Ei, ärge muretsege, kõik minu viskoosist neerumustrilised vanaema alukad ripuvad hoovis pesunööril koos ülejäänud penskarite ihupesuga. Kirjutan hoopis sellest, mis meil töö juures juhtus. Nimelt, nagu teate, on meil kliendid. Ja neil ikka aegajalt tekib igasuguseid leidlikke ideid. Näiteks üks avastas, et ohoo! koristaja pesumasin, miks ma peaksin oma pesu koju viima, kui ma saaksin seda siin kontoris tööl olles hoopis pesta.
Ausalt, ma isegi ei tea, kui kaua see juba on kestnud. Vahele jäi kaabakas aga sellega, kui pesumasin hakkas vahtu üle ajama. Vaadake, neile, kes pole pesupesemisega kokku puutunud ja asjasse süvenenud võib tunduda arusaamatu, miks osad pesupulbrid on käsipesu jaoks ja need teised pesumasinale. Puhtaks teevad ju mõlemad. Vahe on selles, et käsipesu jaoks mõeldud pulbritele on lisatud ainet, mis paneb pulbri vahutama. Sest kuigi mõlemad pulbrid pesevad kenasti, siis inimestel, kes on harjunud pesu käsitsi pesema on vajalik vahutusefekt. See vahutamine pole jälle masinatele hea, sest suure vahuga võib mingid poldid ja kruvid lahti lüüa ja see rikub pesumasinat. Vähemalt nii on mulle seda asja selgitatud, aga võite vabalt mind koolitada, kui minu arusaam on vildakas.
Seega, kuna seda vahutamist ikka aegajalt esines, siis sai koristajaga räägitud ja ta vastava pesupulbrit kasutama juhendatud. Kui nüüd taas, justkui lambist, pesumasin jälle korruseid uputab, oli selge, et keegi on tolle kallal omavolitsenud.
Ühel päeval helistati mulle, et jälle käib mingi suuremat sorti pesemisorgia, sest vaht tungib juba kontoriustest sisse. Läksin vaatama ja leidsin masinast kellegi hoolega paigatud dressipüksid. Võtsin masinast välja, palusin masin evakueerida ruumi, millel on seitse tabalukku ees ja kuhu keegi peale volitatud personali ligi ei pääse. Püksid peitsin ära. Lootuses, et kui mulle koridori peal palja tagumikuga klient vastu jalutab ja paaniliselt oma pükse otsib, siis tean kellele veearve esitada.
Peita ma asju ju ei oska. Kui ka lapsed leiavad kõik minu hoolega varjatud maiustused seitsme sekundiga üles (paradoksaalsel kombel oma sokke ei leia nad isegi sahtlist üles), siis tõenäoliselt ei kulunud ka pesumasina kriminaalil kauem aega, et oma ihukate üles leida. Ilmselt ei vaevanud ta oma südametunnistust ka selle vahejuhtumiga ülemäära kaua. Aga mina, mina ei saanud öösel magada. Nii vale ikkagi tundub teise inimese isiklikke asju peita ja varjata.
Ausalt, ma isegi ei tea, kui kaua see juba on kestnud. Vahele jäi kaabakas aga sellega, kui pesumasin hakkas vahtu üle ajama. Vaadake, neile, kes pole pesupesemisega kokku puutunud ja asjasse süvenenud võib tunduda arusaamatu, miks osad pesupulbrid on käsipesu jaoks ja need teised pesumasinale. Puhtaks teevad ju mõlemad. Vahe on selles, et käsipesu jaoks mõeldud pulbritele on lisatud ainet, mis paneb pulbri vahutama. Sest kuigi mõlemad pulbrid pesevad kenasti, siis inimestel, kes on harjunud pesu käsitsi pesema on vajalik vahutusefekt. See vahutamine pole jälle masinatele hea, sest suure vahuga võib mingid poldid ja kruvid lahti lüüa ja see rikub pesumasinat. Vähemalt nii on mulle seda asja selgitatud, aga võite vabalt mind koolitada, kui minu arusaam on vildakas.
Seega, kuna seda vahutamist ikka aegajalt esines, siis sai koristajaga räägitud ja ta vastava pesupulbrit kasutama juhendatud. Kui nüüd taas, justkui lambist, pesumasin jälle korruseid uputab, oli selge, et keegi on tolle kallal omavolitsenud.
Ühel päeval helistati mulle, et jälle käib mingi suuremat sorti pesemisorgia, sest vaht tungib juba kontoriustest sisse. Läksin vaatama ja leidsin masinast kellegi hoolega paigatud dressipüksid. Võtsin masinast välja, palusin masin evakueerida ruumi, millel on seitse tabalukku ees ja kuhu keegi peale volitatud personali ligi ei pääse. Püksid peitsin ära. Lootuses, et kui mulle koridori peal palja tagumikuga klient vastu jalutab ja paaniliselt oma pükse otsib, siis tean kellele veearve esitada.
Peita ma asju ju ei oska. Kui ka lapsed leiavad kõik minu hoolega varjatud maiustused seitsme sekundiga üles (paradoksaalsel kombel oma sokke ei leia nad isegi sahtlist üles), siis tõenäoliselt ei kulunud ka pesumasina kriminaalil kauem aega, et oma ihukate üles leida. Ilmselt ei vaevanud ta oma südametunnistust ka selle vahejuhtumiga ülemäära kaua. Aga mina, mina ei saanud öösel magada. Nii vale ikkagi tundub teise inimese isiklikke asju peita ja varjata.
Kommentaarid
Postita kommentaar