema jaoks olin ma väärtusetu. Ma hakkasin nii arvama, kui nägin, et iga kord, kui meie teed ristusid, püüdis ta mind alandada ja mu ego maha suruda, küsis kogu aeg, et olen nüüd siis lõpuks alandlikkust õppinud. Kui see arusaamine minuni jõudis, katkestasin temaga kõik suhted ja olen tema kohtumisettepanekud tagasi lükanud. See inimene ei väärtusta mind ja leiab, et ma olen endast liiga heal arvamusel ja peaks leppima alandava kohtlemisega. Ma ise leian, et ei pea.
Ja blogi tasuliseks muutmine on minu väärtuseotsingutes järgmine loogiline etapp. Ma saan aru, et suurem osa lugejaist leiab, et ma pole väärt seda viite eurot kuus. Ja see on igati okei. Ma olin solvunud küll, kui sain sellest aru. Sest ma mõtlesin, et aga mida me tänapäeval saame viie euro eest? Topsi tanklakohvi. Ehk siis enamik mu pikaaegsetest lugejatest, kes on minuga aastaid koos läbi teinud mu kõrghetked ja madalseisud, lohutanud mind, kui mu süda oli murtud, rõõmustanud minuga, kui mu poistel elus hästi läks, naernud minuga mu tobedate ebaõnnestumiste üle ja vihastanud, kui ma olen ühtesid ja samu ämbreid kolistanud, leiavad, et mu igapäevased lood ei paku neile samapalju soojust, lohutust ja ergutust, kui üks tanklakohv. Kui nii, siis polegi ju suurem asi kaotus.
Sest päeva lõpuks ma ju kirjutan ikkagi ise enda jaoks.
Mina võin küll öelda, et see on väga hästi kulutatud makse mul iga kuu ja pole küsimustki, et kas jaa või ei ☺️
VastaKustutaSina saad vist blogijana viieka Patreonist? Tegelikult on kuumakse küll tsipa suurem, sest nad ise tahavad ju ka teenida, aga see pole ka nüüd nii röögatu, et nuttes põgeneda 😃 ehk siis 6.10 läheb automaatselt ülekandesse 🤭
Aa, vot, seda ma ei teadnudki. Ma võin omalt poolt öelda seda, et see 5 minu poolt on põhimõtteliselt minimaalne number, mida Patreon lubab panna, ehk et ma rikkaks ei looda selle arvelt saada 😀
KustutaHuvitav, miks Patreon näo järgi raha võtab, mul läheb 6.70 maha.
KustutaHmm, huvitav. Kas võib asi olla selles, et kuna ma Patreoni seadistades ei osanud valuutat muuta ja jäi dollar, siis on liikmetel see maks natuke erinev sõltuvalt sellest, mis dollari kurss on sel päeval, kui kontolt makse maha läheb?
KustutaNeed erinevad summad sõltuvad tõesti sellest, millise valuuta on kirjutaja valinud. Nii imelik kui see ka pole, siis võib miinimum igas olla 5, mis tähendab, et maksja jaoks on lõpusumma kas väiksem või suurem. Ning kui 5 võibki olla ühes riigis vaid kohvitassi hind, siis minu jaoks Kanada dollarites pean nii palju kahe kohvi eest välja käima. 8 dollarit on siin juba väga luks kohv ;-) Ja paneb mõtlema, kas olen ikka nii palju nõus maksma. Eriti, kui juba teha seda (toetuse mõttes maksan näiteks Ukraina inglisekeelsele väljaandele, mille lugusid saaks tegelikult ka ilma lugeda).
