Vahel juhtub, et mind kutsutakse kandideerima. Saadetakse läbi CV Online kiri, et selline ja teine ettevõte otsib sellist ja teist töötajat ja nemad nägid minu CV-d ripakil ja mõtlesid, et äkki ma tahaks kandideerida. Iseenesest vahva ju. Tavaliselt pärast selliseid meile ma käin ja vaatan, et mida siis ka pakutakse. Õigemini, et keda otsitakse.
Mulle muidu täitsa meeldib tööd otsida. Kui see nii aeganõudev tegevus poleks, siis ilmselt lihtsalt nalja pärast käiks vestlustel. Kohtub uute inimestega. Õpib ennast tundma. Saab nõrkemiseni ennast kiita ja tingimusi seada. Lahe. Reaalsus on see, et ilma tungiva vajaduseta ma siiski enda ja teiste inimeste aega raiskamas ei käi. Olgu see kui lahe tahes. Ja tööd otsida meeldib mulle nii, et ma olen eelmisest kohast hüvastijätu koogipuru suult pühkinud, paar nädalat enda haavu lakkunud ja ennast korralikult välja maganud. Siis olen ma valmis uuteks vallutusteks. Aga nii, et ma veel ühes kohas poole kannikaga kontoritoolil aelen ja pean salaja himiitšitama, et kuidas märkamatult uues kohas ennast sisse saaks seada, seda ma ei oska.
Aga, mida siis pakutakse. No päris põnevaid asju oli. Kui ma praegu otsiks, siis ilmselt saaks mitmesse kohta oma elulookirjeldused saata. Üks tööpakkumine torkas teiste seast eriliselt silma. Kasutatud elektroonika kauplus otsib säravat müügitähte. Teate, ma naersin kohe südamest. Sest esiteks, kes kandideerib sellise kuulutuse peale? Ilmselt keegi väga noor, kes on just keskkooli lõpetanud ja alles otsib oma kohta koduplaneedil. Sellised säravad küll. Ise olen näinud. Aga nagu kasutatud elektroonika poodi? Ei, sellised lähevad Denim Dreami või Valgesse Klaari särama, mitte kusagile mullahõngulisse komisjoni poodi. Kui nad ka kogemata sinna satuvad, siis tulevad sealt tagurpidi tulema.
Niisiis, kellele see kuulutus on? Mõnele 50+ tuustisele, elu poolt räsitud provvale? Või sellisele Norman Batesi moodi veidrikule? Sellise, kelle sisemine sära on sama hiilgav kui kanalisatsiooni kaev? Me kõik oleme selliseid näinud. Lösutavad oma voltidega leti peal, põrnitsevad kliente altkulmu ja hoia selle eest, kui sa neid veel tülitada julged. Endal on tavaliselt piinlik sellises asutuses päise päeva ajal nägu näidata, ammugi seal veel oma raha kulutada. Aga noh, kui särav, siis särav. Äkki eeldatakse kivikestega kaunistatud kunstripsmeid ja küüsi? Et ikka säraks.
Mis mind veel hämmastas oli teistes kuulutustes kirjeldatud "valmis tööle pühenduma", "ei pelga ületööd" ja "palk koos ületundide ja lisatasudega X summa". Ilmselt ma olen ärahellitatud, aga ma ei julge jalgagi tõsta asutusse, mis juba töökuulutuses vihjab orjastaatusele. Ma olen palgatöötaja, mitte omanik. Minu tööaeg on fikseeritud, tööandja ei saa eeldada, et ma olen 24/7 kättesaadav. Mul on pooleteist aastane kogemus isikliku assistendina. Liialdamata see oli kõige jubedam aeg mu elus. Ma pidin kogu aeg olema kättesaadav - nädalavahetused, riiklikud pühad ja puhkusel. Lihtsalt never again. Kuidas saab panna töökuulutusse summa X koos ületöö ja lisatasudega? Minu jaoks tähendab see automaatselt seda, et minu käest eeldatakse ületööd. Aga mis siis kui ma keeldun? Sest ma keeldun. Ma garanteerin seda. Ma käin tööl ja teen tööd, see pole minu elueesmärk ega prioriteet. See ei saa selleks kunagi. Minu pere on. Töö on vahend, mis aitab mul pereelu elada, mitte vastupidi.
Nojah, väga hea kõrvalepõige. Hakkasin oma praegust töökohta kohe palju rohkem hindama. No mõelge ise, istun terve päev, joon kohvi, kirjutan blogi ja iga kuu kindlal kuupäeval piiks-piiks ja raha tuleb. Mis sa hing veel tahad?
Mulle muidu täitsa meeldib tööd otsida. Kui see nii aeganõudev tegevus poleks, siis ilmselt lihtsalt nalja pärast käiks vestlustel. Kohtub uute inimestega. Õpib ennast tundma. Saab nõrkemiseni ennast kiita ja tingimusi seada. Lahe. Reaalsus on see, et ilma tungiva vajaduseta ma siiski enda ja teiste inimeste aega raiskamas ei käi. Olgu see kui lahe tahes. Ja tööd otsida meeldib mulle nii, et ma olen eelmisest kohast hüvastijätu koogipuru suult pühkinud, paar nädalat enda haavu lakkunud ja ennast korralikult välja maganud. Siis olen ma valmis uuteks vallutusteks. Aga nii, et ma veel ühes kohas poole kannikaga kontoritoolil aelen ja pean salaja himiitšitama, et kuidas märkamatult uues kohas ennast sisse saaks seada, seda ma ei oska.
 |
| Karjääriredel. |
Aga, mida siis pakutakse. No päris põnevaid asju oli. Kui ma praegu otsiks, siis ilmselt saaks mitmesse kohta oma elulookirjeldused saata. Üks tööpakkumine torkas teiste seast eriliselt silma. Kasutatud elektroonika kauplus otsib säravat müügitähte. Teate, ma naersin kohe südamest. Sest esiteks, kes kandideerib sellise kuulutuse peale? Ilmselt keegi väga noor, kes on just keskkooli lõpetanud ja alles otsib oma kohta koduplaneedil. Sellised säravad küll. Ise olen näinud. Aga nagu kasutatud elektroonika poodi? Ei, sellised lähevad Denim Dreami või Valgesse Klaari särama, mitte kusagile mullahõngulisse komisjoni poodi. Kui nad ka kogemata sinna satuvad, siis tulevad sealt tagurpidi tulema.
Niisiis, kellele see kuulutus on? Mõnele 50+ tuustisele, elu poolt räsitud provvale? Või sellisele Norman Batesi moodi veidrikule? Sellise, kelle sisemine sära on sama hiilgav kui kanalisatsiooni kaev? Me kõik oleme selliseid näinud. Lösutavad oma voltidega leti peal, põrnitsevad kliente altkulmu ja hoia selle eest, kui sa neid veel tülitada julged. Endal on tavaliselt piinlik sellises asutuses päise päeva ajal nägu näidata, ammugi seal veel oma raha kulutada. Aga noh, kui särav, siis särav. Äkki eeldatakse kivikestega kaunistatud kunstripsmeid ja küüsi? Et ikka säraks.
 |
| Kaks säravat tähte. Loodetavasti nad väga ei pahanda. Poja, oma klassivennaga lõpetamas põhikooli. |
Nojah, väga hea kõrvalepõige. Hakkasin oma praegust töökohta kohe palju rohkem hindama. No mõelge ise, istun terve päev, joon kohvi, kirjutan blogi ja iga kuu kindlal kuupäeval piiks-piiks ja raha tuleb. Mis sa hing veel tahad?
Kommentaarid
Postita kommentaar