Kriisile reageerimine

Minu ühel sõbrannal on hetkel kriis. See on kestnud juba mõnda aega. Teate ju küll kuidas sellega on, üks halb otsus viib teiseni ja märkamatult murdepunktini. Põhjused kriisiks on erinevad. Mõnikord on tegemist välise mõjutajaga, vahel sisemine konflikt. Enamasti pole põhjuseks üks konkreetne asi vaid väiksemate ärritajate summa. Psühholoogid nimetavad selliseid perioode arengukriisideks. Enamasti on tegemist positiivse nähtusega, sest kriisist väljudes on inimene tugevam, teadlikum oma nõrkustest ja valmis elus uut lehekülge pöörama. Minu sõbrannal on just sellist laadi kriis. Ma olen veendunud selles, et ta väljub sellest tugeva ja stabiilsema isikuna.

Aga vahel vajab inimene kriisist välja tulemiseks kõrvalist abi. Enne sotsiaalmeedia võidukäiku elasid inimesed oma kriise üle omaette. Puistasid võhivõõrale kõrtsis südant, jõid ennast deliiriumisse või amelesid suvalise Velloga põõsastes. Inimene ise ei pruukinud arugi saada, et tal parasjagu mingi kriis käsil oli. Kuna sellest ei räägitud, siis seda justkui polnud olemas.

Tänapäeval, kui infot on rohkem, inimesed on üldiselt psühholoogiast teadlikumad ja pealtnäha teistega rohkem kontaktis, peaks kriisile reageerimine, teoorias, paremini toimima. Aga kas tõesti? Kui tihti olen ma ise märganud, et mõni Facebooki sõber ühekorraga nagu ära pöörab. Muutub kas liiga aktiivseks, postitades kulmukergitavaid staatusevärskendusi või jagades härdameelseid YouTube linke. Ausalt, kui tegemist pole eriti lähedase inimesega, siis ma lihtsalt unfollowin selle inimese. Ma saan aru küll, et miski temaga toimub, aga ma ei leia, et see oleks minu koht sekkuda.

Kuid kelle asi on sekkuda? Ja kas see on üldse vajalik?

Olles ise võrdlemisi avameelne inimene ja jagades igasuguseid kahtlase väärtusega postitusi, siis olen üsna sageli tundnud, et minu privaatsusesse tungitakse. Tehakse järeldusi ning hakatakse "aitama". Võib-olla siis jätavad minu tegemised interneti avarustes appikarje mulje? Ise, tagantjärele oma elu suuremaid kriise analüüsides arvan, et siis kui mul oli reaalselt abi vaja, siis tõmbusin just endasse, hoidsin sotsiaalmeediast eemale ja tegin igasuguseid meeleheitlike tegusid kõrvaltvaatleja pilgu alt eemal. Või nii mulle endale vähemalt tundub. Mõistagi said mu kõige lähedasemad aru, et midagi on valesti, aga abi peale ei surunud. Hiljem on öelnud, et oleks ehk pidanud nii või naa käituma. Aga ma arvan, et see poleks aidanud. Ma polnud lihtsalt valmis välispidist abi vastu võtma ja kriisid, mida lahendasin olid alguse saanud minu sees, seega neid tuli seestpoolt ka lahendama hakata.

Niisiis päeva lõpuks on uppuja päästmine ikkagi uppuja enese asi. Uppuja peab ise endas koguma sellevõrra palju hapniku, et vähemalt appi karjuda. Edasi jääb loota, et leidub oskaja inimene, kes ka suudab abi pakkuda ja suures aitamisetuhinas ei suru uppujat hoopis sügavamale vee alla.