KustutaSubstack sunnib midagi üles seadma (isegi, kui lubad tasuta lugeda), ning seal avastasingi oma rõõmuks, et miinimum 5CAD on hulga vähem eurosid :-)
Jäin ka mõtlema, et kui mõni mu hea sõber tasulist blogi peaks, siis maksaks talle kindlasti. See on justkui tema "äriprojekti" toetamine. Sama nagu näiteks sõbranna kohvikus üks kord tasuta kohv ja sai on kena, aga ma ei ootaks seda iga jumala kord, kui seal söön.
mind paneb mõtlema eelkõige see, et kui ma otsustan lugemise eest maksta, siis kellest ma alustaks? esiteks on mitu kirjutajat, kellele saab maksta, aga ei pea, ja siis oleks tunne, et ma peaks kõigepealt ehk alustama neist, kuna ma olen niigi pikalt neid ära kasutanud (kui ma juba võtan seisukoha, et tasuta lugeda ei tohi). Ühtlasi võtan ma juba pikalt hoogu ja mõtlen, kas maksta Kamil Galejevi substacki eest (aga ma ei näe kohta, kust ma enne tellimuse sisse andmist hinda näeks, vbla olen substackis lihtsalt loll), sest ta kirjutab põhjalikke ajaloolis-sõjalis-poliitilisi esseesid, mis tal kindlasti ka kiiresti ei tule ja mis nõuavad materjale, mille eest tal on mõnel juhul tulnud endal maksta, pealegi läheks osa raha siis tõenäoliselt Lääne ettevõtjate ja Venemaa varjatud ärisidemete paljastamise heaks, sest sellega ta tegeleb.
Kustutaning jah, see ka, et kui mul on praegusel ajal tunne, et ma suudan parajasti kuhugi raha anda, siis kipub see minema esimesele Ukrainaga seotud küsijale, kes usaldusväärne paistab.
Ma võrdleks uuesti seda platvormilt teisele kolimist füüsilise kolimisega nt teise linna. Pole päris see loogika, et tasuta lugeda ei tohi. Kui keegi elab sulle nii lähedal, et sa põhimõtteliselt jõuad sinna ka jala, siis sa ei pea transpordi eest maksma. Helsinkisse paratamatult jala ei lähe.
KustutaVõi teine võrdlus - festivalipass. Kui sa teed festivali heaks mingit tööd, siis sa ei pea seal olemiseks maksma. Mõnel juhul isegi makstakse sulle.
Nii et mina loen tasuta, mida saan, ja ülejäänud asjade suhtes mõtlen, kas ma jaksan maksta.
Ma ostan tanklast kohvi umbes korra poolaastas, kui mul on siuke olukord, et nüüd on mingit pai vaja, muidu on väga paha.
VastaKustutaPoint pole, et sa pole 5 eurot väärt. Point on, et ma ei kuluta raha kuhugi, kui ilma ka saab. Ma ei osta ka uudisesaite ega teleprogramme, kui ei ole mingit konkreetset põhjust.
Nii lihtsalt on. Aga head!
Ehk kui sõnastada täpsemalt ja veits sügavamalt:
Kustutamul on tunne, et sa ütlesid just, et MINA olen väärtusetu. Et kui ma ei maksa sulle blogi eest, sa ei taha mind lugejaks.
Nii et minu reaktsioon oli: "Nojah, pole mul teda ka vaja," mitte tahtmine sulle maksta.
Katerina olen, telefonist kommenteerides ei saa guuglisse sisse logida.. aga tundsin, et tahan vastata. Sest mul on just vastupidi. Kui mu sõbrad midagi teevad, pildistavad, annavad raamatu välja, alustavad ettevõtlusega, siis minu esimene mõte on, et kuidas ma saaks neid toetada. Läbi aastate olen oma blogisõpradesse investeerinud ja teen seda ka tulevikus. Sest minu meelest on nad seda, ja veel palju rohkemat, väärt.
KustutaSamas ma usun, ei, ma tean seda kindla veendumusega, et paljud tunnevad täpselt nii nagu sina. Maailm on täis lugusid sellest, kuidas keegi alustab ettevõtlusega või loob midagi ja siis tema tuttavad ja sugulased eeldavad, et neile peaks teenus või toode olema tasuta. Inimesed on lihtsalt erinevad. Ja see on okei.
