Juhtusin Instagramis nägema Tanel Padarit, kus ta kitarri tinistas ja taustal tema nooruke naine koos sülelapsega kepslesid ja hakkasin mõtlema, et miks mehed eelistavad nooremaid naisi, mitte omavanuseid. Teatud meeste puhul on see arusaadav, noored naised on ilusad, füüsiliselt rikkumata. Neil pole venitusarme ega rasedustega väljaveninud nahka. Kõik on alles prink ja tihke. Aga ma arvan, et see pole ainus põhjus. Ilmselt mängib rohkem rolli hoopis see teistpidi rikkumatus, hingeline. Keegi pole neid jõudnud veel katki teha.
Naistena me hoiame oma haavadest kiivalt kinni. Me ei lase lahti. Me analüüsime ja lahkame nõrkemiseni ning laseme kõigel sellel mis oli, mis oleks võinud olla ja kuidas me oleksime pidanud reageerima, käituma, vastama määratleda kõiki meie tulevasi suhteid. Me võtame igat tõrjumist isiklikult ja seome selle oma loo külge. "Ta jättis mu maha, järelikult olen ma väärtusetu, ma ei leia kunagi armastust, kõik vihkavad mind ja kõik mehed on sead." Kui mees maha jäetakse, siis ta liigub edasi. Mida suurem südamevalu, seda kiiremini ta ennast uue suhte külge haagib. Naised kipuvad kogu vastutuse suhte õnnestumise eest võtma enese peale. Mees kehitab õlgu, ütleb et järelikult ei pidanud seda olema ja liigub edasi. Naised arutavad suhteid sõbrannadega, miks ta ometi nii käitus ja mida ta selle sõnumiga öelda tahtis.
See on nii seetõttu, et ükski naine ei tee kunagi midagi niisama, ilma tagamõtteta. Iga Instagrami postitatud pilt on hoolikalt välja valitud kaheksasaja identse foto seast, iga sõnumit kirjutame ja parandame enne saatmist kümneid kordi, valime riideid ja vahetame neid kakskümmend korda enne kodust lahkumist, iga detail meie jumestuses, ehetes ja aksessuaarides on paika pandud. Me ei saa lihtsalt kleiti vahetada, kui avastame, et sellel on veeplekk vöö all, voodri peal, sest me peame vahetama ka aluspesu, et see sobiks kleidiga, ja sukkpükse, me peame otsustama millised kingad selle kleidiga sobivad, millised kõrvarõngad, millist sõnumit peab kandma parfüüm ja silmalainerijoon; vahetades kleiti, peame alustama nullist. Ja pärast kohtingut, kui mees meile sõnumit ei saada ja meist enam midagi teada ei taha hakkame seda kohtingut lahkama, mõtlema, et äkki mu lõhnaõli ei meeldinud talle, äkki mu kõrvarõngad ei sobinud sukkpükste tooniga, äkki oli dekoltee liiga avar või seelik liiga pikk. Me oleme veendunud, et viga oli meis. Ja me teeme seda isegi siis kui kohting meile pettumuse valmistas, kui see mees oli igav ja mingit tõmmet polnud. Pärast igat sellist lugu, kogume kokku kõik oma süütunde, häbi, hirmud, alanduse, pettumuse, kurvastuse ja valu, pakime hoolikalt kokku ja surume märssi. Iga uut suhet alustades, lohistame seda taaka endaga kaasa ja lisame sinna uusi hirme, valusid, pettumisi, süütunnet, valu aina juurde. Me oleme nii uhked oma haavade üle ja kanname neid uhkusega, nagu erukindralid paguneid - näe, vaata, ma olen sõjast läbi tulnud ja ikka veel siin, kas ma pole mitte tugev ja imetlusväärne! Me oleme uuteks pettumusteks juba valmis, me ootame neid, me peame neid kallihinnaliseks ja väärtuslikeks, sest need lasevad meil õigustada misiganes tujusid ja käitumist.
Noored naised on kõigest sellest alles vabad. Nad ei tassi endaga kaasas emotsionaalset pagasit ega suhtu meestesse eelarvamusega. Iga mees saab ise selle noore naise psüühika oma unikaalsel moel tuksi keerata.
