Kuulsin eile, et neiu, keda ma hetkel ettevõttes lapsehoolduspuhkuse ajal asendan, avaldas soovi tööle naasta. Laps käib sõimes ja eks emapalk on ka ammuilma otsa saanud. Ja mul on kahetised tunded selles osas. Valdavalt tunnen kergendust.
Olen nimelt juba pikemat aega tundnud rahulolematust. Aga samas mitte piisavat selleks, et midagi selles osas ette võtta. Kevadel, ühel eriti pingelisel ajal, langetasingi enda jaoks otsuse, et kui põhitöötaja tagasi tuleb, siis liigungi edasi, enne ei hakka tõmblema. Tulin siia tööle ka teadmisega, et see on ajutine koht. Põhjus, miks ma nii mõtlesin, tuli sellest, et töö, mida ma enne tegin, oli igas mõistes minu unistuste töö ja ma arvasin, et ma teen seda aastakümneid ning lähen sellest ettevõttest pensile. Noh, aga siis oli elu. Töö oli minu jaoks ülejõukäiv ja ma olin väga pikalt, väga õnnetu. Kui nad siis palusid lahkuda, oli see oodatud lahendus. Pärast seda otsustasingi, et enam ei hakka ma ühtegi töökohta kiinduma. Milleks? Kui sind võetakse asendatavana, siis ei näe mina põhjust oma lojaalsust peale pressida.
Võiks ju mõelda, et minu praegune töökoht on suhteliselt ideaalne. Ma saan võrdlemisi head palka ja ma ei pea selleks eriti midagi tegema. Ma ei tee tööd, ma käin tööl. Ja töö juures teen ma põhiliselt isiklikke asju. Vahel harva, teen päriselt tööd ka. Ja nii veider, kui see ei tundu, ma ei naudi seda. No muidugi on vahva, kui ma saan lihtsalt Delfi uudiseid lugeda, sõbrannadega Messengeris chattida, blogi kirjutada ja niisama aknast välja vahtida. Aga iga päev? Nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast.... Ei, see pole minu teetassike. Iga kell tuleks ma pigem tööle ja teeks tööd. See on palju rahuldustpakkuvam, kui niisama passimine.
No ja nüüd siis ongi käes see päev, mida ma oodanud olen. Lõpuks saan ma vastata neile kandideerimiskutsetele, mis mulle läbi CV Online'i saadetakse. Aga ei. Otsene ülemus ütles, et ma peaksin veel ootama. Neil äkki ikkagi on mulle mingi teine töö ja minema ei taha mind keegi lasta. Ja üldse, see alles suve lõpu teema ja kes teab, mis selleks ajaks toimub. Nii, et kahetised tunded. Ühest küljest ma tunnen, et olen valmis edasi liikuma. Teisest otsast on stabiilne töökoht ja korralik palk ühele neljalapseemale piisavalt präänik, mis aitab silma puudujääkide osas kinni pigistada.
Niisiis, ma ootan. Plaane ei tee. Elan hetkes. Plaanide tegemine on minu puhul üldse selline viljatu ettevõtmine. Teen plaane plaanide tegemise pärast, mitte selleks, et neid teostada. Olles kontrollfriik, on see parasjagu frustreeriv, kui ma olen aega ja närve kulutanud mingite plaanide eostamisele ja teostamisele ning siis lihtsalt Elu astub uksest sisse ja ütleb, et : "Õu, kle, mis teed? Tule, lähme, mul on sulle üllatus. Jõuad oma plaanidega pärast tegeleda, kui sa seda veel pärast üldse tahad." Ja ausalt, tavaliselt ei taha, sest plaanivälised asjad on palju ägedamad.
Kuidas teil plaanidega on? Teete ja teostate? Või ainult teoretiseerite ja ei praktiseeri? Või olete sootuks loobunud plaanide tegemisest ja lihtsalt kulgete? Ja kuidas tundub, kas lõpuks on vahet, kuidas te oma elu elate? Kas plaane tehes on rahulolu teostatava üle suurem, kui siis, kui tulemus lihtsalt ootamatult sülle langes?
