Minipuhkus

Usun, et teisedki, kellel lapsed juba veidi suuremad ja batuudi peal hüppamine tundub liiga titekas, on hädas sellega, et kuidas laste meelt lahutada. Üks võimalus on alati "Aliast" või "Eesti Mängu" mängida, aga eks ta tüütab pika peale ära. Lisaks, kui lapsi on mustmiljon pluss üks, tekib ka finantsaspekt. Juhtus aga selline tore lugu, et lojaalne blogilugeja kutsus meid poistega Pärnusse puldiautodega mängima.

Ma tean kuidas see kõlab. Aga kui te olete kunagi puldiautoga mänginud, siis teate ka seda, et see pole üldse väga lihtne. Nuppe, kange ja hoobasid on seal ikka omajagu. Ja kõiki neid hallata on üks paras väljakutse. Automaatkäigukastiga autot on kordades hõlpsam opereerida.

Igatahes, meil läks kaks tundi nagu niuhti selles väikses mängutoas. Nii 18-aastane kui 11-nene leidsid endale piisavalt tegevust ning meelelahutust. Minul oli rõõm näha, et lapsed veetsid koos aega ja kellelgi polnud pärast nina verine või kulm rullis. Juba võit!

Kärbes ainuke julge, kes ei karda pildistamist. Teised jooksid ummisjalu nurga taha.

Meil oli hullult tore ja seda on minu poiste poolt juba väga hea tulemus. Nii raske on neile meelejärele olla. Aga Minifarmis oli meil kõigil tore. Mind küll mängima ei lastud, aga ma poleks vist julenudki, selline ralli käis suurte veokitega, nagu Tallinn-Tartu maantee juba. Minul olid samal ajal blogilugejaga köögis naistejutud. Ja mul on alati südame alt nii soe tunne, et Eesti kõige südamlikumad blogilugejad on minu jälgijaskond. Istud maha, jood kohvi ja jutt jookseb, nagu tunneks teist juba põhikoolist peale. Istun, kuulan, ning mõtlen, et miks te üldse minu blogi loete, teie enda lood on palju vingemad! Seega, mina soovitan, kui teil vaba õhtupoolik, pange ennast kirja ja pressige kööki perenaise juurde lugusid kuulama, lapsed-mehed las möllavad mänguautodega.

Üks asi veel, mis mängumaa juures plussiks, on hind. Üks tund põristamist on 5 eurot per inimene. Ja soovitan küll vähemalt kaks tundi varuda, sest tegevust ja rõõmu jagub.

Pärast mängimist läksime kohustuslikule pitsaretkele. Ja kui Pärnu, siis mõistagi Steffani. Kui mängumaa ületas kaarega kõik mu ootused, siis Steffani…. noh… jah. Mina mäletan veel seda aega, kui Steffani tegelikult ka hea söögikoht oli. Kui teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ning pikk ooteaeg polnud probleem. Seda, millal Steffani käest ära hakkas minema, ma täpselt ei tea. Tean seda, et ma juba aastaid vingun, et Steffani on täiesti ülehinnatud tavaline pereresto. Loomulikult eeldasin ma pikalt, et asi on minus, sest mul ongi kombeks söögikohtades iriseda. Ma võtan seda isikliku solvanguna, kui ma lähen välja einestama ja mulle pakutakse suure raha eest sellist toitu, mida mul endal oleks piinlik külalistele serveerida. Ja mina pole õppinud kokk. Ma teen täiesti tavalist keskpärast kodutoitu. Minu mõistes ei tohiks olla seda kuigi keeruline üle trumbata. Õnneks olen ma kuulnud, et ka teised sööjad kaebavad, järelikult ikkagi pole asi ainult minus, phew!

Esimest korda elus sõingi Calzonet just Steffanis. 

Ma ei teadnudki, mida tellisin ja kui see "täidetud kana" mulle toodi, saatsin peaaegu esimese hooga kööki tagasi. 

Nüüd tellin igal pool seda, minu absoluutne lemmik.

Jõudsime veidi pärast kuute Steffanisse ja ootasime kuni meid lauda istutatakse. Rahvast oli einelas kõvasti ja oodata tuli ka omajagu. Lõpuks juhatati meid lauda, ilma naeratuse ja soojuseta. Ei, ma mõistan, kiire aeg, ei jõua enam sõbralik olla. Pealegi, meist oli kohe näha ka, et ega meie pealt kuigipalju ei teeni, tellime seltskonna peale kolm kannu vett, sööme eelsalatist ja kuklist kõhu täis ja siis tellime kamba peale ühe suure, kõige soodsama pitsa*. Pärast korista ja pese meie järgi. Kella pealt pool kaheksa istusime me igatahes juba autosse ja sõitsime kodu poole tagasi.

Siiani pole mulle ühtegi menetlusteavitust tulnud ja näib, et seekord õnnestus mul Pärnus käia nii, et ületasin kiirust ainult õigetes kohtades.

*Tellisime ikka kõigile isiklikud pitsad ja kõigest ühe kannu tasuta vett. Ausalt. Isegi jootraha jätsime, kuigi ma ei tea miks, naeratust ei saanud me isegi selle peale.
Muide, seoses sellega tuleb meelde üks teine lugu. Ma ju kirjutan söögikohtade arvustusi ka Tripadvisorisse. Ja vahel restoranid kirjutavad mu arvustuse kohta vastuse. Näiteks kui me Saaremaal käisime, siis kommenteerisin ma ka üht teenindajat, kes kuidagi suunurkasid ei jaksanud ülespoole venitada, aga kook oli neil jälle hea. Umbes kuu pärast minu arvustust, saatis kohvik vastuse ja lubas, et järgmine kord saan oma koogitüki koos naeratusega. Nunnu, onju?