Ja ma ei tea mis lootus vanematel naistel üldse on, kuidas nad saaksid sellest mustrist välja tulla. Targemad soovitavad oma valu lõpuni valutada, ukse sulgeda ja edasi minna puhtalt lehelt. Aga kuidas seda teha, sest meie kogemused on ju need mis meid defineerivad. Tänu neile me oleme need kes oleme. Ja me ei taha ju haiget saada. Kui me ukse sulgeks ning unustaks, siis oleme ju ka uutele valudele taas vastuvõtlikud. Ja nii me ootamegi printsi valge Volvo roolis, kes tuleb, ravib meid terveks ja on meiega kannatlik ning lahke. Ootame ja jäämegi ootama. Sellised printsid ei taha endale kiiksuga kuningannat, nad tahavad kena lihtsat tuhkatriinut, kedagi kellega oleks kerge ja hea.
Tulles tagasi Tanel Padari juurde, siis tema on väga hea näide. Kuigi me kõiki detaile ei tea, siis pole keeruline uskuda, et Mardisoo tegi Tannule s*taks haiget. Tore et ta armsa ja stabiilse, rikkumata, neiu endale leidis. Loodan, et Tanel on sellevõrra mees, et seda tütarlast väga ära ei lõhu.
*Pildistas Tatjana Siipan
Naistena me hoiame oma haavadest kiivalt kinni. Me ei lase lahti. Me analüüsime ja lahkame nõrkemiseni ning laseme kõigel sellel mis oli, mis oleks võinud olla ja kuidas me oleksime pidanud reageerima, käituma, vastama määratleda kõiki meie tulevasi suhteid. Me võtame igat tõrjumist isiklikult ja seome selle oma loo külge. "Ta jättis mu maha, järelikult olen ma väärtusetu, ma ei leia kunagi armastust, kõik vihkavad mind ja kõik mehed on sead." Kui mees maha jäetakse, siis ta liigub edasi. Mida suurem südamevalu, seda kiiremini ta ennast uue suhte külge haagib. Naised kipuvad kogu vastutuse suhte õnnestumise eest võtma enese peale. Mees kehitab õlgu, ütleb et järelikult ei pidanud seda olema ja liigub edasi. Naised arutavad suhteid sõbrannadega, miks ta ometi nii käitus ja mida ta selle sõnumiga öelda tahtis.
See on nii seetõttu, et ükski naine ei tee kunagi midagi niisama, ilma tagamõtteta. Iga Instagrami postitatud pilt on hoolikalt välja valitud kaheksasaja identse foto seast, iga sõnumit kirjutame ja parandame enne saatmist kümneid kordi, valime riideid ja vahetame neid kakskümmend korda enne kodust lahkumist, iga detail meie jumestuses, ehetes ja aksessuaarides on paika pandud. Me ei saa lihtsalt kleiti vahetada, kui avastame, et sellel on veeplekk vöö all, voodri peal, sest me peame vahetama ka aluspesu, et see sobiks kleidiga, ja sukkpükse, me peame otsustama millised kingad selle kleidiga sobivad, millised kõrvarõngad, millist sõnumit peab kandma parfüüm ja silmalainerijoon; vahetades kleiti, peame alustama nullist. Ja pärast kohtingut, kui mees meile sõnumit ei saada ja meist enam midagi teada ei taha hakkame seda kohtingut lahkama, mõtlema, et äkki mu lõhnaõli ei meeldinud talle, äkki mu kõrvarõngad ei sobinud sukkpükste tooniga, äkki oli dekoltee liiga avar või seelik liiga pikk. Me oleme veendunud, et viga oli meis. Ja me teeme seda isegi siis kui kohting meile pettumuse valmistas, kui see mees oli igav ja mingit tõmmet polnud. Pärast igat sellist lugu, kogume kokku kõik oma süütunde, häbi, hirmud, alanduse, pettumuse, kurvastuse ja valu, pakime hoolikalt kokku ja surume märssi. Iga uut suhet alustades, lohistame seda taaka endaga kaasa ja lisame sinna uusi hirme, valusid, pettumisi, süütunnet, valu aina juurde. Me oleme nii uhked oma haavade üle ja kanname neid uhkusega, nagu erukindralid paguneid - näe, vaata, ma olen sõjast läbi tulnud ja ikka veel siin, kas ma pole mitte tugev ja imetlusväärne! Me oleme uuteks pettumusteks juba valmis, me ootame neid, me peame neid kallihinnaliseks ja väärtuslikeks, sest need lasevad meil õigustada misiganes tujusid ja käitumist.
