Ei ole veel karjääri vahetamas. Surnu matmise ja ülesäratamisega tegelevad endiselt teised inimesed. Mina üritan tegeleda sellise spordialaga nagu deadlifting. Kui te nüüd arvate, et ma teen seda sellepärast, et poisile muljet avaldada, siis te arvate absoluutselt õigesti. Paraku pole ma siiani suutnud muljet avaldada. Vähemalt mitte head muljet. See eest olen suutnud endal margi täis teha, tundnud piinlikust ja häbi. Nutnud alandusest ja kaalunud elukoha vahetust.
Minu kohta on ennegi öeldud, et loll aga järjekindel. Seega, kui ma juba selle teekonna ette võtsin, siis kavatsen ma sellega vähemasti mõnda aega möllata. Eesmärgiks on aasta lõpuks tõsta 2 korda oma keharaskust. Kui ma nüüd vahepeal uuesti juurde võtma ei hakka, mis on muuseas antud spordiala vägagi reaalne kõrvalnäht, siis peaksin ma kõigi eelduste kohaselt suutma tõsta nii 110 kilo surnud liha (või kangi).
Nagu õigesti järeldate, kavatsen ma kord kuus oma projektist aru anda. Väike hirm on, et minu kaks projekti võivad üksteist saboteerima hakata. Nimelt deadliftimises lihased kasvavad ja jooksmisega ma tapan neid. Aga vaatame, võib-olla ma mõtlen üle. Võib-olla need just toetavad teineteist ja teevad mind kiireks ning tugevaks.
Kõige esimene kord kangiga omapäi jäin ma 5.04. Sain ühel mõõdukalt kenal meestreeneril sabast kinni, et ta mu tehnikale pilgu peale viskaks. (Olin tehnikaga you tube videote abil tutvust teinud.) Esialgu tegin sellise normaalse raskusega, vist 40 kg. Treener vaatas ja ütles, et kõik on õige. Hoiatas, et ma liiga kiiresti suuri raskuseid peale ei hakkaks panema ja küsis, et mis mu treeningplaan on. Nagu, the what now? Mis plaan? Ma siis lihtsalt üritan üht mees ära sebida, selline plaan. Treener pööritas hästi tagasihoidlikult silmi. Ma peaaegu ei pannudki tähele.
Kui treener edasi kõndis hakkasin ma kohe hästi kiiresti liiga suuri raskusi kangi peale lükkama. Esiteks 50 kg. Ok, suutsin paar korda tõsta. Siis kohe 60. Ühe korra suure hädaga venitasin ära. Ise jube uhke veel. Õde filmis. No ja loomulikult olin ma nii taun, et panin selle video kohe Instasse üles. Oh sa Juudas! Kõigepealt hakkasid igasugused slaavi täispumbatud bõkid mind jälgima ja laikima. Siis sain ma riielda, et kõik on kohutavalt valesti ja ärgu ma enam nii tehku ja kükitama peaks sügavamalt ja ma tõmban oma selja ära ja... ja siis ma nutsin. Kohe päriselt, sest nii neetult häbi oli. Video võtsin ka kohe maha. Aga enda arengu mõttes ja teile õpetuseks laen ma selle video täna siia üles. See on hoiatusvideo - ärge nii tehke! Palun, palun, kui tervis teile armas on siis ärge nii tehke!
1. viga - haarasin kangi liiga kõrgelt. Oleksin pidanud sügavamale kükitama. 2. viga - selg läks kumeraks nagu kassipojal. Oleksin pidanud säilitama loomuliku nõgususe, puusad taha ja rinna ette lükkama. 3. viga - alla laskudes oleksin uuesti pidanud kükitama, mitte laskma kangil ja gravitatsioonil enda üle võimust võtta. Aga noh, nagu nägite, siis vähemalt lõpunaeratus on käpas.
Üritan siis vähemalt kord kuus uue video üles panna. Loodan, et tehnika ka ikka käppa saan enne, kui ma oma selja vigaseks tõmban. Ja kui see teine asi pinget pakub, siis eks ma sellest kirjutan ju nagunii 😉.
Minu kohta on ennegi öeldud, et loll aga järjekindel. Seega, kui ma juba selle teekonna ette võtsin, siis kavatsen ma sellega vähemasti mõnda aega möllata. Eesmärgiks on aasta lõpuks tõsta 2 korda oma keharaskust. Kui ma nüüd vahepeal uuesti juurde võtma ei hakka, mis on muuseas antud spordiala vägagi reaalne kõrvalnäht, siis peaksin ma kõigi eelduste kohaselt suutma tõsta nii 110 kilo surnud liha (või kangi).
 |
| Foto googlist. |
Nagu õigesti järeldate, kavatsen ma kord kuus oma projektist aru anda. Väike hirm on, et minu kaks projekti võivad üksteist saboteerima hakata. Nimelt deadliftimises lihased kasvavad ja jooksmisega ma tapan neid. Aga vaatame, võib-olla ma mõtlen üle. Võib-olla need just toetavad teineteist ja teevad mind kiireks ning tugevaks.
Kõige esimene kord kangiga omapäi jäin ma 5.04. Sain ühel mõõdukalt kenal meestreeneril sabast kinni, et ta mu tehnikale pilgu peale viskaks. (Olin tehnikaga you tube videote abil tutvust teinud.) Esialgu tegin sellise normaalse raskusega, vist 40 kg. Treener vaatas ja ütles, et kõik on õige. Hoiatas, et ma liiga kiiresti suuri raskuseid peale ei hakkaks panema ja küsis, et mis mu treeningplaan on. Nagu, the what now? Mis plaan? Ma siis lihtsalt üritan üht mees ära sebida, selline plaan. Treener pööritas hästi tagasihoidlikult silmi. Ma peaaegu ei pannudki tähele.
Kui treener edasi kõndis hakkasin ma kohe hästi kiiresti liiga suuri raskusi kangi peale lükkama. Esiteks 50 kg. Ok, suutsin paar korda tõsta. Siis kohe 60. Ühe korra suure hädaga venitasin ära. Ise jube uhke veel. Õde filmis. No ja loomulikult olin ma nii taun, et panin selle video kohe Instasse üles. Oh sa Juudas! Kõigepealt hakkasid igasugused slaavi täispumbatud bõkid mind jälgima ja laikima. Siis sain ma riielda, et kõik on kohutavalt valesti ja ärgu ma enam nii tehku ja kükitama peaks sügavamalt ja ma tõmban oma selja ära ja... ja siis ma nutsin. Kohe päriselt, sest nii neetult häbi oli. Video võtsin ka kohe maha. Aga enda arengu mõttes ja teile õpetuseks laen ma selle video täna siia üles. See on hoiatusvideo - ärge nii tehke! Palun, palun, kui tervis teile armas on siis ärge nii tehke!
Üritan siis vähemalt kord kuus uue video üles panna. Loodan, et tehnika ka ikka käppa saan enne, kui ma oma selja vigaseks tõmban. Ja kui see teine asi pinget pakub, siis eks ma sellest kirjutan ju nagunii 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar