Ilmselt pole kontseptsioon oma senine tegevus korraks pausile panna, tõmmata juhe seinast ja teha restart, praegusel ajastul midagi ennekuulmatut. Inimestel on suurem vabadus teha kannapööret, kui neil peaks selleks soov tekkima. Meil on ju üks elu ning ainult meie ise oleme vastutavad selle eest, kui õnnelikud me seda elu elades olla tahame. Jah, ma ütlen tahame, sest see on kinni soovis, mitte võimalustes.
Meil kõigil on elus asju, mida me muuta ei saa ja mis meid aegajalt nukraks teevad. Küsimus on nüüd selles, kas neisse kinni jääda ja halada, et näed, ma oleksin õnnelik, kui mul oleks see/ ma oleksin selline/ mul oleksid need võimalused. (Ma oleksin täiega õnnelik, kui ma oleksin vähemalt 175cm pikk, kui mul oleksid ilusad terved hambad ja luksussedaan.) Või leida õnne selles, mis on olemas. Sest alati on keegi meist veel täbaramas olukorras. Ausalt, alati.
Rutiinselt elades, kaotame vahel selle õnnetunde ära. Kõik on täpselt sama, muutumatu ja vähe rõõmustav. Siis teeme restardi. Back to the basics. Sööme. Palvetame. Ja õpime uuesti armastama.
Söö.
Mulle meeldib süüa. Toit pakub mulle suurimat naudingut. Hea toit. Kvaliteetne. Kahjuks sõin ma Ameerikas väga palju väga halba toitu. Ja see mis oli hea, oli minu jaoks tavaline. Ühtegi maitseelamust ma USAst ei saanud. Aga sain kinnitust, et Eestis on meil võimalused hästi süüa, suurepärased. Isegi tagasihoidliku sissetulekuga inimesed võivad endale lubada täisväärtuslikku toitu. Ja selle üle on mul tõeliselt hea meel.
Palveta.
Minu hing oli seal olles rahul. Ma olin veidrik, teiste veidrike seas. Niisiis tundsin ma end normaalselt. Mul oli aega enda sisse vaadata, ilma et ma peaksin naabri Malle ja kolleegist Kalle arvamuse pärast higistama. Ma tundsin enneolematut vabadust. Mõtte, käitumise ja tundevabadust. Seda on väga keeruline sõnadesse panna ja edasi anda. Aga esimest korda oma teadliku elu jooksul ma hingasin. Hingasin tõeliselt. Lasin oma korsetilihased vabaks, kõhupeki rippuma, tselluliidi päikese kätte ja hingasin. Selle hingamise võtsin ma endaga kaasa. Lükkasin lennujaamas käsipagasisse kommide ja suveniiride vahele ja palvetasin, et ta lubatud 8 kilo sisse ära mahuks. Napilt mahtus. Aga maha ma teda poleks jätnud. Praegu põen ma asjade pärast palju vähem, kui enne reisi. Juhtub mis juhtub. Tõmblemine ja pabistamine ei muuda midagi. Ainult õnne röövib.
Armasta.
Armastamisega juhtus selline kummaline lugu, et see kadus ära. Kõik poolikud tunded ja ripakil suhted lihtsalt haihtusid. Õhk sai väga klaariks. Süda sai vabaks. Ei olnud sellist, oh ma armastan ennast nii väga ja oma keha ja oma elu. Need meeldisid mulle juba ennegi. Kui midagi, siis oma lapsi hakkasin veidike rohkem armastama. Mis oli naljakas. Sest ootamatu.
Ma tunnen, et olen muutunud. Ma pole teine inimene, aga minus on mingi rahu ja vabadus, mis enne puudus. Ma olen rohkem koos ja vähem kadunud, vähem laiali. Mul on suurem kiindumus oma kodu ja pere vastu. Ja mul on leppimine endaga. Ma pole täiuslik ja see teeb mind vihaseks ning kohati kurvaks. Aga see on okei. Ma püüdlen edasi täiuse poole. Sest oma hinges olen ma perfektsionist. Ja see pakub mulle rahulolu, kui asjad on õigesti ja hästi. See ei tee minuga elamist lihtsaks, sest ma olen nõudlik. Aga ma ei hakka enda pärast vabandama. Lubasin ju aasta alguses, et teen asju nii nagu mulle meeldib ja võtan vastu inimesed, keda selline suhtumine ligi tõmbab. Need teised las olla, nende pärast ma enam ei pabista.