Noored naised on kõigest sellest alles vabad. Nad ei tassi endaga kaasas emotsionaalset pagasit ega suhtu meestesse eelarvamusega. Iga mees saab ise selle noore naise psüühika oma unikaalsel moel tuksi keerata.
Ja ma ei tea mis lootus vanematel naistel üldse on, kuidas nad saaksid sellest mustrist välja tulla. Targemad soovitavad oma valu lõpuni valutada, ukse sulgeda ja edasi minna puhtalt lehelt. Aga kuidas seda teha, sest meie kogemused on ju need mis meid defineerivad. Tänu neile me oleme need kes oleme. Ja me ei taha ju haiget saada. Kui me ukse sulgeks ning unustaks, siis oleme ju ka uutele valudele taas vastuvõtlikud. Ja nii me ootamegi printsi valge Volvo roolis, kes tuleb, ravib meid terveks ja on meiega kannatlik ning lahke. Ootame ja jäämegi ootama. Sellised printsid ei taha endale kiiksuga kuningannat, nad tahavad kena lihtsat tuhkatriinut, kedagi kellega oleks kerge ja hea.
Tulles tagasi Tanel Padari juurde, siis tema on väga hea näide. Kuigi me kõiki detaile ei tea, siis pole keeruline uskuda, et Mardisoo tegi Tannule s*taks haiget. Tore et ta armsa ja stabiilse, rikkumata, neiu endale leidis. Loodan, et Tanel on sellevõrra mees, et seda tütarlast väga ära ei lõhu.
*Pildistas Tatjana Siipan
Sa kirjutad, et meie naised. Ma lugesin kõikineid väiteid ja peaaegu ükski ei sobi minuga. Ma ei arva, et mu pika suhte lõppemises oleks üldse keegi süüdi. Enda süüdistamine on üldse kahtlane asi ja rikub tuju ning enesehinnangut. Ma ei vali riideid terve igaviku ja kui ma meiki teen, siis kukub see alati jube juhuslik välja, sest ma pole erilist nikerdaja tüüpi. Lõpuks vaatan peeglisse ja kui üldpilt (ilma prillideta vaadates) klapib, on kõik hästi. Mul pole venitusarme ega veninud nahka. Ma saadan sõnumeid tihtipeale välja esimese tuju ajel ja vaatan, mis juhtub. Noh ja peale lahkuminekut on enamus mu partnereid olnud minust 15-20 aastat nooremad. Jah, nad meeldivad, kuna on silmale kenamad vaadata, nende mõttemaailm pole naiste poolt täiega pekki keeratud, nagu enamusel minuvanustel meestel ja nad on voodis loomingulisemad ja vabamad. :)
VastaKustutaIga erand kinnitab reeglit 😉
KustutaEnamik mu tuttavaid räägib ikka vastupidist juttu: et noorena oldi ebakindel ja nähti endas sadat viga, nüüd vanemast peast on palju rahulikum olla. et oleks nüüd veel noorema mina tervis, kus siis alles elaks! et pmst on noorus noorte peale raisatud. Teisest küljest, noorus on nii kole aeg, et selle üleelamiseks ongi noore inimese jõudu vaja.
KustutaSelle "iga detail meie jumestuses, ehetes ja aksessuaarides on paika pandud" peale ma päris laua alla ei kukkunud, aga naersin küll.
