Korrastan siin oma vanu lugusid ja leidsin selle. Kirjutatud kuuendal septembril aastal 2022. Ma ei tea isegi, mis mul siis toimus elus või kellest on jutt. Küllap mõni mees oli mu ripakile jätnud. Aga las ta siis olla avalik. Võibolla on kellelgi täna vaja.
Vaikus on harva sõnumi puudumine. Vaikus saadab teinekord palju valjemaid sõnumeid, kui sõnad iial suudaks.
Ma olen sõnade inimene. Aga seda te ju teadsite, kuidas muidu oleks te siia sattunud, kui poleks mu sõnu, neid, mis hüüdsid ja kutsusid, kõnetasid ja lummasid. Mu sõnadesse kiindutakse ja armutakse. Sõnad minu käes ei ole relv, need on armujook.
Minu sõnad on kingitus. Ma seon need ilusti kokku, ma vaatan hoolega, kuidas, kui palju ja kuhu need saata, et saaja rõõmustaks. Ma võtan aega, et oma sõnad edastada. Ja ma ootan südamevärisedes vastust. Kui vastuseks on vaikus, siis mu sõnad olid valed ja mind karistatakse. Vaikusega. Ma tunnen. Ma istun vaikuses ja mõtlen oma sõnade üle järele. Ehk oli kirjaviga? Tihti on. Või oli mõte mitmetitõlgendatav? Juhtub sedagi rohkem, kui mulle meeldiks. Võib-olla oli lihtsalt halb. Või olin mina asjadest valesti aru saanud ja minu sõnad kukkusid kaljusele pinnale, sest neid oodati ehk küll, lihtsalt mitte minu poolt.
Sõnadega on nii, et kui neist on juba kord valesti aru saadud ja vaikimisega vastatud, siis edasi polegi enam midagi öelda. Kinkida veel rohkem sõnu on tarbetu. See oleks sama, kui uppujale joogiklaas ulatada, või põlevas majas kütet juurde keerata. Juba oli halb. See esimene ports. Ära tee asju hullemaks. Mida rohkem sõnu, seda suurem tõlgendamistrajektoor ja vääriti mõistmise tõenäosus. Sulle juba vastati. Vaikusega. Millest sa aru ei saanud?
Kõik ei suhtu nii. Ma tean. Teiste jaoks on vaikus nõusolek, toetus ja poolehoid.
Mõne jaoks on sõnade hulk piiratud. Nad juba ükskord ju ütlesid, 20 aastat tagasi, mida siin muudkui üht ja sama mämmutada. Küll ma siis ütlen, kui mu arvamus muutub. Neile ei jagatud vist nii palju sõnu, kui nad siia ilma saabusid ja nad jao pärast jagavad, sest äkki saavad otsa ja seetõttu jääb olulisel hetkel midagi tähtsat sootuks ütlemata.
Mina jälle mõtlen, et kui sa minule ei raatsi oma sõnu raisata, siis järelikult on kusagil keegi, kes on su sõnu rohkem väärt kui mina. Ja kuigi minu jaoks oled sa väärt kõiki mu sõnu ja rohkemgi veel, siis kaua ma ikka jaksan puu all üksi laulmas käia?
Sest kui sa tead, et ma olen sõnade inimene ja sa teadlikult, süstemaatiliselt ning järjekindlalt valid vaikuse minuga suhtlemiseks, siis see on kõige karmim piinamisviis, mis mulle osaks võib saada.
Vaikus on kõrvulukustav. See kisendab, et ma pole su aega väärt. See karjub, et ma pole huvitav. See röögib, et ma tüütan sind. See kriiskab, et sa ei hooli.
Sest vaikus pole tavaliselt sõnumi puudumine. Vaikus on sõnum.
Kommentaarid
Postita kommentaar