Tõstab käe püsti.
Ma olen kõiki vabandus kuulnud. Kõiki. Ma arvan. Noh, et arve läks kaotsi, valele aadressile, ootab ülemuse kinnitamist, unustati maksta, makstud aga teisest pangast ja sellepärast pole veel arvele laekunud. Minu töö nimelt on selline, et ma võtan ühendust klientidega, kelle arved õigeaegselt pole laekunud. Suurtes ettevõtetes on selle tarbeks loodud automatiseeritud tarkvara. Meil käib see the old fashion way.
Vaatan kontojääki. Koostan meeldetuletus arve. Järgmisel päeval helistan. Kolmandal päeval saadan sms-si. Ja nädala pärast saadan juba kurja kirja. Selline tore tööülesanne. Tunnen ennast vahel nagu maffia, kes katust pakub ja kui ei maksta, siis jätab hobusepäid voodijalutsisse (tõe huvides, seda pole veel tarvis läinud, aga meil on sügavkülmas mõned varuks (nali, eks)).
Igatahes, kuna see on minu töö ja ma olen kuulnud tõepärasemaid ning täiesti naeruväärseid põhjendusi, miks mõnel on taas arve maksmata (reeglina ühed ja samad tegelased), siis püüan ma ise oma arved esimesel võimalusel maksta. Suures plaanis arvan, et olen selle ülesandega üsna edukalt ka hakkama saanud.
Niisiis, kujutage ette seda tunnet, mis mind valdas, kui ma sain täna arve, ning selle lõpus on punases, rasvases kirjas VÕLGNEVUS!!!!! Mind valdas häbi, piinlikus ja viha. Kuidas see üldse saab võimalik olla! No ma tean küll kuidas. Arve laekus siis, kui ma rõõmsalt Atlandi kohal lendasin. No ja tagasi tulles ei mäletanud ma enam, et see mul tasumata jäi. Nüüd ma loomulikult mäletan.
Ma tean, haledad vabandused. Kindlasti oleks olnud võimalik seda olukorda vältida, kui ma oleks... (kirjuta kolm võimaliku stsenaariumi). Nüüd aga on mul suur rasvane märge. Nagu tulipunane täht rinnal H! Ei, mitte hoor! Hoolimatu tõbras, kaabakas, varas, muiduleiva söödik - see H.
Loomulikult maksin ma arve kohe ära, aga hing on ikka haige. See jääb mind veel aastateks närima.
Ma olen kõiki vabandus kuulnud. Kõiki. Ma arvan. Noh, et arve läks kaotsi, valele aadressile, ootab ülemuse kinnitamist, unustati maksta, makstud aga teisest pangast ja sellepärast pole veel arvele laekunud. Minu töö nimelt on selline, et ma võtan ühendust klientidega, kelle arved õigeaegselt pole laekunud. Suurtes ettevõtetes on selle tarbeks loodud automatiseeritud tarkvara. Meil käib see the old fashion way.
 |
| Sain sellise sõnumi õnneküpsisest. Praegu tunnen, et väga hästi sobib mulle. |
Vaatan kontojääki. Koostan meeldetuletus arve. Järgmisel päeval helistan. Kolmandal päeval saadan sms-si. Ja nädala pärast saadan juba kurja kirja. Selline tore tööülesanne. Tunnen ennast vahel nagu maffia, kes katust pakub ja kui ei maksta, siis jätab hobusepäid voodijalutsisse (tõe huvides, seda pole veel tarvis läinud, aga meil on sügavkülmas mõned varuks (nali, eks)).
Igatahes, kuna see on minu töö ja ma olen kuulnud tõepärasemaid ning täiesti naeruväärseid põhjendusi, miks mõnel on taas arve maksmata (reeglina ühed ja samad tegelased), siis püüan ma ise oma arved esimesel võimalusel maksta. Suures plaanis arvan, et olen selle ülesandega üsna edukalt ka hakkama saanud.
Niisiis, kujutage ette seda tunnet, mis mind valdas, kui ma sain täna arve, ning selle lõpus on punases, rasvases kirjas VÕLGNEVUS!!!!! Mind valdas häbi, piinlikus ja viha. Kuidas see üldse saab võimalik olla! No ma tean küll kuidas. Arve laekus siis, kui ma rõõmsalt Atlandi kohal lendasin. No ja tagasi tulles ei mäletanud ma enam, et see mul tasumata jäi. Nüüd ma loomulikult mäletan.
 |
| See poiss unustas ka raudselt oma arveid maksta ja vaadake nüüd teda! Pole särkigi seljas! |
Ma tean, haledad vabandused. Kindlasti oleks olnud võimalik seda olukorda vältida, kui ma oleks... (kirjuta kolm võimaliku stsenaariumi). Nüüd aga on mul suur rasvane märge. Nagu tulipunane täht rinnal H! Ei, mitte hoor! Hoolimatu tõbras, kaabakas, varas, muiduleiva söödik - see H.
Loomulikult maksin ma arve kohe ära, aga hing on ikka haige. See jääb mind veel aastateks närima.
Kliendil on võlgnevus. Teenust pole piiratud 3 kuud, kuigi peaks juba ammu piiratud olema, nagu võlglastel ikka. Raiub mulle, et on makstud. Programmis kuskil makset pole näha, helistan krediidiosakonda, ka nende programm ei näita, et klient 3 kuud maksnud oleks. Klient hakkab vaidlema, et see, et võlgnevust ei ole, näitab et ta arved on tegelikult makstud. Ütlen kliendile, et see on meie süsteemi anomaalia kui teenust ei piirata, aga arved on tal tõesti maksmata. Mees küsib mult süütu näoga ''Aga miks ma üldse arveid pean maksma, kui teenust ei piirata??!'' Vaatan teda pahviks löödud näoga ja ütlen, et noh, ega see ilus ei ole kui otsustate mitte maksta, aga eks te teate paremini. Pärast veel pahandab, et kui me tal teenust üks hetk piirame, siis saab väga pahaseks. Ühesõnaga - mees ei maksa oma arveid 3 kuud ja siis on veel pahane, et kui mingi hetk ta teenust piiratakse. :D Vahel ületab inimlik rumalus igasugused piirid.
VastaKustutaHehee, päris hea 😂!
Kustuta