Eks see jookseb sedapidi, et kelle (küllap nii minu kui sinu, antud juhul eredalt minu) armastusvajadus on suurem, see reageerib teravamalt kui normaalne inimene.
KustutaEhk kui ma saan valida, ma ka toetan väga hea meelega.
Aga niipea, kui tuleb "toeta või sa pole enam mu sõber" on "aidaa!"
Ma mõtlesin päris pikalt, et kuidas vastata. Kas pikalt või lühidalt. Lühidalt oleks mu vastus olnud - sul on õigus tunda, mida tunned. Aga mõtlesin siis, et see kõlab vist liiga üleolevalt ja passiiv-agressiivselt ning sulle, kirjanikuna, meeldiks ehk pikem vastus.
KustutaPikem vastus on see, et ma olen kaksteist aastat bloginud. Seoses blogimisega, õigemini sellega, kuidas ma ennast olen soovinud blogis väljendada, mille hulka on kuulunud ka pildid, on mul aastate jooksul tekkinud ka väljaminekud. Rääkimata näiteks sellest, kui ma WP kirjutasin ja seal pidi maksma aastast maksu, et blogida. Loomulikult on see olnud minu enda valik ja kui ma poleks kunagi ühtegi pilti blogisse lisanud, siis ega see poleks suures plaanis midagi muutnud. Osad lugejad on seda aga märganud ja võimaluse korral ka toetanud. Tegin neile, kes tahavad mind toetada, selle ka väga lihtsaks. Ja me mõlemad teame, kuidas sina oled mind toetanud. Öelda nüüd, et ma oleks seda teinud, kui see oleks olnud vabatahtlik, mitte sunniviisiline... no jah.
Rääkimata sellest, et viimane kommentaar on ääretult manipulatiivne, öeldes, et kui ma ei tee nii nagu sulle sobib, siis see näitab, et ma ei taha su sõber olla ja ei hooli sinust.
Ehk siis, sul on õigus tunda nagu sa tunned ja mul on õigus tunda oma tundeid seoses kõige sellega.
Täpselt nii ongi.
KustutaEhk ma ei ole "tee teistmoodi". Ma olen: "Sa tegid mulle haiget." Ja see ON ok, sest teatavasti ei ole me mingid südmekallikesed vms. Mul on õigus tunda. Sul on õigus tunda.
Aga ma tahan, et sa teaksid, et sa tegid haiget.
Ma kunagi seletasin kellelegi, et mis vahe on meelega ja kogemata haiget tegemisel.
Sest ma ei kujuta üldse ett sedasorti "meelegat", et inimene tahabki haiget teha. Mingi sadistide teema aint.
Aga "meelega" on see, kui inimene saab aru, et teeb, aga teeb ikka. "Kogemata" on see, et ei saa aru ka.
Saa aru.
Ja muide, ma ütleksin, et ma olen sind toetanud.
Muuhulgas nt sellega, et ma kommenteerin. Aga ma korra olen ka pakkunud end tasuta tööle.
Kogu võimalik toetus ei ole raha. Sa ütled mulle, et on ikka küll, ja ma olen: "Nojah siis. Mängi ise oma liivakastis."
Ma ei tea, kas see üldse midagi loeb, aga mul ei olnud eesmärki kellelegi haiget teha. Lihtsalt ma ärkasin ühel hommikul üles ja sain aru, et mul ei ole mingit loogilist põhjust blogimisele peale maksta. Sest ma saan pidevalt Googlist meeldetuletusi, et mu kasutuses olev andmemaht hakkab täis saama ja ma peaks seda juurde ostma.
