Mõne raamatuga on nii, et hakkad seda pahaaimamatult lugema ja enne kui arugi saad, on see lahti kiskunud Pandoora laeka, mille oled hoolikalt enda sisse ära peitnud, seitsme tabalukuga lukustanud ning hõbedase isloeerteibiga kinni teipinud, et sealt ometi midagi välja ei immitseks. Jeanette Wallsi "Klaasloss" on just selline raamat.
Mul on raske jääda seda raamatut kirjeldades objektiivseks. Mul on võimatu kirjutada sellest, millest raamat räägib, ilma, et kirjutaksin endast.
Ma arvan, et raamat ei ole iseenesest väga sügav. On kirjeldatud ühe perekonna lugu, selles peres sirguvate laste mälestuste läbi. Perekond ise on kõike muud, kui traditsiooniline. Žulikust isa, kes ei suuda töökohta hoida, veab oma neljalapselist peret mööda Ameerikat ringi, otsides kiirelt rikastumise võimalusi ja alatasa nendes põrub. Oma peret mees hoiab, omal moel. Ikka ja alati on tal jutustada mõni värvikas ja uskumatu lugu. Üsna kiiresti ilmneb, et isa ei soovi mingilgi moel alluda ei ametivõimudele ega ka ühiskonnas heakskiidetud standarditele. Ikka on tema oma kirjelduse järgi parem ja targem, kui kõik teised.
Pereema on samuti omamoodi ekstsentriline. Kunsti ja loovuse kummardajana ei väärtusta ta traditsioonilisi perenaise kohustusi ja seega peavad lapsed ise kuidagimoodi hakkama saama ning mõistagi kantseldavad vanemad lapsed pere nooremaid. Olles ise üles kasvanud rangete reeglite, käskude-keeldude maailmas, soovib ta oma lapsi sellest säästa ja nii kasvavadki need "vabalt".
Raamat pani mõtlema sellele, kui haprad on lapsed. Kui usaldavad nad on oma vanemate suhtes, kui leplikud, helged ja empaatilised. Täiskasvanuna seda lugu lugedes, tekib nii palju vastakaid emotsioone. Põlgust, viha, aga kohati ka teatud imetlust vanemate vastu, kes oskavad muidu täiesti kohutavast ja jubedast olukorrast, luua pildi põnevast seiklusest. Ma arvan, et pereisa ütlus: "Kes iganes ütles, et tuleb leppida nende kaartidega, mis sulle jagatud on, ei olnud kuigi hea bluffija." võtabki kogu raamatu kenasti kokku.
Lehekülg lehekülje haaval, laste hoiak ja usaldus oma vanemate vastu muutub. Väikesed asjad, mis on enamikule elanikkonnast normiks, on sellele perele luksus ja privileeg. Nagu näiteks voodid või igapäevane kõhutäis. Nad hakkavad läbi nägema oma vanemate luiskelugusid ja põhjatut egoismi.
Ma ei ütleks, et minu vanemad tingimata egoistlikud olid - lihtsalt noored ja rumalad. Veider, kui palju unustatud mälestusi "Klaaslossi" lugemine ellu äratas. Näiteks lugu sellest, kui peategelane autouksest sõidu ajal välja veeres. Vahetult enne minu seitsmendat sünnipäeva, keset karget talvekülma kaldusin pööret tegeva auto uksest välja ja rullusin jäisele sõiduteele. Minu õnn, et oli talv, kiirus polnud kuigi suur ja ühtegi autot ei järgnenud. Midagi hirmsat minuga ei juhtunud, kõhu kraapisin pisut ära ja ehmatasin.
Lugu sellest, kuidas isa taas ühest kohast teise kolides paneb lapsed taha furgooni, mööbli ja muu pudipadi vahele istuma. Olen minagi vähemalt korra autofurgoonis reisinud. Midagi meeldejäävat seal polnud, mitte nii nagu raamatus, aga meelde tuli see lugu ikkagi.
Autor kirjeldab isa ja emapoolse vanaema vahelist sõnasõda. Lastele mõjub see kohutavalt, kui nad näevad kaht inimest, kelle vastu neil loomulik poolehoid on, kisklemas. Kelle poole sa hoiad? Sest olles ühe poolt, reedad ju teise.
Lood näljastest lastest olid eriti tuttavad. Meenub, kui ükskord isa sai kusagilt kartulikoti täie rohelisi banaane. Ei teadnud meie, et neid tuleb soojas toas lasta järelküpseda, mil need on kollased ja magusad. Võib-olla vanemad isegi teadsid seda, aga ei mallanud oodata. Sellepärast söön tänaseni pooltooreid helerohelisi banaane. Need tuletavad meelde häid aegu lapsepõlvest.
Ma ei mäleta, et oleksime kunagi eriti valida saanud, mida sõime. Sõime seda mida oli. Ja seda polnud kunagi eriti palju. Tean, et paljud nõukaaegsed eakaaslased räägivad lugusid suhkru sisse kastetud võisaiadest. Meil oli tavaline, et võid sai ainult palgapäeval lubada ja margariiniga suhkrusaia ei tahtnud keegi. Meie leiutasime noorema õega kakao- hapukoore maiuse. Segasime hapukoore kibeda kakaoga ja lisasime sellele suhkrut. See oli jube hea. Ükskord oli isa meie noorema vennaga kahekesi kodus ja askeldas parasjagu köögis, kui vend avastas köögikapist tillukese pruuni puruga klaaspurgi ja arvates, et tegu on kakaoga kummutas kõrist alla kaaliumpermanganaati. Õnneliku juhuse läbi andis isa poisile sidrunileotist juua, mis sidus pulbri kokku ja säästis venda suuremast kahjust. Kui ta oleks andud tavalist vett, oleks kahjud olnud kordades suuremad. Iseenesest mõistetavalt jäime kogu loos süüdi meie õega. Ei mäleta, et pärast seda enam ülalmainitud desserti oleksime valmistanud...
