Väga piinlik lugu. Pean teile kõigile raske südamega möönma, et minu suured plaanid selleks aastaks poolmaratoni joosta ja jõutõmbega kahekordselt oma kehamassi vinnata, ei ole nii tulemuslikud, kui ma soovisin. Eriti halb lugu on jooksmisega. Üldse ei taha joosta. Kohe üldse. Isegi natuke ei taha.
Ma ei oska kommenteerida, miks jooksmine mulle nii vastumeelne on. Vanasti mulle meeldis. Isegi mitte nii vanasti. Ja nüüd ei suuda ma ennast ühegi meelitusega välja jooksma sundida. Trenažöörile veel vähem. Teate, seal jooksed nagu elevant tümps-tümps-tümps. Selline tunne, nagu kaaluksid vähemalt 5 tonni. Jube piinlik. Aga õues on ka piinlik, sest jooksed nii 300 meetrit (loe: 30) ja kõnnid 50 meetrit (loe: 500). Nagu, mida sa üldse vaevud "jooksma" minema, kui sa nagunii kavatsed jalutada? Pane siis kohe viisakad promeneerimisriided selga (soovitatavalt valge-sinise triibulised lehvivad püksid, kolmveerandvarrukatega punase-valge triibuline sviiter ja laia äärega kübar, mokasiinid ja hiiglaslikud päikeseprillid, puusa ümber hooletult siduda valge-punase-sinise värviline rätik) ja mine kõndima.
Samas, tahaks. Tahaks linnukest kirja ja ennast proovile panna. No ei tundu see 21 km ületamatu vahemaa. Mida teha? Kuidas ennast ületada ja vastumeelsusest võitu saada?
Jõutõmbega on õnneks veidi parem seis. Olen vähemalt teinud. Aga ma ei ole julenud raskusi juurde panna. Teen ikka turvalises tsoonis, kus alles pärast kolmanda seti kaheksas tõmme reaalselt raske on. Õde mul hiljuti filmis ka. Oli laupäevane pärastlõuna ja spordiklubi võrdlemisi hõredalt asustatud. Kiskusin ennast siis aluspesu väele, et ikka näha oleks kuidas mu selg käitub, sest riided nagu telk ümber ja muffigi ei näe. Selg ilus. Algusest lõpuni sirge nagu laud. (Kui ma julgem oleks, siis võiks lingi ka alla lisada, sest üldsegi polnud piinlik ennast vaadata, aga noh, ma pole.) Aga ma nii kardan, et kui ma panen kangile tõesti raskuse, mis pingutust nõuab, siis libiseb kang käest või unustan taas selga hoida. Halvav hirm. Noh, ja siis mängingi seal mingi viiekümne kilo ringis. Ma arvan, et kui oleks keegi, kes nö käest kinni hoiaks ja kõrvalt teadja pilguga jälgiks, siis äkki julgeks sellest barjäärist üle saada. Kuidagi läheb nii, et kõik kellega saab korraks isegi kokku lepitud, astuvad lõpuks ikkagi eemale. Üks variant on muidugi personaaltreener palgata. Aga see jääb vist küll viimaseks õlekõrreks.
Nii, et nüüd siis teate. Ma olengi see, kes suuga teeb suure linna ja käega/jalgadega/seljaga ei tee kärbsepesagi.
Seda tahtsin veel lisada, et ma olen taas vaikselt naasnud mõnede rühmatrennide juurde, nagu pump ja balance. Eriti kartsin balance (see on selline keha ja meele treening, kus pannakse rõhku painduvusele, venitusele ja tasakaalule). Mõtlesin, et kui ma peaasjalikult olen tugevust treeninud, siis lihased on lühikeseks läinud ja ei veni enam kuhugi. Aga hoopis palju rohkem venisin, kui pool aastat tagasi. Isegi need lood, kus ma varem olen viha pärast nutnud, et kuidas on võimalik, et mul puusaavanemisloos midagi ei avane ja olen nagu puunukk (kõik neli ju sünnitasin ilma suurema vaevata ise, kõik puusad avanesid nagu tellimise peale ja nüüd oleks nagu kokku keevitatud), olid nüüd palju kergemad. Ehk naised, kui te sellepärast hoidute jõusaalist ning raskuste tõstmisest, et kardate muutuda lihasmassiks, kelle paindlikkus kaob, siis omast kogemusest võin kinnitada, ei kao, tehke julgelt jõudu, muutute ka joogas osavamaks.
