"Avantüür"

"The Undertaking"

Audrey Magee

Petrone Print, 2016

Tõlkija Tiina Tarik

Toimetaja Pilleriin Torim

352 lk

Kohe sisekaanel ootas mind nii vahva üllatus, üks väike ja armas kiiksuga blogija on oma heakskiidu raamatule andnud, julgem lugeda. Kaanest rääkides, siis ilmselt lugejaid väga ei üllata, kui ma tunnistan, et just kaane järgi ma antud raamatu oma lugemisvarasse arvasingi - nii ilus. Kui ma oleks aga sisukirjeldust lugenud, siis ei teagi, usutavasti oleks ta riiulile jäänud. Mul on sõjast kopp ees. Eriti just Teisest Maailmasõjast. Juudas kui palju olen ma filme näinud! Vene propagandat, ameerikalikku romantismi, inglaste valu ja soomlaste nälga. Esmasündinu on vist kõik dokumentaalid Discovery pealt ära vaadanud. Mul on haakristidest, juutidest ja kolmandast Reichist okse!!!! Mitte, et ma kuidagi selle õudust üritan pisendada, aga läheme nüüd edasi, pärast seda on ka igasugust ilgust korraldatud, kaua võib nendes salajastes paberites tuhnida ja vandenõusid päevavalgele koukida, ma ei viitsi enam.

Tuleb tunnistada, et sakslaste enda vaatenurgast toimunule, ma polegi asja varem väga näinud/kuulnud/lugenud. Jah, Saksamaal elavate inimeste kogemusi, seda küll, aga just nende kirjeldusi, kes tegelikult füürerit ja tema nägemust toetasid. See nüanss mulle raamatus meeldis. Kuidas kahtlused ja pettumus vaikselt hinge hiilisid ja kuidas seda varjata tuli, ka nende kõige kallimate ees. 

Sõda on alati vastik ja kole. Öelda, et sõda muudab inimesi… minu meelest on see umbes sama kui öelda, et raha inimesi muudab. Ei muuda. Ekstreemsed olukorrad, näiteks sõda või suure rikkuse ootamatu süllelangemine, need toovad välja selle, milline inimene tegelikult oma südame põhjas on. Kui olud seda nõuavad, suudab igaüks ennast kokku võtta ja "normaalne" olla. Aga viska ta külma vette ja sa näed mis puust ta tehtud on. Romantikud tahavad näha seda, et rasketes oludes hakkavad inimesed kokku hoidma ja panevad sageli oma elu ohtu, et nõrgemaid aidata (vaata näiteks "Schindleri nimekirja"). "Avantüür" ei ole selline raamat. Kaanepilt lubaks justkui ilusat lugu, aga see on petlik. Kalgilt ja liigsetesse emotsioonidesse laskumata, visatakse lugeja sõjaõudusesse, kus individualismil ja eraisiku tragöödiale ruumi ei jää. Pole inimesi, on alamad, vahend eesmärgi saavutamiseks, etturid, kui soovite. Sa oled keegi ainult siis, kui sinust on kasu. Ja kui sinust kasu pole, siis koristame su ära. Kui veab, siis koristame peitu, aga see pole eesmärk. Ja kui see tõde selgeks saab, siis osad leiavad, et moraalinormid, truudus - nii pereliikmete kui riigi ees - on tülikas taak ja kurbust tunnevad vaid need, kes jõude istuvad. Eesmärk pühendab abinõu. Humanismi võib praktiseerida vaid rahuajal, muidu on oma nahk ikka kõige lähem. 

Raamat tekitas õõvastust, aga mitte hukkamõistu. Pani analüüsima, et kui ma peaks end kunagi sellistes oludes leidma, kuidas siis toimiks? Millised väärtused mulle siis oluliseks osutuvad? Kas ma müün oma hinge maha, et tükite hallitanud leiba hamba alla saada? Kas ma võtaks vastu hüvesid, mis õigusjärgselt kuuluvad teistele? 

Kuigi raamat analüüsib - see on vist palju öeldud, raamat kirjeldab, analüüsimine tuleb endal teha - olukorda Natsi-Saksamaal, siis toimuv ei jää vist ühelegi Euroopa riigi kodanikule võõraks. Ka meie armsal kodumaal toimus sõjaajal sündmusi, millest rääkida ei taheta. Nii lihtne on võtta kätte ja öelda, et oh need okupandid tulid ja tegid meiega seda ja teist. Mitte, et see nii poleks olnud, aga pole ka eriline saladus, et info okupantidele, pahatihti täiesti alusetu ja kadedusest ajendatuna, tuli ju omade poolt. See sama rahvas, kes nüüd ühise kilutordi taga pitsi Vabariigi auks tõstab, on see kes paar põlve tagasi üksteise võidu naabreid Siberisse saatsid. Eemalt on muidugi hõlbus seletada, et üks rahvus on julmem kui teine, aga peeglid kodus on kõik paksu sametise katte all peidus ja koguvad tolmu.