Ei, ma ei saa öelda, et mul oleks unega probleeme. Kui mul ainult magada lastaks. See nädal on kuidagi eriti halb olnud. Enda mõtted ja sisemised võitlused ei lase uinuda. Ja siis veel need välised tegurid.
Neljapäevaks olin ma omadega nii läbi, et jäin peaaegu töö juures magama. Õhtul oli aga loomulikult vaja ju trenni ronida ja veel jõusaalis ragistada, sest noh, ega ma mingi nõrk pole ju. (Kuigi olin, nii neetult nõrk.) Igatahes, kui ma lõpuks koju jõudsin siis pesumasin tegi mingit imelikku kraapivat häält. Väga halb. Hoidsin pöialt, et lihtsalt midagi on masinas ja kui tsükkel lõppeb, siis tuvastan ka põhjuse. Mida nad ütlevadki selle lootuse kohta? Et lolli lohutus?
Loomulikult hakkas pesumasin just siis appi karjuma, kui ma olin ennast mõnusasti kerra sättind ja pehme rammestus hakkas minu üle võimust võtma. Vedasin ennast vannituppa ja hädaline kuvab mulle koodi. Hakkasin kasutusjuhendit otsima. Mul on ikka pagana palju seda pahna kodus. Lõpuks leidsin. Ütleb, et äravoolufilter ja/või voolik on umbes.
Masin muidugi tuugalt vett täis. Long story short, nii vannitoa, koridori kui ka köögi põrand sai Lenorilõhnalise vedelikuga korralikult pestud. Puhastasin filtri, milles polnud rohkemat kui kassi väljaoksendatud karvapallisuurune pundar. Lammutasin äravooluvooliku ka lahti, see ka kõik läigib ja korras. Okei, äkki see karvapall siis kraapis, kuigi ei usu, aga võib-olla need uuema aja pesumasinad ongi sellised lumehelbekesed, kes iga väikse asja peale kohe kisa tõstavad? Valisin masinasse kuivatusprogrammi, et pesud saaks ikka ära väänatud ja kuivaks.
Loivasin pahuralt tagasi voodisse ja arvutasin mõttes, et kui kaua ma veel magada saan. Kell oli juba pool üksteist.
Veidi aja pärast kuulsin vannitoa poolt jälle seda kriipivat häält. No rest for the weary. Jälle piiksub heleda häälega, et tulgu ma appi. No kuidas ma ta jätan sinna? Läksin. Sama jutt. Ikka veel selle äravooluga mingi kamm. Kuna pesu masinas, siis ei tahtnud ma seda sinna ligunema jätta. Veel üks öine põrandapesu tiir. Nüüd ei pea vist kuu aega põrandaid pesema. Kell oli juba üksteist läbi. Lihtsalt masendav.
Selles mõttes, et okei, asjad ikka vahel ütlevad üles ja vajavad hooldust, aga miks see peab juhtuma öösel? Ja neljapäeval vastu reedet? Sel nädalal, kui ma olen niigi iga öö vaevalt 5 tundi magada saanud? Mida Universum mulle nüüd õpetada tahab?
Aga oleks sellega minu kannatuste rada lõppenud. Umbes täpselt kell 4:51 hakkas mu akna taga vares kraaksuma. KRAAKS! KRAAKS! KRAAKS! KRAAKS! Vähemalt veerand tundi jutti. No miks, armas Jumal? Milleks oli vaja vareseid luua? Kellele nad head on? Kusjuures see on seesama vares, kes iga kevad ootab, kui tubades nii soojaks läheb, et ma ööseks olen sunnitud akna avama. Iga friiking kevad. Kell neli hommikul. Lihtsat lõugab seal. Mida põrgut ma talle teinud olen, et ta mind karistama peab?
Siiralt, ma iga aasta unistan sellest, kuidas ma lõpuks võtan ennast kokku, teen relvaloa ära ja õpin sihtima. Muretsen kasvõi õhkpüssi ja hirmutan ta minema. Sest ma olen viidud viimse piirini selle varese poolt.
Meenutasin kuidas Hiiumaal vanaema varestega maid jagas. Seal oli neid terve parv. Ja nad olid veel julmalt nahaalsed ka. Käisid kassikausist söömas ja pätsasid manti. No ja loomulikult see nende kõrvupaitav lauluhääl. See kestis päris pikalt, kuni lõpuks vanaema kuidagi ühe neist kätte sai. Äkki kassidel sai küllalt oma moona jagamisest või jäid nad jalgupidi kuhugi võrku kinni, seda ma ei teagi. Tean seda, et see vares riputati ühe võimsa vahtra madala oksa külge teistele hoiatuseks. Surnult muidugi, ega memm mingi loomapiinaja polnud. Ja sellest piisas. Mitu aastat polnud enam varestega probleemi.
