Minu tööandja on väga huvitatud sellest, et tema töötajad ennast võimalusel arendaksid ja koolitaksid. Seetõttu loen ma igal võimalusel Delfi uudiste portaali ja muud kergemat harivat (põhiliselt siiski lõbusat) meediat. Aegajalt üllitab mõni kodanik selliseid kirjatükke, mille peale enamasti tahaks autorit raputada. Viimane geniaalsus, mida juhtusin lugema oli see, et treener ei pea olema superheas vormis. Nagu, mida ma just lugesin!?!
Loomulikult peab!
Kuidas ma muidu tema peale alt üles vaatan (ja mitte ainult sellepärast, et Mustamäe MyFitnessi lava asub meetri võrra kõrgemal, kui tööala). Treener peab mind oma välimuse ja olemusega motiveerima, milleks ma muidu sinna ronin? Kui ma enda seest nii palju motti leiaks, siis ei lohistaks ma end üldse rühmatrennidesse vaid käiks metsavahel liputajatega võidu jooksmas ja rebiks kõrvaklapid peas Prodigy saatel jõusaalis kangi.
Ma olen viimased 2 aastat suhteliselt korralikult trennis käinud ja loomulikult on mul väljakujunenud oma lemmikud treenerid. Samas olen näinud ka vähemalt kahte treenerit, kes on selle aja jooksul silmnähtavalt kosunud (mõned olid veel, aga selgus, et nad olid rasedad, eksole). Ausalt, see teeb mind nõutuks.
Ma leian, puht objektiivselt, et olen tavakodaniku kohta suhteliselt heas vormis. Samas, ei ole ma ligilähedalgi sellele, et päevas 3 kuni 5 trenni anda. Ma võin ilma suuremate eneseületusteta teha 2 trenni järjest, aga üle selle eriti ei jaksa. Lisaks armastan ma kohutavalt süüa. Küpsiseid. Jäätist. Juustu.... mmm.... juustu (hullult tahaks praegu). Mis tähendab, et mingi eeskuju ma kellelegi olema ei saa. Aga, ma ei tungi ka kuhugi poodiumile teistele kükke ette näitama.
Ma ei taha minna trenni ja olla mures, et kas treener äkki keset seda tagurpidi koerapoosi südarit ei saa, või milline koormus üks korralik kangiga kükk tema põlvedele võib olla.
Veel enam, minu meelest on see, kuidas keegi välja näeb otseselt seotud sellega, kas ta enda keha armastab või ei. Silmnähtavalt ülekaaluline ja lodev treener jätab lohaka ja hoolimatu mulje. Oma välimusega müüb treener tegelikult ju toodet, kui sellist. Tunnistan, et selline pinnapealne nagu ma olen, siis mina vaatan treeneri järgi, millist rühmatrenni valida.
Ehk leiate, et ma olen pisut ülekohtune, aga minu meelest on inimestel, kes töötavad treeneritena kohustus hea välja näha. Umbes nagu südamearstil on kohustus suitsetamisest hoiduda ja pagar peab olema pisut ümar (no sorry, ei suuda neid piitspeenikesi kokkasid usaldada, ei suuda!) Või kas palkaksite teie koristaja, kes oma kodu ei suuda korras hoida või värisevate kätega juuksurit? Seega, välimus loeb.
Loomulikult peab!
Kuidas ma muidu tema peale alt üles vaatan (ja mitte ainult sellepärast, et Mustamäe MyFitnessi lava asub meetri võrra kõrgemal, kui tööala). Treener peab mind oma välimuse ja olemusega motiveerima, milleks ma muidu sinna ronin? Kui ma enda seest nii palju motti leiaks, siis ei lohistaks ma end üldse rühmatrennidesse vaid käiks metsavahel liputajatega võidu jooksmas ja rebiks kõrvaklapid peas Prodigy saatel jõusaalis kangi.
Ma olen viimased 2 aastat suhteliselt korralikult trennis käinud ja loomulikult on mul väljakujunenud oma lemmikud treenerid. Samas olen näinud ka vähemalt kahte treenerit, kes on selle aja jooksul silmnähtavalt kosunud (mõned olid veel, aga selgus, et nad olid rasedad, eksole). Ausalt, see teeb mind nõutuks.
Ma leian, puht objektiivselt, et olen tavakodaniku kohta suhteliselt heas vormis. Samas, ei ole ma ligilähedalgi sellele, et päevas 3 kuni 5 trenni anda. Ma võin ilma suuremate eneseületusteta teha 2 trenni järjest, aga üle selle eriti ei jaksa. Lisaks armastan ma kohutavalt süüa. Küpsiseid. Jäätist. Juustu.... mmm.... juustu (hullult tahaks praegu). Mis tähendab, et mingi eeskuju ma kellelegi olema ei saa. Aga, ma ei tungi ka kuhugi poodiumile teistele kükke ette näitama.
Ma ei taha minna trenni ja olla mures, et kas treener äkki keset seda tagurpidi koerapoosi südarit ei saa, või milline koormus üks korralik kangiga kükk tema põlvedele võib olla.
Veel enam, minu meelest on see, kuidas keegi välja näeb otseselt seotud sellega, kas ta enda keha armastab või ei. Silmnähtavalt ülekaaluline ja lodev treener jätab lohaka ja hoolimatu mulje. Oma välimusega müüb treener tegelikult ju toodet, kui sellist. Tunnistan, et selline pinnapealne nagu ma olen, siis mina vaatan treeneri järgi, millist rühmatrenni valida.
Ehk leiate, et ma olen pisut ülekohtune, aga minu meelest on inimestel, kes töötavad treeneritena kohustus hea välja näha. Umbes nagu südamearstil on kohustus suitsetamisest hoiduda ja pagar peab olema pisut ümar (no sorry, ei suuda neid piitspeenikesi kokkasid usaldada, ei suuda!) Või kas palkaksite teie koristaja, kes oma kodu ei suuda korras hoida või värisevate kätega juuksurit? Seega, välimus loeb.
harv juhus, kus ma sinuga 100% nõus olen:)
VastaKustutaVahel läheb õnneks ;)
KustutaVabandust, hakkasin blogi algusest peale lugema ja sestap kommenteerin vana postitust.
VastaKustutaMul on olnud body balance treener, kes oli selline pehmeke ja hakkas kohe higistama ja hingeldama. Sõbranna, kes oli umbes samas vormis oli nii rõõmus. Viimaks ometi on treener, kes mõistab treenitavate raskusi ja ei ole selline masina moodi piitsaplaksutaja
Aitäh kommentaari eest. No näed siis, igale treenerile oma klientuur 😄
Kustuta