(ma kohe kujutan ette, kuidas keegi üritaks mu suvaliselt krunni kärtsutatud soengut sihilikult saavutada, et TÄPSELT selline välja tuleks, ja hommikumantli hõlmade langemisnurk on kah ilmselt oluline, ja see täpne koht, kus seelikuserv natuke narmendab ja...)
Kustutaaga päriselt ka - kas see ei olegi siis üldine, et noorelt ollakse ebakindel, vanemalt hakkab parem?
Kustutavabandust sarikommenteerimise pärast, aga uusi mõtteid tuleb kogu aeg peale: ma olen üldiselt arvanud, et kõvasti nooremaid naisi valivad mehed - kui füüsiline eelistus kõrvale jätta - just sellepärast, et need noored on ebakindlamad, neile saab paremini pähe istuda. Või siis et ebakindel mees tunneb end ebakindlama naise kõrval enesekindlamalt. Ühesõnaga, ma olen selles näinud ebaküpsuse tunnust.
KustutaMa olen ise ka siiani pidanud küpsemate meeste ihalust noorte naiste järgi märgiks sellest, et soovitakse end mehemana tunda, aga omaealised on liiga jonnakad, et neile selles osas vastu tulla. Ebakindlus on omal moel ka armas, sest muudab naised haavatavaks ja meestele ju meeldib olla tugev kaitsja ja päästja. Noorte naiste ebakindlus on üsna hästi varjatud, ainult nad ise on sellest teadlikud. Ja mulle tundub, et praegused kakskümmend+ aastased on üleüldiselt kuidagi rohkem rahul endaga. Nii palju propageeritakse "kehapositiivsust" ja enda armastamist. Ebakindlus ning kibestumus on ka täitsa erinevad asjad.
KustutaEnda noorust meenutades mõtlen ka tihti, et nii tore, et see õudus läbi sai :D, enam küll ei tahaks kahekümneviiene olla. Samas olin ma siis palju lootusrikkam ja naiivsem, ilmselt ka rõõmsameelsem. Täna olen ma seesmiselt küll õnnelikum ning terviklikum, aga vaoshoitum ning ettevaatlikum. Mõte, et "ta nagunii keerab mulle, ma nüüd istun ja ootan, et millisel kombel" tuleb aina varem. Nooremana ma suhtusin inimestesse paremini, ei kahtlustanud nii palju, ei eeldanud haiget saamist. Seda osa noorusest igatsen küll :)
Ma olin noorena kohati rõõmsameelne asjade peale, mille kohta praegu tundub, et nende üle rõõmustaks just inimene, kes EELDAB haigetsaamist. Varateismelisena piisas mulle mulje avaldamiseks juba sellest, kui enam-vähem omavanune meessoost inimene rääkis ja ei öelnudki halvasti või ei löönud; harjumus oli sees, et "poisid löövad", see oli justkui normaalsus.
KustutaSeega naiivsem olin ma kindlasti (see, kui keegi minuga lihtsalt normaalse viisakusega räägib, ei tähenda ju, et ta oleks prints valge hobuse seljas), aga haigetsaamist (kohati sõna otseses, füüsilises mõttes) eeldasin palju palju rohkem. Selles mu naiivsus õieti seisneski, et pidasin lihtsalt normaalset käitumist mingiks imevastutulekuks.
inimeste elukogemused on muidugi erinevad, aga ma ei ole kindlasti ainus selline, kellel see, et "noorpõlves suhtusin inimestesse paremini" tähendab suurelt jaolt seda, et "noorpõlves suhtusin hästi ka inimestesse, kes olid minuga nõmedalt käitunud". Mitte et see oleks ainus tegur, aga tasakaalu mõttes tahan meenutada, et seegi on olemas.
KustutaAga see ongi ju see, millest ma räägin! Pane ennast mehe olukorda, kes on harjunud, et temavanused eeldavad pingutust ja imelisuse tõestamist ning siis tuleb noor, rikkumata, armas tütarlaps kes vaatab imetlevalt kõige tavalisemaid asju. Ma ei tea, mul on samas olukorras ka päris võimas ning superkangelase tunne tavaliselt :D
Kustutama ei tea, mul hakkaks imelik, kui keegi viskaks silda, sest ma teda ei löö. Tähendab, mul on muidugi endalgi hea meel, et ma teisi ei löö, aga kui keegi selle üle otse rõõmustaks ja tänu avaldaks, paneks see tema pärast muret tundma, tekitaks tunde, et tal oleks teraapiat vaja, ja üldiselt mõjuks eemaletõuvakalt.