KustutaKogu see tsirkus tekitab minus praegu sellise tunde, nagu ma oleks 12 aastat mehega koos elanud ja eeldanud, et ta ühel päeval tahab mind endale naiseks võtta ja kui ma siis lõpuks võtan südame rindu ja ütlen, et kui ma jaanipäevaks sõrmust sõrme ei saa, siis ma võtan oma lokitangid ja toasussid ning lähen minema ja mees sellepeale solvub ja ütleb, et "sa siis järelikult ei armastanudki mind kunagi".
(Mis muide on kindlasti mingis vormis kuskil juhtunudki =P Vbla mitte jaanipäevaks, aga nt uueks aastaks.
KustutaMa ei ole pahane. Tegelt ka.
Eriti nüüd, kus mul on õnnestunud oma teade edastada.
Peamiselt käis vist närvidele just see hoiak, et "miks ma peaksin tasuta tegema".
Sest nagunii on elus liiga palju asju rahasse arvestatud ja samas hulk asju rahasse arvestamata ja siis nagu - väärtusetud v? Et päriselt ka mingi abijuht, kes saab kõrget palka, teeb maailma heaks rohkem ära kui oma koduste laste ja vanemate hooldaja, kes selle eest mingi 300 euri riigilt saab või midagi?
Nooojah ...
Aga nüüd, kus sõnum kohale jõudis, ei ole mul tõesti mingit probleem.
Sinu elu. Sinu õigus seda elada enda jaoks parimal viisil on püha.
Ka mina ei maksa põhimõtteliselt ühegi blogi lugemise eest.
KustutaAga mitte seda ei tulnud ma siia teatama.
Teid kahte lugedes tekkis mul täielik dissonants peas, sest lõppkokkuvõttes ootavad blogijad minu tähelepanekute kohaselt peamiselt tähelepanu, st feimi, ja alles siis sulli. Ja mõlemaid küsida on tulnud kas otse või läbi lillede teil mõlemal.
VVN on delikaatsekt kohvitassiraha saatmise võimaldamiseks pangakonto numbri saatnud, ja kusagilt mälusügavusest meenub, et rahaline panustamine on tore, teeb meele heaks, ja nii ongi ka armastus platsis, sest on ju parem olla.
Katarina, kas sul pole mitte sama?
See on ju nii inimlik.
Nähtud vaev võiks tasutud saada, sest teed inimestel tuju heaks ja miks mitte siis selle eest väike kohv ja saiake teele panna. Või küpsis.
Mteagi, muarust kui inimene mõnda aega tahab tähelepanu, st feimi, siis on tal täielik õigus sellest feimist ka ära tüdineda ja oma valikuid muuta. Või siis soovitab arst tal tasakaalustatumalt toituda ja minna üle feimivaesemale-sullirikkamale dieedile ja ühtlasi panustada sellistesse kiudainetesse nagu veits tähendusrikkamad ja lähedasemad lugejasuhted.
KustutaMorgie 12 points! Pealegi, blogija ei peagi midagi selgitama, teeb, nagu torust tuleb.
KustutaUurisin ka seda Patreoni, ega saanud aru, kuidas asi käib. Liitusin, mõne jutu sain tasuta lugeda, siis küsiti raha. Nüüd siis tean, et ongi rahaline teenus. Asi pole selles summas, aga ma lihtsalt ei loe tasulisi blogisid.
VastaKustutaOsad postitused ongi tasuta ka ja kõigile nähtavad. Kuidas see lugejale paistab, ma kahjuks ei oska kommenteerida, aga ma näen ise, et kui on tasuta postitus, siis sellel on kordades suuremad lugejanumbrid.
KustutaAga siia kohta ei tule siis nüüd enam midagi? Ma algul sain aru, et aint mõned asjad ja teemad paned Patreoni.
