Mu lastel on igav. Kogu aeg. Iga päev. Ja mingil minule arusaamatul põhjusel on nad endale pähe võtnud, et minu ülesanne on nende meelt lahutada. Oleme lugematuid tunde selle üle vaielnud.
Esiteks, ma arvan, et kui ma olen hoolitsenud koduse raamatukogu, lauamängude, puslede, legode, värviraamatute, kunstitarvete ja muu analoogse eest, siis minu töö on tehtud. Teiseks, ma ei mäleta, et mul oleks lapsepõlves kunagi igav olnud. Ja isegi kui ma seda aegajalt tundsin, siis on vähe usutav, et oleksin sellise dilemmaga oma vanemaid tüüdanud.
Põlvkondade erinevus. Minu lapsed leiavad, et kõik raamatud on igavad, lauamängud on jamad, pusled on titekad, legod on vanad, värviraamatud on emodele, kunstitarbed ei ole meelelahutus, vaid kvalifitseerub õppetegevuse alla ja üleüldse peaksin ma paremini nende meelt lahutama. Huvitav on mu lastel ainult siis, kui nad ninapidi mõnes helesinise taustavalgusega seadme taga istuvad. Seetõttu on mul kodus akvaarium, paned akvaariumitule põlema ja juba on huvitav.
Kusagilt lugesin, et parim asi, mida vanemad oma lastele saavad teha, on lasta neil igavleda, sest siis tulevad lapsed faasist "lahuta mu meelt" välja ja otsivad ise tegevusi, mis arendavad loovust. Kuna seda on juhtunud haruharva (loe: siis kui kõik nutiseadmete akud on tühjaks saanud ja mina parasjagu Netflixist mõnda surmigavat filmi vaatan), siis järelikult pole neil tegelikult igav.
Minu laste lemmik meelelahutus näib olevat juutuuberite mänge jälgida. Mulle ei mahu see pähe. Ma pole kunagi saanud aru sellest, miks inimesed vaatavad spordivõistlusi, olümpiamänge või muud taolist. Ma parem haaran dressid ja lähen teen 10 kilomeetrise ringi, tõstan raskusi või ühinen rühmatrenniga. Milleks vaadata, kui teistel on lõbus, kui mul on ise tehes tuhat korda põnevam? Selle loogika järgi peaks neil väga põnev olema, kui nad vaatavad, kuidas ma pesu triigin ja nõusid pesen. Siiski mitte.
Kuidas teie oma laste aega sisustate, millega nende elu põnevamaks muudate? Ja kuidas sellest nutineedusest eluga pääseda?
Esiteks, ma arvan, et kui ma olen hoolitsenud koduse raamatukogu, lauamängude, puslede, legode, värviraamatute, kunstitarvete ja muu analoogse eest, siis minu töö on tehtud. Teiseks, ma ei mäleta, et mul oleks lapsepõlves kunagi igav olnud. Ja isegi kui ma seda aegajalt tundsin, siis on vähe usutav, et oleksin sellise dilemmaga oma vanemaid tüüdanud.
Põlvkondade erinevus. Minu lapsed leiavad, et kõik raamatud on igavad, lauamängud on jamad, pusled on titekad, legod on vanad, värviraamatud on emodele, kunstitarbed ei ole meelelahutus, vaid kvalifitseerub õppetegevuse alla ja üleüldse peaksin ma paremini nende meelt lahutama. Huvitav on mu lastel ainult siis, kui nad ninapidi mõnes helesinise taustavalgusega seadme taga istuvad. Seetõttu on mul kodus akvaarium, paned akvaariumitule põlema ja juba on huvitav.
Kusagilt lugesin, et parim asi, mida vanemad oma lastele saavad teha, on lasta neil igavleda, sest siis tulevad lapsed faasist "lahuta mu meelt" välja ja otsivad ise tegevusi, mis arendavad loovust. Kuna seda on juhtunud haruharva (loe: siis kui kõik nutiseadmete akud on tühjaks saanud ja mina parasjagu Netflixist mõnda surmigavat filmi vaatan), siis järelikult pole neil tegelikult igav.
Minu laste lemmik meelelahutus näib olevat juutuuberite mänge jälgida. Mulle ei mahu see pähe. Ma pole kunagi saanud aru sellest, miks inimesed vaatavad spordivõistlusi, olümpiamänge või muud taolist. Ma parem haaran dressid ja lähen teen 10 kilomeetrise ringi, tõstan raskusi või ühinen rühmatrenniga. Milleks vaadata, kui teistel on lõbus, kui mul on ise tehes tuhat korda põnevam? Selle loogika järgi peaks neil väga põnev olema, kui nad vaatavad, kuidas ma pesu triigin ja nõusid pesen. Siiski mitte.
Kuidas teie oma laste aega sisustate, millega nende elu põnevamaks muudate? Ja kuidas sellest nutineedusest eluga pääseda?
Kommentaarid
Postita kommentaar