KustutaPealegi oleks siis nagu tunne, et ta hindab mind valedel alustel. Ma eelistaks seda, kui hinnatakse mingeid mu eripäraseid omadusi, mitte selliseid, mis on nagunii igal normaalsel inimesel. Muidu polegi see tegelikult mina, keda hinnatakse, vaid mul on lihtsalt vedanud, et see eriti laia labidaga normaalsuse hindaja just minu otsa komistas.
no ja sa mainisid "noorena ei eeldanud haiget saamist", aga minu arust selline liigne halva andestamine ja partneri hindamine, kui tal kümne halva omaduse vahel on üks hea, just ongi haigetsaamise eeldamine. "täna oli hea päev, täna partner ei öelnudki, et ma ei kõlba talle."
Kustutanoh, et kui mees, kellega ma tutvun, näiteks pärast esimest kohtingut tänaks, et ma teda ei sõimanud, siis mul oleks tunne, et appi, mida ta minust ometi mõtleb, kas ta eeldab sõimamist?
Kustutaaga täpselt selliseid inetusi ma noorena just eeldasingi. ja mul on raske uskuda, et terve psüühikaga mehele selline inetuste eeldamine meelitavalt mõjuks.
On muidugi võimalik, et ma olin lihtsalt väga imelik noor; sel juhul tuleb see, et ma olen ka teistelt sarnast juttu kuulnud, sellest, et ma suhtlen sellistega, kes olid sama imelikud, ja sul oli vastupidi - normaalne kogenematusest tulev ebakindlus, mitte üks neuroos teise otsas kinni. See võib tõesti armas olla.
KustutaToodud näited on väga ekstreemsed ja seda ma loomulikult silmas ei pidanud. Rääkisin sellest, et paljud asjad, mida ma praegu elementaarseks pean, ei tulnud mul noorena pähegi. Siis oli oluline, et ei lööks ja muusikamaitse võiks sama olla :)
Kustutano tavaliselt on see, et noor naine vaatab vanemat meest kinni isaprobleemides. ma ka noorena 1 kord vaatasin, aga see lõppes suht ruttu, sest see mees polnudki rahul, kui ma temasse kui isasse suhtusin ja ise käitusin täismõõdus plikana. pärast oli mul suhetega suur jama, sest omavanused polnud keegi nii tark, nagu too palju vanem ülikooli õppejõud. õnneks läks see vanema meeste vastu huvi vanemaks saades üle.
VastaKustutaaga kuna ma olin isata kasvanud, siis läks mul meeste ja suhete tundmaõppimisega aega ja ega ma siiani päris täpselt ei tea. kusjuures ma ei arva, et ma siis palju naiivsem olin kui nüüd. ma nüüd võin ka rahulikult täiesti suhteks sobimatusse mehesse armuda.
kusjuures ma ei arva, et tänapäeva noored tüdrukud oleksid enesekindlamad kui meie omal ajal. 30 aastat tagasi oli ülekaalulisi väga vähe, nüüd on neid mitu korda rohkem. kogu see kehapositiivsuse jutt on 1 suur võltsing ja viitab inimesele, kes pidevalt mõtleb oma kehale ja söögile.
kui ma üritaks välja mõelda, mis minu isikuga vanemaks saades on muutunud, siis ma oskan ainult akadeemilisest haridusest aru saada. mu silmaring on laiem. ja inimesi olen ma selle koha pealt õppinud paremini aru saama, et ma tunnen ära külmad ja vägivallale kalduvad mehed ja need mulle enam huvi ei paku. samuti ei suuda ma naeru pidama saada, kui täiskasvanud minuvanune mees on flirtimises kohmakas ja kasutab kulunud nõkse.
