Kui kahest saab üks

Ma arvan, et meil kõigil on tuttavaid paarikesi, kes omavad ühist sotsiaalmeedia kontot. A la MariMart või KatiMati. Ma teatud tasemel saan aru, et see peaks hullult nunnu olema ja saatma universumile sõnum - me oleme koos, me oleme üks, nüüd ja igavesti. Meil pole teineteise eest saladusi. Kõik kes seda näevad peaksid heldimusest pisara silmanurgast pühkima ja mõtlema, et oo armastus. Vist.

Ilmselt on asi minus. Sest mina olen katki. Sest minu privaatsust on julmalt piiratud ja mul ei olnud luba midagi oma peaga mõelda ega otsustada. Sest, miks muidu selline väike süütu asi minus õõvastusjudinaid tekitab?




Loomulikult arvan ma endiselt, et suhtes peabki olema aus. Ja saladusi ei peaks olema. Ja ma ei peaks peitma oma kaaslase eest oma emaile või sõnumeid. Aga päriselt üht sotsiaalmeediakontot partneriga jagama? See on minu meelest ikkagi ekstreemne. Kas need paarikesed jagavad hambaharja ja žiletiterasid ka või?

Teistsuguseid paare on ka. Selliseid, kes vabalt oma konto salasõnu jagavad. Mul on mitu sellist tuttavat, kes oma mehe Facebooki sisse logivad ja seal ringi asjatavad. Jälle, minu jaoks täiesti arusaamatu fenomen. Tee ise endale konto ja sahkerda seal. Kui sa ei taha kontot teha, siis ära tee. Aga teise inimese kontot kasutada selleks, et teiste inimeste järel nuuskida? This is a whole new level of screwed up.

Ma ei tea, ma mõtlen, et mulle vist ei sobigi üldse suhtes olemine. Tundub julmalt privaatsust rikkuv. Ma juba selle peale lähen närvi, kui lapsed üle õla mu Messengeri sõnumeid loevad ja uurivad, et kellega ma kirjutan. Täiesti pael, kui mingi Vello seda veel tegema peaks.

Kommentaarid