Olen nimelt juba pikemat aega tundnud rahulolematust. Aga samas mitte piisavat selleks, et midagi selles osas ette võtta. Kevadel, ühel eriti pingelisel ajal, langetasingi enda jaoks otsuse, et kui põhitöötaja tagasi tuleb, siis liigungi edasi, enne ei hakka tõmblema. Tulin siia tööle ka teadmisega, et see on ajutine koht. Põhjus, miks ma nii mõtlesin, tuli sellest, et töö, mida ma enne tegin, oli igas mõistes minu unistuste töö ja ma arvasin, et ma teen seda aastakümneid ning lähen sellest ettevõttest pensile. Noh, aga siis oli elu. Töö oli minu jaoks ülejõukäiv ja ma olin väga pikalt, väga õnnetu. Kui nad siis palusid lahkuda, oli see oodatud lahendus. Pärast seda otsustasingi, et enam ei hakka ma ühtegi töökohta kiinduma. Milleks? Kui sind võetakse asendatavana, siis ei näe mina põhjust oma lojaalsust peale pressida.
 |
| Elu kohvri otsas. |
Võiks ju mõelda, et minu praegune töökoht on suhteliselt ideaalne. Ma saan võrdlemisi head palka ja ma ei pea selleks eriti midagi tegema. Ma ei tee tööd, ma käin tööl. Ja töö juures teen ma põhiliselt isiklikke asju. Vahel harva, teen päriselt tööd ka. Ja nii veider, kui see ei tundu, ma ei naudi seda. No muidugi on vahva, kui ma saan lihtsalt Delfi uudiseid lugeda, sõbrannadega Messengeris chattida, blogi kirjutada ja niisama aknast välja vahtida. Aga iga päev? Nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast.... Ei, see pole minu teetassike. Iga kell tuleks ma pigem tööle ja teeks tööd. See on palju rahuldustpakkuvam, kui niisama passimine.
No ja nüüd siis ongi käes see päev, mida ma oodanud olen. Lõpuks saan ma vastata neile kandideerimiskutsetele, mis mulle läbi CV Online'i saadetakse. Aga ei. Otsene ülemus ütles, et ma peaksin veel ootama. Neil äkki ikkagi on mulle mingi teine töö ja minema ei taha mind keegi lasta. Ja üldse, see alles suve lõpu teema ja kes teab, mis selleks ajaks toimub. Nii, et kahetised tunded. Ühest küljest ma tunnen, et olen valmis edasi liikuma. Teisest otsast on stabiilne töökoht ja korralik palk ühele neljalapseemale piisavalt präänik, mis aitab silma puudujääkide osas kinni pigistada.
Niisiis, ma ootan. Plaane ei tee. Elan hetkes. Plaanide tegemine on minu puhul üldse selline viljatu ettevõtmine. Teen plaane plaanide tegemise pärast, mitte selleks, et neid teostada. Olles kontrollfriik, on see parasjagu frustreeriv, kui ma olen aega ja närve kulutanud mingite plaanide eostamisele ja teostamisele ning siis lihtsalt Elu astub uksest sisse ja ütleb, et : "Õu, kle, mis teed? Tule, lähme, mul on sulle üllatus. Jõuad oma plaanidega pärast tegeleda, kui sa seda veel pärast üldse tahad." Ja ausalt, tavaliselt ei taha, sest plaanivälised asjad on palju ägedamad.
Kuidas teil plaanidega on? Teete ja teostate? Või ainult teoretiseerite ja ei praktiseeri? Või olete sootuks loobunud plaanide tegemisest ja lihtsalt kulgete? Ja kuidas tundub, kas lõpuks on vahet, kuidas te oma elu elate? Kas plaane tehes on rahulolu teostatava üle suurem, kui siis, kui tulemus lihtsalt ootamatult sülle langes?
Kommentaarid
Postita kommentaar