Nii, et kui teil mõni vareselaip kusagil silma jääb, siis võite mulle saata. Kannan postikulud ja teen kohvi välja, või mida iganes. Lihtsalt palun, laske mul ometi magada!
 |
| somecards.com |
Neljapäevaks olin ma omadega nii läbi, et jäin peaaegu töö juures magama. Õhtul oli aga loomulikult vaja ju trenni ronida ja veel jõusaalis ragistada, sest noh, ega ma mingi nõrk pole ju. (Kuigi olin, nii neetult nõrk.) Igatahes, kui ma lõpuks koju jõudsin siis pesumasin tegi mingit imelikku kraapivat häält. Väga halb. Hoidsin pöialt, et lihtsalt midagi on masinas ja kui tsükkel lõppeb, siis tuvastan ka põhjuse. Mida nad ütlevadki selle lootuse kohta? Et lolli lohutus?
Loomulikult hakkas pesumasin just siis appi karjuma, kui ma olin ennast mõnusasti kerra sättind ja pehme rammestus hakkas minu üle võimust võtma. Vedasin ennast vannituppa ja hädaline kuvab mulle koodi. Hakkasin kasutusjuhendit otsima. Mul on ikka pagana palju seda pahna kodus. Lõpuks leidsin. Ütleb, et äravoolufilter ja/või voolik on umbes.
Masin muidugi tuugalt vett täis. Long story short, nii vannitoa, koridori kui ka köögi põrand sai Lenorilõhnalise vedelikuga korralikult pestud. Puhastasin filtri, milles polnud rohkemat kui kassi väljaoksendatud karvapallisuurune pundar. Lammutasin äravooluvooliku ka lahti, see ka kõik läigib ja korras. Okei, äkki see karvapall siis kraapis, kuigi ei usu, aga võib-olla need uuema aja pesumasinad ongi sellised lumehelbekesed, kes iga väikse asja peale kohe kisa tõstavad? Valisin masinasse kuivatusprogrammi, et pesud saaks ikka ära väänatud ja kuivaks.
Loivasin pahuralt tagasi voodisse ja arvutasin mõttes, et kui kaua ma veel magada saan. Kell oli juba pool üksteist.
Veidi aja pärast kuulsin vannitoa poolt jälle seda kriipivat häält. No rest for the weary. Jälle piiksub heleda häälega, et tulgu ma appi. No kuidas ma ta jätan sinna? Läksin. Sama jutt. Ikka veel selle äravooluga mingi kamm. Kuna pesu masinas, siis ei tahtnud ma seda sinna ligunema jätta. Veel üks öine põrandapesu tiir. Nüüd ei pea vist kuu aega põrandaid pesema. Kell oli juba üksteist läbi. Lihtsalt masendav.
 |
| somecards.com |
Selles mõttes, et okei, asjad ikka vahel ütlevad üles ja vajavad hooldust, aga miks see peab juhtuma öösel? Ja neljapäeval vastu reedet? Sel nädalal, kui ma olen niigi iga öö vaevalt 5 tundi magada saanud? Mida Universum mulle nüüd õpetada tahab?
Aga oleks sellega minu kannatuste rada lõppenud. Umbes täpselt kell 4:51 hakkas mu akna taga vares kraaksuma. KRAAKS! KRAAKS! KRAAKS! KRAAKS! Vähemalt veerand tundi jutti. No miks, armas Jumal? Milleks oli vaja vareseid luua? Kellele nad head on? Kusjuures see on seesama vares, kes iga kevad ootab, kui tubades nii soojaks läheb, et ma ööseks olen sunnitud akna avama. Iga friiking kevad. Kell neli hommikul. Lihtsat lõugab seal. Mida põrgut ma talle teinud olen, et ta mind karistama peab?
Siiralt, ma iga aasta unistan sellest, kuidas ma lõpuks võtan ennast kokku, teen relvaloa ära ja õpin sihtima. Muretsen kasvõi õhkpüssi ja hirmutan ta minema. Sest ma olen viidud viimse piirini selle varese poolt.
 |
| Foto googlist |
Meenutasin kuidas Hiiumaal vanaema varestega maid jagas. Seal oli neid terve parv. Ja nad olid veel julmalt nahaalsed ka. Käisid kassikausist söömas ja pätsasid manti. No ja loomulikult see nende kõrvupaitav lauluhääl. See kestis päris pikalt, kuni lõpuks vanaema kuidagi ühe neist kätte sai. Äkki kassidel sai küllalt oma moona jagamisest või jäid nad jalgupidi kuhugi võrku kinni, seda ma ei teagi. Tean seda, et see vares riputati ühe võimsa vahtra madala oksa külge teistele hoiatuseks. Surnult muidugi, ega memm mingi loomapiinaja polnud. Ja sellest piisas. Mitu aastat polnud enam varestega probleemi.
Nii, et kui teil mõni vareselaip kusagil silma jääb, siis võite mulle saata. Kannan postikulud ja teen kohvi välja, või mida iganes. Lihtsalt palun, laske mul ometi magada!
Kommentaarid
Postita kommentaar