Ma ütlen kohe välja, et ma pole kahjuks selline ema, kes hullupööra lastega võimleks ja tegeleks. Ma olen olemas, enamasti. Ja ma püüan hoolitseda selle eest, et lastel oleks külmkapis vähemalt võileiva materjal ja kummutis puhas pesu. Laske käia, mõistke hukka. Korralik pereema peab ärkama varavalges keetma lastele putru, praadima mune ja küpsetama muffineid. Peab koos nendega raamatuid lugema ja pilte värvima, LEGOdest losse ehitama ja 68 korda päevas Nemot vaatama (või mis see pop multikas oligi?) Jah, tean. Ma sain ka selle kasutusjuhendi, kui titega haiglast koju lasti. Kui kellelgi on enda oma kaduma läinud, siis Perekooli käod aitavad hädast välja ja õpetavad kohe, kuidas õige on.
Minu "kvaliteetaeg" lastega hõlmab teisi asju. Käime koos poes, koorime kartuleid ja vaatame "Suure Paugu teooriat". Siiski, siiski vahel harva teeme ka selliseid traditsioonilisi perega-koos asju. Näiteks reedel käisime koos Kuulsaalis kuule veeretamas. Tegime kohe sellise ettevõtmise. Broneerisime kaks rada, snäkid, joogid ja meelitasime tädid-onud-vanaema ka kaasa. Kokku 6 ülemeelikut täiskasvanut ja neli passiivselt agressiivset noorukit.
Vahvaks tegi asja veel selline veider kokkusattumus, et pärast seda, kui olin broneeringu ära teinud sain hoopis teisest allikast Kuulsaali kinkekaardi. Ikkagi nagu tasuta raha ju.
Eks ma kartsin seda üritust ikka väga. Minna kõigi neljaga avalikku kohta, mahub top viite minu õudusunenägudest. See sai alguse juba siis, kui mul neid ainult kolm oli. Vanimad poisid olid sünnist saadik (no tegelt juba kõhus viskasid uperpalli) sellised aktiivsed. Kui Elden sündis, siis tema oli marurahulik esialgu. Vaatas silmad särades, kuidas vennad kraaklesid ja ootas oma aega. Kui Rohan sündis, siis ma enam isegi ei unistanud, et meid perena kusagile külla kutsutaks. Parkides ja vabas looduses käisime küll, seal nad olid veidi laiali ja sai teha nägu, et ma küll ei tea kelle kasvatamatud jõnglased seal oma venda kägistavad. Kinno julgesin nendega minna, seal vähemalt pime. Aga kui vaja kuhugi fäntsimasse kohta minna, siis püüdsin organiseerida endale tugigrupi, keegi, kes aitaks taltsutada seda armeed.
Paraku on selline kohtlemine tinginud selle, et poisid lähevad ärevusest täiesti pööraseks, kui nüüd keegi isegi kutsub külla, või kui me mõnes siseruumis perena koos aega veedame. Õnneks nad päriselt mööda seinu enam üles ei roni ja üksteise seljas ei ratsuta. Nüüd väljendub nende ekstaas selles, kuidas üksteisele ja pererahvale sõnadega ära panna. Ma ei saa öelda, et see parem variant oleks. Ikka tavaliselt silmad häbi täis tulen koju.
Sest, kuigi ma olen selline hullumeelne ja kaootiline oma pesakonnaga, siis minu tutvusringkonna moodustavad enamasti äärmiselt väljapeetud ja viisakad inimesed. Mõnes mõttes on see hea. Siis nad teevad nägu, et ei saanud asjadest õigesti aru. Ja mis veelgi tänuväärsem, teesklevad, et see ongi normaalne. Lapsed on lapsed. Normaalne.
Igatahes, reedel siis kogunesime Mere puiesteele ja juba trolli oodates jõudsin ma õiendada ja ähvardada, et kui nad kohe ei lõpeta, siis kirjutan sellest oma blogis. Selle peale nr kolm teatas, et ma peaksin hoopis tänulik olema neile, et nad mulle nii palju kirjutamismaterjali suudavad tekitada (ma ütlen, see nende suuvärk ikka). Õnneks seal kohal olles olid nad täiesti tublid. Ja ma pean ütlema, et täiesti mõeldav tundub nendega teinekordki mõnda meelelahutusasutusse minna.
Kus teie oma lastega aega veedate? Soovitage mõnusaid kohti, kus ei vaadata viltu, kui lapsed pisut aktiivsemad on.
Minu "kvaliteetaeg" lastega hõlmab teisi asju. Käime koos poes, koorime kartuleid ja vaatame "Suure Paugu teooriat". Siiski, siiski vahel harva teeme ka selliseid traditsioonilisi perega-koos asju. Näiteks reedel käisime koos Kuulsaalis kuule veeretamas. Tegime kohe sellise ettevõtmise. Broneerisime kaks rada, snäkid, joogid ja meelitasime tädid-onud-vanaema ka kaasa. Kokku 6 ülemeelikut täiskasvanut ja neli passiivselt agressiivset noorukit.
Vahvaks tegi asja veel selline veider kokkusattumus, et pärast seda, kui olin broneeringu ära teinud sain hoopis teisest allikast Kuulsaali kinkekaardi. Ikkagi nagu tasuta raha ju.
 |
| Tasuta raha. |
Paraku on selline kohtlemine tinginud selle, et poisid lähevad ärevusest täiesti pööraseks, kui nüüd keegi isegi kutsub külla, või kui me mõnes siseruumis perena koos aega veedame. Õnneks nad päriselt mööda seinu enam üles ei roni ja üksteise seljas ei ratsuta. Nüüd väljendub nende ekstaas selles, kuidas üksteisele ja pererahvale sõnadega ära panna. Ma ei saa öelda, et see parem variant oleks. Ikka tavaliselt silmad häbi täis tulen koju.
 |
| Suupiste valikus mina isiklikult pettusin väga. Kümnele inimesele see küll mõeldud polnud. Mingid kuivanud juustud ja paar viilu küüslaugupekki. |
Sest, kuigi ma olen selline hullumeelne ja kaootiline oma pesakonnaga, siis minu tutvusringkonna moodustavad enamasti äärmiselt väljapeetud ja viisakad inimesed. Mõnes mõttes on see hea. Siis nad teevad nägu, et ei saanud asjadest õigesti aru. Ja mis veelgi tänuväärsem, teesklevad, et see ongi normaalne. Lapsed on lapsed. Normaalne.
Igatahes, reedel siis kogunesime Mere puiesteele ja juba trolli oodates jõudsin ma õiendada ja ähvardada, et kui nad kohe ei lõpeta, siis kirjutan sellest oma blogis. Selle peale nr kolm teatas, et ma peaksin hoopis tänulik olema neile, et nad mulle nii palju kirjutamismaterjali suudavad tekitada (ma ütlen, see nende suuvärk ikka). Õnneks seal kohal olles olid nad täiesti tublid. Ja ma pean ütlema, et täiesti mõeldav tundub nendega teinekordki mõnda meelelahutusasutusse minna.
 |
| Siin Rohan parasjagu veeretab kuuli. |
Kus teie oma lastega aega veedate? Soovitage mõnusaid kohti, kus ei vaadata viltu, kui lapsed pisut aktiivsemad on.
Kommentaarid
Postita kommentaar