Lõpp-peatus

Kuna mult on mitmed otse küsinud, et kas ma siis enam ei blogigi, siis kirjutan igaks juhuks veelkord lahti. Blogin küll, iga päev +/-, aga ma postitan ainult Patreoni. Üleminek oli järsk ja planeerimata. Lihtsalt ühel hetkel leidsin, et see on minu jaoks turvalisem. Teemad, millest ma kirjutada soovin, ei kuulu laiema lugejaskonna ette. Lisaks on seal palju mugavam videoid postitada ja kuna ma olen TikTokist ja Instast maitse suhu saanud, siis ma tahan selle väljendusvormi ka oma lugemis- ja pildimaterjali hulka lisada. 

Mingit draamat muidugi otsida ei tasu. Mu elu on praegu hästi turvaline, stabiilne ja mugav. Ühesõnaga - igav. 

Ma saan igati aru sellest, et lugeja ei soovi blogi eest maksta. Ma olen ise maksnud ja maksmisest loobunud, peamiselt sel põhjusel, et pärast seda, kui blogi muutus tasuliseks, lõppesid postitused ja minu jaoks oli natuke tobe maksta kuumaksu, kui ma saan ainult ühe või kaks korda kuus lugemist. Samahästi võin ma siis ju tasuta blogisid kord kuus lugeda. 

Frieda küsis mõnda aega tagasi, et kellele ta siis õieti kirjutab. Ma olen ka seda küsinud, endalt, mitte teistelt. Alati, kui küsin, jõuan samale järeldusele - iseendale kirjutan. Sest ma olen kümme aastat kirjutanud. Kaheksa aastat sellest kirjutanud igapäevaselt. Kirjutasin siis, kui mul oli üks lugeja ja kirjutasin siis, kui neid oli tuhandeid. 

Pojaga oli meil hiljuti vestlus. Rääkisime tätoveeringutest. Ütlesin, et ma tahaks küll veel midagi tätoveerida, rangluule väiteks või käsivarrele. Ta küsib, et mida, kas madu või kassi. Ma vastan, et mingit teksti, midagi, millel on minu jaoks mõte või tähendus. Tema vastab, et miks ma pean kogu aeg midagi kirjutama. Sest kirjanik olen, vastasin talle naerdes. 

Ja nii ma kirjutangi - iseendale. Kas mind rõõmustab, kui teised leiavad mu blogi ja sellesse armuvad? Loomulikult! Kas see muudab mu kirjutamisviisi, sagedust, teemavalikut? Jah, eks ta ikka mõjutab. Aga mitte sellel määral, et see dikteeriks mu blogimist. Igasugused asjad mõjutavad ju seda, kuidas ja millest ma kirjutan. See, mis mu elus parasjagu toimub, mida ma hiljuti enda jaoks õppinud olen, millised hirmud ja rõõmud mu südames valitsevad jne. Lõviosa mu kirjutamisest on aga olnud nö musta auku, kus ma kirjutan küll, valan oma südame välja ja vastu on ritsikate sirin. 

Nii ma jõudsingi selleni, et kui ma nagunii iseendale kirjutan ja lugejad, kui neid on, on pealtvaatajad ja ma pakun meelelahutust, siis miks ma peaksin seda tasuta tegema? 

Nagu te ilmselt teate, siis viimased kolm aastat on mu elus olnud läbivaks teemaks väärtus. Ma olen ennast tundnud väärtusetuna ja olen püüdnud seda muuta. Püüdnud mõista, et millest mu väärtus tuleneb. Kas sellest, mida ma pakun või milline olen. Alles hiljuti, eelmisel nädalal, jõudis minuni mõte, et oma väärtuse saab iga inimene ise endale valida. Ja minu jaoks, nii tobe kui see ka ei kõla, oli see ahaa-moment. Ma olen oodanud terve elu, et teised mulle ütleks, mida ma väärt olen. Olen vastu võtnud kõik - komplimendid ja kriitika, ja püüdnud selle sees leida oma tõelist väärtust. Olen olnud mudas ja olnud troonil, kusagil pole ennast kodus ja mugavalt tundnud ning see on mind seesmiselt lõhki kiskunud. See kisubki lõhki, sest iga inimene, kes su elus on hetke või kaks, hindab sind vastavalt enda vaatenurga ja kogemusele. Kunagi ammu keegi ütles mulle: " sa oled nii palju väärt, aga mitte minu jaoks". Ja ma olen sellele lausele mõelnud nii palju. Liiga palju. Sest, kui ta seda ütles, siis mu esimene mõte oli, et ta arvab, et ma väärin paremat, kui tema. Hiljem aga, pannes selle lause tema käitumise konteksti, olen ma hakanud mõtlema hoopis vastupidi, nimelt seda, et ma olen väärtuslik küll, aga tema väärib paremat, tema jaoks olin ma väärtusetu. Ma hakkasin nii arvama, kui nägin, et iga kord, kui meie teed ristusid, püüdis ta mind alandada ja mu ego maha suruda, küsis kogu aeg, et olen nüüd siis lõpuks alandlikkust õppinud. Kui see arusaamine minuni jõudis, katkestasin temaga kõik suhted ja olen tema kohtumisettepanekud tagasi lükanud. See inimene ei väärtusta mind ja leiab, et ma olen endast liiga heal arvamusel ja peaks leppima alandava kohtlemisega. Ma ise leian, et ei pea. 

Ja blogi tasuliseks muutmine on minu väärtuseotsingutes järgmine loogiline etapp. Ma saan aru, et suurem osa lugejaist leiab, et ma pole väärt seda viite eurot kuus. Ja see on igati okei. Ma olin solvunud küll, kui sain sellest aru. Sest ma mõtlesin, et aga mida me tänapäeval saame viie euro eest? Topsi tanklakohvi. Ehk siis enamik mu pikaaegsetest lugejatest, kes on minuga aastaid koos läbi teinud mu kõrghetked ja madalseisud, lohutanud mind, kui mu süda oli murtud, rõõmustanud minuga, kui mu poistel elus hästi läks, naernud minuga mu tobedate ebaõnnestumiste üle ja vihastanud, kui ma olen ühtesid ja samu ämbreid kolistanud, leiavad, et mu igapäevased lood ei paku neile samapalju soojust, lohutust ja ergutust, kui üks tanklakohv. Kui nii, siis polegi ju suurem asi kaotus. 

Sest päeva lõpuks ma ju kirjutan ikkagi ise enda jaoks.