VastaKustutaMeil on blogijaid, kelle jaoks ongi blogi kirjutamine töö ja tegu ongi ettevõtlusega. Aga kui inimene blogib lihtsalt sellepärast, et ta tahab ja talle meeldib kirjutada ning mõningaid seiku oma elust jagada või mõne teema üle lugejatega kommentaarides arutada, siis see ei ole minu jaoks ettevõtlus ja sellise blogi tasuliseks muutmine on minu jaoks võrdne sellega, et inimene on nõus oma sõpradega suhtlema/kokku saama ainult juhul kui sõbrad talle selle eest maksavad. See on muidugi ainult minu arvamus ja ei tähenda, et inimesed ei võiks oma blogidega majandada just täpselt nii nagu nad ise tahavad. Ma ei osta tanklast kohvi, sest minu jaoks on see ebamõistlik kulu, samamoodi on minu jaoks ebamõistlik maksta kellegi oma lõbuks kirjutatud blogi lugemise eest. Nii lihtsalt on. Uudiste ja ajakirjanduse lugemise eest ma olen nõus maksma, aga seal reaalselt ongi inimesed, kelle jaoks see on töö ja sissetulek. Ja see ei tähenda, et minu arvates poleks blogija midagi väärt. Ma ei loekski siis ju ta blogi. Aga kui hakatakse enda elu ja olu ja arvamusi ainult raha eest jagama, siis pannakse ise endale hinnasilt külge. Nii et edu ja head aega.
VastaKustutaNii palju kui mina tean, siis kõik tänaseks tasuliseks muutunud blogid alustasid samal moel, kirjutades seda, millega nad oma igapäeva elu mööda saadavad. Ilmselt on mõned üksikud nišiblogijad, kes tegidki kohe algusest peale tasulise blogi, aga ma olen nendest ainult kuulnud, ise pole kokku puutunud. Aga Mallu, Eveliis, Brit, Marimell, Paljas Porgand - nad kõik alustasid tasuta lobablogidest ning põhjusel või teisel muutsid ühel hetkel blogi tasuliseks. Kusjuures ma näen, et niimõnigi blogija võiks seda vabalt teha ja ta ei kaotaks suurt midagi. Ehk et ma ei leiuta praegu jalgratast sellise manöövriga, kopeerin eeskujusid.
KustutaTeiseks, armas anonüümne kommentaator, ja ma tean, et see mida ma nüüd ütlen kõlab äärmiselt küüniliselt ja külmalt, aga 90% lugejatest ei ole tegelikult mu sõbrad. Need on minu jaoks võhivõõrad inimesed ja ma kõnniks neist tänaval mööda, kui nad peaks mu teele juhtuma. Mu sõbrad ei pea mu blogi üldse lugema, nad helistavad mulle, me lepime kohtumise kokku ja nad kuulevad mu käest, kuidas mul läheb. Samas, mu sõbrad olid esimeste hulgas, kes liitusid Patreoniga ja ei näinud seda nii, et peavad mu sõpruse eest maksma. Kui mina maksan oma sõprade blogi eest, siis ma ei näe ka seda nii, et see on sõpruse eest maksmine, minu jaoks on see mu sõbra toetamine ja minu jaoks palju meeldivam viis, kui talle kokku saades viiekas pihku suruda.
Minu 5 senti. -
VastaKustuta1. Ma ei tunne ennast sõbrana, ammugi mitte petetud sõbrana, sest minu jaoks on plogi ajakirjanduse vorm ja lehe omanikul on õigus nt kulusid tasa teenida yritada.
Igasugune suhtlemine ja valikulistel teemadel kellegagi yhise keele leidmine ei ole veel sõprus, plogituttavaid ma päriselus oma isikuga kindlasti tylitada ei tahagi.
2. Patreonis toimetab õige mitu mu lemmikmuusikut, nad on maailmatukuulsad artistid, kes elavadki sellest, mida nad teevad. Ja keegi ei heida nt Jordan Rudessile ette, et ta oma klahvpillitundide eest palka saada soovib.