Meil kõigil on elus asju, mida me muuta ei saa ja mis meid aegajalt nukraks teevad. Küsimus on nüüd selles, kas neisse kinni jääda ja halada, et näed, ma oleksin õnnelik, kui mul oleks see/ ma oleksin selline/ mul oleksid need võimalused. (Ma oleksin täiega õnnelik, kui ma oleksin vähemalt 175cm pikk, kui mul oleksid ilusad terved hambad ja luksussedaan.) Või leida õnne selles, mis on olemas. Sest alati on keegi meist veel täbaramas olukorras. Ausalt, alati.
Rutiinselt elades, kaotame vahel selle õnnetunde ära. Kõik on täpselt sama, muutumatu ja vähe rõõmustav. Siis teeme restardi. Back to the basics. Sööme. Palvetame. Ja õpime uuesti armastama.
Söö.
Mulle meeldib süüa. Toit pakub mulle suurimat naudingut. Hea toit. Kvaliteetne. Kahjuks sõin ma Ameerikas väga palju väga halba toitu. Ja see mis oli hea, oli minu jaoks tavaline. Ühtegi maitseelamust ma USAst ei saanud. Aga sain kinnitust, et Eestis on meil võimalused hästi süüa, suurepärased. Isegi tagasihoidliku sissetulekuga inimesed võivad endale lubada täisväärtuslikku toitu. Ja selle üle on mul tõeliselt hea meel.
Palveta.
Minu hing oli seal olles rahul. Ma olin veidrik, teiste veidrike seas. Niisiis tundsin ma end normaalselt. Mul oli aega enda sisse vaadata, ilma et ma peaksin naabri Malle ja kolleegist Kalle arvamuse pärast higistama. Ma tundsin enneolematut vabadust. Mõtte, käitumise ja tundevabadust. Seda on väga keeruline sõnadesse panna ja edasi anda. Aga esimest korda oma teadliku elu jooksul ma hingasin. Hingasin tõeliselt. Lasin oma korsetilihased vabaks, kõhupeki rippuma, tselluliidi päikese kätte ja hingasin. Selle hingamise võtsin ma endaga kaasa. Lükkasin lennujaamas käsipagasisse kommide ja suveniiride vahele ja palvetasin, et ta lubatud 8 kilo sisse ära mahuks. Napilt mahtus. Aga maha ma teda poleks jätnud. Praegu põen ma asjade pärast palju vähem, kui enne reisi. Juhtub mis juhtub. Tõmblemine ja pabistamine ei muuda midagi. Ainult õnne röövib.
 |
| Never ever ei oleks enne nii lühikesi pükse ostnud ja veel nendega mööda linna ringi aelenud. Ammugi lasknud ennast nendes pildistada ja veel avalikult netti üles riputanud. |
Armasta.
Armastamisega juhtus selline kummaline lugu, et see kadus ära. Kõik poolikud tunded ja ripakil suhted lihtsalt haihtusid. Õhk sai väga klaariks. Süda sai vabaks. Ei olnud sellist, oh ma armastan ennast nii väga ja oma keha ja oma elu. Need meeldisid mulle juba ennegi. Kui midagi, siis oma lapsi hakkasin veidike rohkem armastama. Mis oli naljakas. Sest ootamatu.
 |
| Pärast reisi olen hakanud poistega rohkem aega koos veetma, sest nad on ikka elulahedad. Kuidas ma sellest ainult varem juba aru ei saanud? |
Ma tunnen, et olen muutunud. Ma pole teine inimene, aga minus on mingi rahu ja vabadus, mis enne puudus. Ma olen rohkem koos ja vähem kadunud, vähem laiali. Mul on suurem kiindumus oma kodu ja pere vastu. Ja mul on leppimine endaga. Ma pole täiuslik ja see teeb mind vihaseks ning kohati kurvaks. Aga see on okei. Ma püüdlen edasi täiuse poole. Sest oma hinges olen ma perfektsionist. Ja see pakub mulle rahulolu, kui asjad on õigesti ja hästi. See ei tee minuga elamist lihtsaks, sest ma olen nõudlik. Aga ma ei hakka enda pärast vabandama. Lubasin ju aasta alguses, et teen asju nii nagu mulle meeldib ja võtan vastu inimesed, keda selline suhtumine ligi tõmbab. Need teised las olla, nende pärast ma enam ei pabista.
Kommentaarid
Postita kommentaar