Neli kuud tõsise inimesena

Mäletate veel seda lugu? Olen endiselt täiesti tõsiselt võetav inimene. Juuksed on endiselt tumepruunid, vaevu aimatava punaka varjundiga. And I still love it!

Nagu üks mu vanemaid sõbrannasid (oleme kaua juba sõbrad olnud ja kuigi ta on minus mõni aasta varem välja lastud, siis ei tähenda kohe, et ta vana on, eks ole) võttis selle muutuse nii ilusti kokku sõnadega: "Nüüd oled sa täielik." Ma arvan, et ma ise ei oskakski paremini seda sõnastada. Tunnen, et see oli õige otsus ja tulemus on igati rahuldav. Õde ütleb, et ma paistan nüüd vanem välja, aga ta ongi mul selline õela ütlemisega.


Tõsised inimesed teevad tõsiseid pilte.

Ometi ei väsi inimeste pinnapealsus mind hämmastamast. Isegi need, kes mind juba aastaid tunnevad suhtuvad minusse nüüd hoopis teisiti. Nagu mu arvamusel oleks nüüd rohkem mõjujõudu, kui varem. Selline tunne, nagu ma poleks mitte juukseid värvinud, vaid ajusiirdamis operatsioonil käinud. Või siis vähemalt mingi ülikooli lõpetanud.

Nüüd, kui ma midagi jaburat või lausa lollust, üle huulte puistan, siis inimesed arvavad, et ma olen sarkastiline või teen nalja. Varem eeldati lihtsalt, et mis see blondiin ikka teab asjadest. Eelmisel nädalal näiteks ülemus küsis mu käest, et kas tonn on tuhat kilo. Ta oli veendunud, et ma tean õiget vastust.

Aga natuke kasulikku juttu ka seoses sellega. Vähemalt ma loodan, et minu lugejate hulgas on keegi, kellele järgnev jutt kasulik on. Sest mina näiteks enne ei teadnud ja oleksin olnud väga tänulik, kui oleksin teadnud.

Nimelt, kuna ma viimased 8 aastat oma kartulikoori pleegitasin, ja andku jumal mulle andeks, lausa ammoniaagiga, siis mingisugust pigmenti mu juustes alles ei olnud. Mis tähendas seda, et kuigi ma esimesed 5 minutit pärast juuksuritoolist tõusmist olin ilus kastan, siis pärast kahte pesu, oli mu peas selline hallitanud rohekat tooni põrandapesu mopp. Üks võimalus oleks see lihtsalt ära nülgida ja oodata, kuni need tagasi kasvavad (tänan, ei). Teine variant on teha värvieemaldus ja uus värv peale kanda. Juttude järgi on see väga efektiivne. Mina ausalt öeldes kardan seda nagu põrgut. Mingid eriti kõvad kemikaalid minu niigi haprates juustes ei kõla just kuigi julgustavalt. Seega valisin ma kolmanda tee. Kasutan toonivat šampooni.


Tooniv šampoon. Mulle meeldib.

Juuksur soovitas ka toonivat palsamit või maski, aga see üks mis ma ostsin, sellega läks natuke pahasti. Nimelt, kui ma loen mahagon, siis minu silme ees on selline mõnusalt ruuge pruun. Paks ja kreemjas, nagu tume sulanud šokolaad. Teistele inimestele paraku tähendab mahagon karmiinpunast värvi, milles on vihje pruunile. Long story short - rohkem ma netist palsameid ei osta.

Niisiis, loodetavasti oli kasulik info. Moeajakirjad väidavad, et pruun pidi selle aasta trendikaim juuksetoon olema. Kui peaksite seda teed minema, siis vähemalt on teid hoiatatud.

Oih, peaaegu unustasin kõige tähtsamast üldse kirjutada! Mehed! Vaadake meestega on selline tore lugu, et mina siiralt kartsin, et pärast sellist imago muutmist, vaadatakse minust mööda. Et ei eristu, ei paista silma. Hea uudis on, et ikka veel paistan silma. Kellele ma blondina meeldisin, need pole kuhugi kadunud ja lisandunud on terve trobikond uusi austajaid. Ka tänaval vaadatakse järele. Ma isegi tahaks öelda, et praegu vaadatakse rohkem kui varem, aga ma arvan, et see pole tõsi. Pigem ma arvan, et vaatavad need, kes varem ei vaadanud. Ja kuna see on minu jaoks nagu uus kogemus ikkagi, siis tundubki, et vaadatakse rohkem. Sest need, kes nüüd vaatavad, on rohkem sellised, keda isegi vaatan. Olen jõudnud ikka, kus kvaliteet trumpab kvantiteedi.