Tahad teada, mis sulle tõeliselt oluline, siis vaata kuhu su mõtted lähevad, kui sa neid ei juhi. Või siis mine kaugele, eemale tavapärasest ja pane tähele, kes külastab su mõtteid, kellega soovid kogetut eelkõige jagada. Eemal rutiinist ning tavapärasest, õpid end tundma hoopis uuest küljest. Varjatud soovid ning igatsused tulevad ilmsiks. Edasi pead lihtsalt otsustama, mida nendega pihta hakata.
Ma ei teinud mingit saladust sellest, et läksin kaugele maale reisile osaliselt ka seetõttu, et tahtsin puhkust... oma lastest. See oli esimene selline pikem eemalolek pärast esimese poja sündi. Siiani olin maksimaalselt paar päeva rahu ja vaikust saanud, muidu keegi ikka rippus põllepaelte küljes.
Niisiis võite aimata, kui üllatunud ma olin, kui avastasin end nende järele igatsemast ja neist puudust tundmast. Ei, ma ei ole irooniline. Ma pole lihtsalt kunagi olnud selline emmelik emme. Ja nüüd avastada, et kui mul pole otseselt mingit põhjust muretsemiseks või igatsemiseks, rändavad minu mõtted iga päev nende peale. Et kuidas neil läheb? Kas kõik on korras? Kas puhast pesu jagub (pesumasin polnud enne minu ärasõitu ikka veel korda saanud, aga sellest mõni teinekord pikemalt)? Ja kõige rohkem tundsin, et ma tahaksin seal olla koos nendega, sest see kogemus oli nii äge, et seda peab koos kallimatega jagama. Vahetult.
New York ei olnud minu jaoks paik, mida oleksin soovinud avastada koos armsamaga vaid just oma järeltulijatega. Nii palju kultuuri. Arhitektuuri. Isegi loodust, nii veider kui see ei kõla. Inimesi. Emotsiooni. Jah, pildid ja videod on toredad ja poisid täiega fännavad minu lugusid ("räägi veel seda, kuidas te maoga rulameest nägite!"), aga see kõik on vaid murdosa sellest, mis sellest reisist tegelikult minu sisse jäi. Sõnad ei saa seda edasi kanda. Seda peab ise kogema. Maitsma, tundma, nägema, tajuma. London ja Manchester ei jätnud mulle sellist tunnet, kuigi ka need olid lahedad. Aga just oma USA kogemust soovin poegadele edasi anda.
Nii, et mis ma siis teada sain? Et ma ikkagi olen tüüpiline emme. Isegi siis kui ma kõigest väest üritan seda eitada ja endast karmi rongaema imagot luua. Oh well, what can you do.
Ma ei teinud mingit saladust sellest, et läksin kaugele maale reisile osaliselt ka seetõttu, et tahtsin puhkust... oma lastest. See oli esimene selline pikem eemalolek pärast esimese poja sündi. Siiani olin maksimaalselt paar päeva rahu ja vaikust saanud, muidu keegi ikka rippus põllepaelte küljes.
Niisiis võite aimata, kui üllatunud ma olin, kui avastasin end nende järele igatsemast ja neist puudust tundmast. Ei, ma ei ole irooniline. Ma pole lihtsalt kunagi olnud selline emmelik emme. Ja nüüd avastada, et kui mul pole otseselt mingit põhjust muretsemiseks või igatsemiseks, rändavad minu mõtted iga päev nende peale. Et kuidas neil läheb? Kas kõik on korras? Kas puhast pesu jagub (pesumasin polnud enne minu ärasõitu ikka veel korda saanud, aga sellest mõni teinekord pikemalt)? Ja kõige rohkem tundsin, et ma tahaksin seal olla koos nendega, sest see kogemus oli nii äge, et seda peab koos kallimatega jagama. Vahetult.
New York ei olnud minu jaoks paik, mida oleksin soovinud avastada koos armsamaga vaid just oma järeltulijatega. Nii palju kultuuri. Arhitektuuri. Isegi loodust, nii veider kui see ei kõla. Inimesi. Emotsiooni. Jah, pildid ja videod on toredad ja poisid täiega fännavad minu lugusid ("räägi veel seda, kuidas te maoga rulameest nägite!"), aga see kõik on vaid murdosa sellest, mis sellest reisist tegelikult minu sisse jäi. Sõnad ei saa seda edasi kanda. Seda peab ise kogema. Maitsma, tundma, nägema, tajuma. London ja Manchester ei jätnud mulle sellist tunnet, kuigi ka need olid lahedad. Aga just oma USA kogemust soovin poegadele edasi anda.
Nii, et mis ma siis teada sain? Et ma ikkagi olen tüüpiline emme. Isegi siis kui ma kõigest väest üritan seda eitada ja endast karmi rongaema imagot luua. Oh well, what can you do.
Kommentaarid
Postita kommentaar