Ja neid mälestusi tuli iga loetud leheküljega aina juurde. Mitu korda mõtlesin, et ei tea kas tasub raamatut üldse edasi lugeda, sest mälestused äratasid tunded, mis mulle ei meeldinud ja mida ma tunda ei tahtnud. Ma ei taha öelda, et mul oli hirmus ja kohutav lapsepõlv. Ma lihtsalt ei mäleta, et oleksin olnud lapsepõlves õnnelik laps. Mäletan häbi ja süütunnet. Mäletan hirmu. Mäletan....
Mul on raske jääda seda raamatut kirjeldades objektiivseks. Mul on võimatu kirjutada sellest, millest raamat räägib, ilma, et kirjutaksin endast.
Ma arvan, et raamat ei ole iseenesest väga sügav. On kirjeldatud ühe perekonna lugu, selles peres sirguvate laste mälestuste läbi. Perekond ise on kõike muud, kui traditsiooniline. Žulikust isa, kes ei suuda töökohta hoida, veab oma neljalapselist peret mööda Ameerikat ringi, otsides kiirelt rikastumise võimalusi ja alatasa nendes põrub. Oma peret mees hoiab, omal moel. Ikka ja alati on tal jutustada mõni värvikas ja uskumatu lugu. Üsna kiiresti ilmneb, et isa ei soovi mingilgi moel alluda ei ametivõimudele ega ka ühiskonnas heakskiidetud standarditele. Ikka on tema oma kirjelduse järgi parem ja targem, kui kõik teised.
Pereema on samuti omamoodi ekstsentriline. Kunsti ja loovuse kummardajana ei väärtusta ta traditsioonilisi perenaise kohustusi ja seega peavad lapsed ise kuidagimoodi hakkama saama ning mõistagi kantseldavad vanemad lapsed pere nooremaid. Olles ise üles kasvanud rangete reeglite, käskude-keeldude maailmas, soovib ta oma lapsi sellest säästa ja nii kasvavadki need "vabalt".
Raamat pani mõtlema sellele, kui haprad on lapsed. Kui usaldavad nad on oma vanemate suhtes, kui leplikud, helged ja empaatilised. Täiskasvanuna seda lugu lugedes, tekib nii palju vastakaid emotsioone. Põlgust, viha, aga kohati ka teatud imetlust vanemate vastu, kes oskavad muidu täiesti kohutavast ja jubedast olukorrast, luua pildi põnevast seiklusest. Ma arvan, et pereisa ütlus: "Kes iganes ütles, et tuleb leppida nende kaartidega, mis sulle jagatud on, ei olnud kuigi hea bluffija." võtabki kogu raamatu kenasti kokku.
Lehekülg lehekülje haaval, laste hoiak ja usaldus oma vanemate vastu muutub. Väikesed asjad, mis on enamikule elanikkonnast normiks, on sellele perele luksus ja privileeg. Nagu näiteks voodid või igapäevane kõhutäis. Nad hakkavad läbi nägema oma vanemate luiskelugusid ja põhjatut egoismi.
Ma ei ütleks, et minu vanemad tingimata egoistlikud olid - lihtsalt noored ja rumalad. Veider, kui palju unustatud mälestusi "Klaaslossi" lugemine ellu äratas. Näiteks lugu sellest, kui peategelane autouksest sõidu ajal välja veeres. Vahetult enne minu seitsmendat sünnipäeva, keset karget talvekülma kaldusin pööret tegeva auto uksest välja ja rullusin jäisele sõiduteele. Minu õnn, et oli talv, kiirus polnud kuigi suur ja ühtegi autot ei järgnenud. Midagi hirmsat minuga ei juhtunud, kõhu kraapisin pisut ära ja ehmatasin.
Lugu sellest, kuidas isa taas ühest kohast teise kolides paneb lapsed taha furgooni, mööbli ja muu pudipadi vahele istuma. Olen minagi vähemalt korra autofurgoonis reisinud. Midagi meeldejäävat seal polnud, mitte nii nagu raamatus, aga meelde tuli see lugu ikkagi.
Autor kirjeldab isa ja emapoolse vanaema vahelist sõnasõda. Lastele mõjub see kohutavalt, kui nad näevad kaht inimest, kelle vastu neil loomulik poolehoid on, kisklemas. Kelle poole sa hoiad? Sest olles ühe poolt, reedad ju teise.
Lood näljastest lastest olid eriti tuttavad. Meenub, kui ükskord isa sai kusagilt kartulikoti täie rohelisi banaane. Ei teadnud meie, et neid tuleb soojas toas lasta järelküpseda, mil need on kollased ja magusad. Võib-olla vanemad isegi teadsid seda, aga ei mallanud oodata. Sellepärast söön tänaseni pooltooreid helerohelisi banaane. Need tuletavad meelde häid aegu lapsepõlvest.
Ja neid mälestusi tuli iga loetud leheküljega aina juurde. Mitu korda mõtlesin, et ei tea kas tasub raamatut üldse edasi lugeda, sest mälestused äratasid tunded, mis mulle ei meeldinud ja mida ma tunda ei tahtnud. Ma ei taha öelda, et mul oli hirmus ja kohutav lapsepõlv. Ma lihtsalt ei mäleta, et oleksin olnud lapsepõlves õnnelik laps. Mäletan häbi ja süütunnet. Mäletan hirmu. Mäletan....
Kommentaarid
Postita kommentaar