Aga kas Sulle ei tundu, et nooremana oli palju lihtsam suhteid sõlmida, võttes seda vabamalt ja mängulisemalt? Mulle näib, et mida vanemaks ma saan ja kuklas tiksub viitsütikuga pomm, mis pidevalt kisendab, et aega on nii vähe järele jäänud, ära raiska ennast mõttetute inimeste peale. Ja seda tehes saboteerin ise hästi paljud suhted, sest analüüsin üle. Nooremana ma nii kriitiline polnud.
Kustutama nooremana ei kiirustanud ja nüüd ka mitte. sõbrantsid nägid kurja vaeva, et 22. eluaastaks oleks mees olemas, kuna mulle kedagi sobivat ette ei jäänud, siis ma ei saanud nende tormamisest aru. lapseisa ehk elu suurim armastus tuli väga juhuslikult, nagu ka rasedus, 28-aastaselt.
Kustutapraegu on see pinge küll, et mida vanemaks, seda vähem on valikut ja seda koledamaks ma ise muutun, aga ega nooremana see valik ka oluliselt parem polnud. ma siis ei saanud lihtsalt aru, kui viimasepeal ma siis olin. enamus nendest, kellega ma enne lapse isa käisin, no praegu ma neid enam küll ei tahaks.
ma ei nimeta seda suhte saboteerimiseks, kui mu süda ütleb, et see tüüp ei kõlba, et ei teki õiget sädet. see oleks ju minu enda saboteerimine, kui ma mittekõlblikuga sebiks. no hetkel olen ma ka armunud kellessegi, kellel on palju vigu, aga ta meeldib mulle, tühja siis sellest ratsionaalsest mõistusest, kes ütleb, et ta ei sobi. no kui tuleb keegi teine, kes südame põksuma paneb, siis hästi. kui ei tule, no ma saan ju üksinda ka hakkama, kuigi eelistaksin, et keegi ikka oleks mu jaoks olemas. kellegi ärakodustamine on üldse ülikeeruline asi, seda ma ei oska.
Mul ei ole suhtesõlmimine praegu aktuaalne teema - tunne on küll, et praegu oleks lihtsam, sest ma ise põen vähem. Aga ega ma sel juhul ka püsisuhet otsikski, armukese otsimisel ongi väheke muretumad kriteeriumid.
KustutaNoorena oli väga raske, kõigepealt oli tunne, et keegi ei taha mind, aga miskipärast tuli mul meeste vastu, keda ma tahtsin, niipea, kui nad ise vastu tahtma hakkasid (õigemini, siis, kui ma sellest aru sain), kohe tõukereaktsioon. See häda on küll ära kadunud.
Mul on just vastupidi, armukese leidmine poleks probleem, aga seda ma ei soovi. Tahaks midagi tõsist ja jäävat. Selle jutuga mõne mehe juurde minna ongi enda saboteerimine, nad tahavad seiklust ja kui sealt siis midagi areneb on tore, aga see pole eesmärk omaette.
Kustutaaa kui inimest üldse ei tunne, siis ei saa ju temaga suhet alustades kohe otsustada, et vot see suhe tuleb päris. alguses võiks olla mingi niisama flirtimise aeg, et tundma õppida. kunagi aastaid tagasi ma käisin mingis interneti tutvumislehel (siis tinderit veel polnudki) ja käisin kohtamas ka. no eks ma ikka oleks tahtnud pärissuhet, aga mu jaoks mõjusid need mehed, kes esimesel kohtumisel vaatasid tõsiselt otsa ja teatasid, et nemad otsivad püsisuhet, kuidagi hirmutavalt. no lõpuks ma leidsin, et mulle üldse neti tutvumisasi ei sobi, et ma saan päriselus ka inimestega tutvutud ja ma ei taha sellist partnerit, kes tutvumiseks interneti abi vajavad.
KustutaNii nõus iga sõnaga. Mulle tundub ka, et need mehed kes väidavad, et tahavad püsisuhet kas kasutavad naiste nõrkust ära või on ise kiiksuga. Ja netitutvused ei sobi mulle ka mitmel erineval põhjusel.
Kustuta