Kas ma olen liiga julm, kui ütlen, et inimesed ei oska enam omavahel suhelda? Kadunud on igasugune elementaarne suhtlemise- ja väljendusoskus? Ja ma ei räägi praegu isegi sellest, et suheldakse põhiliselt naerunägude, arusaamatute lühendite (või olen see ainult mina, kes nendest aru ei saa ja peab google otsingust yolot otsima?) ja gifidega.
Ma räägin sellest, et kui sulle helistatakse, siis ei tervitata ega tutvustata end (erm.. ee...sa nagu saad praegu rääkida, vä?). Ma ei räägi praegu oma poja 12-aastasest sõbrast. Mulle helistatakse pidevalt töötelefonile ja hakatakse lihtsalt rääkima "ma siin eile helistasin selle kontori asjus, et noh, millal siis saaks nagu vaatama tulla ja nii" (ei no iseenesest on kena, aga minu põhitöö ongi telefonile vastata ja kuigi sa enese meelsest oled väga muljetavaldav ning meeldejääv, siis nimest oleks isikutuvastuseks siiski pisut rohkem kasu).
Aga ärge arvake, et suhtelmispuue ainult telefonile rakendub. Ka silmast-silma suheldes ollakse kohutavalt ebaviisakad ja matslikud. Inimesed on lihtsalt nii endasse armunud, et nad ei märka absoluutselt teisi enese ümber. Minu enda lapsed on selles väga heaks näiteks. Möödunud nädalavahetusel kõndisime tänaval ja vastu jalutas meie trepikojas elav paarike oma lapsega. Me teretasime. Poeg, kes kaasas oli, ei teretanud. Küsis hoopis võrdlemisi valju häälega: "aa, kes need olid sellised?". Kuidas see võimalik on? Me elame juba neli aastat selles majas ja ta ei tea isegi oma trepikoja naabreid? Ja isegi kui ei tunne, tere võiks ikka öelda. Elementaarne ju. Või mitte?
Kui sotsiaalmeedias on normaalne, et me postitame pilte enda saavutustest ja lugusid enda võimetest, siis reaalsuses peetakse seda siiski halvaks tooniks, kui sa tuttavaga kokku saades hakkad rääkima, kui ülimalt lahe sa oled ja eputad oma ostudega. Päris elus peaks rääkima ilmast, küsima kuidas naise tervis on ja kiitma hästi kasvatatud lapsi. Päris elus on suhtlemine palju mitmetasandilisem. Ei ole ainult meeldib, ei meeldi, ignore.
Ma arvan, et sellepärast minust ei saagi kunagi online date-ijat. Minu jaoks on see liiga robustne ja liiga in your face. Ma naudin seda tunnet "ma veel päriselt ei saa aru, kas ma ikka meeldin talle" ja seda pilku, mis lõpuks ütleb "sa oled imeliseim olevus, keda ma olen iial kohanud".
Ma räägin sellest, et kui sulle helistatakse, siis ei tervitata ega tutvustata end (erm.. ee...sa nagu saad praegu rääkida, vä?). Ma ei räägi praegu oma poja 12-aastasest sõbrast. Mulle helistatakse pidevalt töötelefonile ja hakatakse lihtsalt rääkima "ma siin eile helistasin selle kontori asjus, et noh, millal siis saaks nagu vaatama tulla ja nii" (ei no iseenesest on kena, aga minu põhitöö ongi telefonile vastata ja kuigi sa enese meelsest oled väga muljetavaldav ning meeldejääv, siis nimest oleks isikutuvastuseks siiski pisut rohkem kasu).
Aga ärge arvake, et suhtelmispuue ainult telefonile rakendub. Ka silmast-silma suheldes ollakse kohutavalt ebaviisakad ja matslikud. Inimesed on lihtsalt nii endasse armunud, et nad ei märka absoluutselt teisi enese ümber. Minu enda lapsed on selles väga heaks näiteks. Möödunud nädalavahetusel kõndisime tänaval ja vastu jalutas meie trepikojas elav paarike oma lapsega. Me teretasime. Poeg, kes kaasas oli, ei teretanud. Küsis hoopis võrdlemisi valju häälega: "aa, kes need olid sellised?". Kuidas see võimalik on? Me elame juba neli aastat selles majas ja ta ei tea isegi oma trepikoja naabreid? Ja isegi kui ei tunne, tere võiks ikka öelda. Elementaarne ju. Või mitte?
Kui sotsiaalmeedias on normaalne, et me postitame pilte enda saavutustest ja lugusid enda võimetest, siis reaalsuses peetakse seda siiski halvaks tooniks, kui sa tuttavaga kokku saades hakkad rääkima, kui ülimalt lahe sa oled ja eputad oma ostudega. Päris elus peaks rääkima ilmast, küsima kuidas naise tervis on ja kiitma hästi kasvatatud lapsi. Päris elus on suhtlemine palju mitmetasandilisem. Ei ole ainult meeldib, ei meeldi, ignore.
Ma arvan, et sellepärast minust ei saagi kunagi online date-ijat. Minu jaoks on see liiga robustne ja liiga in your face. Ma naudin seda tunnet "ma veel päriselt ei saa aru, kas ma ikka meeldin talle" ja seda pilku, mis lõpuks ütleb "sa oled imeliseim olevus, keda ma olen iial kohanud".
Kommentaarid
Postita kommentaar