3. Mul on telos mitu kuu- või aastamaksega rakendust, mis annab ligipääsu asjadele, mis elu kaunistavad või lihtsamaks teevad. Nyyd on aja kysimus, kas ma armastan Katarina kirjutatud tekste piisavalt palju, et selle nimel uue rakenduse kasutajakonto ja seadetega mässata, sest mõnikord on, eksole,
3. aju vastuvõtuvõime suurem probleem kui mõni eur raha. Õige mitu plogijat on nt Substacki kolinud ja kuulge, mai viitsi hakata oma armast õhtust lugemist 1 plogirulli asemel kolmest eri kohast otsima.
Enese väärtustamine on eluvajalik, meie komberuumi arvestades jõuavad paljud naised selleni liiga hilja või s yldse mitte. Jõudu sellega jätkamisel.
Aitäh! See oli väga ilus, hästi läbimõeldud ja sõnastatud kommentaar 🥰
KustutaJa see, et ettevõtlusega tegelevatelt sõpradelt tasuta nende toodetud esemeid, teenuseid jne tahta - see on mitmes mõttes nii vale kalkulatsioon.
VastaKustutaKummaline, et inimesed ei aksepteeri teiste otsuseid. Mu arust ei ole need argumendid üldse olulised, miks blogi pannakse kinni, muudetakse tasuliseks või tehakse kinniseks. Keegi ei tee sellist otsust selleks, et kedagi solvata, kohta kätte näidata, olla parem vms. Need otsused tehakse sellepärast, et pidajale on see parim valik. Seda tehakse iseenda eest seismiseks. Mul võib sellest kahju olla aga seepärast end puudutatuna tunda on mu arust isekas. Kas ma tasu maksan lugemiseks, seal on ainult minu argumendid ja ei ole kuidagi blogipidajaga seotud.
VastaKustutaHead!
+1
KustutaMa ütlen seda, mida ma ikka olen öelnud - blogi on blogija oma ja blogija võib sellega teha, mis tahab. Lugejatel on samamoodi õigus loobuda või jätkata.
VastaKustutaJa ma ei võrdleks Patreoni kolimist tassi kohviga. See on hoopis nagu Tallinnast Helsinkisse kolimine. Külas käimine muutus ootamatult palju kallimaks (päris tasuta pole see ju sama linna piires ka, avatud blogide lugemise peale kulub näiteks aega). Kõik ei saa seda endale lubada - olgu pealegi. Kõik ei jaksa seda teekonda ette võtta - arusaadav.
See ei tähenda, et puuduks hoolimine ja vastastikune lugupidamine. See on lihtsalt elu.
Ma võin ühe nurjatu nipi õpetada, muide, kui see Katariinale sobib - sama nipp, mida ma kasutan Võhkareid kuulates mõnikord. Ei pea iga kuu maksma. Võib maksta näiteks juunikuus ja tagantjärele kõik ära lugeda. Kui niikaua kannatab oodata. Kui ei kannata, siis tuleb see piletiraha leida ja "Helsinkisse seilata".
Tšutšu-frei!
Kusjuures, jaa, ma ise mõtlesin sama, et kui tanklakohvi iga kuu ei osta, aga paar korda aastas, siis saab ju samamoodi paar korda aastas võtta lugemisõiguse, postitused järgi lugeda ja paus teha. Esimesed seitse päeva on minu poolt nagunii igale uuele liitujale kingitus.
KustutaMis puutub sellesse, et blogi on tülikam lugeda, kuna uues keskkonnas vaja harjuda... ma arvan, et see on pigem minule väljakutse, et oleksid siis sellevõrra head lood, et see lisaliigutus ennast õigustaks. Kuigi ma saan aru, et uued lugejad on enamasti kõik postitused meilile tellinud ja nii on ju hoopis mugavam. Aga jah, ma saan aru, et inimene on ju oma harjumuste ori ja uue asjaga harjumine võtab aega ning ausalt, ma ise tunnen ennast ka nirudalt, et ma lugejaid olen mööda blogisid jooksutanud ja olen sügavalt meelitatud ning tänulik kõigile neile, kes on kaasa tulnud 🥰