Paus

Olin paar päeva poistega puhkamas ja arvutisse ei jõudnud. Seega ärge arvake, et viimaste sündmuste käigus minu soov/vajadus mõtteid/tundeid kirja panna kuhugi kadunud on. Eks ma hellaks ole tehtud, aga see läheb üle. See läheb alati üle.

Päris hea on vahel digimaailmast pausi teha. Vaadata enda sisse, vaadata enda ümber, lugeda raamatuid ja koguda ideid uuteks lugudeks.

Käisime seekord Lõuna Eestis. Mul on Otepää kandis sugulasi ja Rohan juba pool aastat räägib, et tema tahab Taevaskotta minna. Niisiis võib öelda, et tegime Volliga ühe korraliku proovisõidu. Minu teada ükski jupp otsast ei kukkunud ja mootor pidas ka kenasti vastu. Ainult, et see 2ne mootor on minu jaoks vist tiba palju, kippusin huligaanitsema ja kiirust ületama. Ütleme nii, et püsikiiruse hoidik on minu lemmikvidin selles autos.

Jõnks käis läbi, kui vanim poeg teatas, et tema peab poole reisi pealt koju tagasi tulema, kuna tal on mingid omad tegemised pealinnas. See on see imelik tunne, kus ühest küljest on sul hea meel, et lapsed on juba suured ja iseseisvad, aga teisest küljest tunned end hüljatu ja ebavajalikuna. Nuuks ja jeii ühes südamelöögis.

Aga seda tahan veel mainida, et nad on ikka toredad. Siiani olin nii hõivatud nende kasvatamise ja nende pärast muretsemisega, et ma ei näinudki, kui vingeteks sellideks nad vahepeal kasvada on jõudnud. Ma nüüd ei teagi, et kas tänu minu kiiksudele või vaatamata nendele, aga poisid on tublid. Kuidagi varem ei jõudnud see minuni.