Ma ei oska kommenteerida, miks jooksmine mulle nii vastumeelne on. Vanasti mulle meeldis. Isegi mitte nii vanasti. Ja nüüd ei suuda ma ennast ühegi meelitusega välja jooksma sundida. Trenažöörile veel vähem. Teate, seal jooksed nagu elevant tümps-tümps-tümps. Selline tunne, nagu kaaluksid vähemalt 5 tonni. Jube piinlik. Aga õues on ka piinlik, sest jooksed nii 300 meetrit (loe: 30) ja kõnnid 50 meetrit (loe: 500). Nagu, mida sa üldse vaevud "jooksma" minema, kui sa nagunii kavatsed jalutada? Pane siis kohe viisakad promeneerimisriided selga (soovitatavalt valge-sinise triibulised lehvivad püksid, kolmveerandvarrukatega punase-valge triibuline sviiter ja laia äärega kübar, mokasiinid ja hiiglaslikud päikeseprillid, puusa ümber hooletult siduda valge-punase-sinise värviline rätik) ja mine kõndima.
Samas, tahaks. Tahaks linnukest kirja ja ennast proovile panna. No ei tundu see 21 km ületamatu vahemaa. Mida teha? Kuidas ennast ületada ja vastumeelsusest võitu saada?
Jõutõmbega on õnneks veidi parem seis. Olen vähemalt teinud. Aga ma ei ole julenud raskusi juurde panna. Teen ikka turvalises tsoonis, kus alles pärast kolmanda seti kaheksas tõmme reaalselt raske on. Õde mul hiljuti filmis ka. Oli laupäevane pärastlõuna ja spordiklubi võrdlemisi hõredalt asustatud. Kiskusin ennast siis aluspesu väele, et ikka näha oleks kuidas mu selg käitub, sest riided nagu telk ümber ja muffigi ei näe. Selg ilus. Algusest lõpuni sirge nagu laud. (Kui ma julgem oleks, siis võiks lingi ka alla lisada, sest üldsegi polnud piinlik ennast vaadata, aga noh, ma pole.) Aga ma nii kardan, et kui ma panen kangile tõesti raskuse, mis pingutust nõuab, siis libiseb kang käest või unustan taas selga hoida. Halvav hirm. Noh, ja siis mängingi seal mingi viiekümne kilo ringis. Ma arvan, et kui oleks keegi, kes nö käest kinni hoiaks ja kõrvalt teadja pilguga jälgiks, siis äkki julgeks sellest barjäärist üle saada. Kuidagi läheb nii, et kõik kellega saab korraks isegi kokku lepitud, astuvad lõpuks ikkagi eemale. Üks variant on muidugi personaaltreener palgata. Aga see jääb vist küll viimaseks õlekõrreks.
Nii, et nüüd siis teate. Ma olengi see, kes suuga teeb suure linna ja käega/jalgadega/seljaga ei tee kärbsepesagi.
Seda tahtsin veel lisada, et ma olen taas vaikselt naasnud mõnede rühmatrennide juurde, nagu pump ja balance. Eriti kartsin balance (see on selline keha ja meele treening, kus pannakse rõhku painduvusele, venitusele ja tasakaalule). Mõtlesin, et kui ma peaasjalikult olen tugevust treeninud, siis lihased on lühikeseks läinud ja ei veni enam kuhugi. Aga hoopis palju rohkem venisin, kui pool aastat tagasi. Isegi need lood, kus ma varem olen viha pärast nutnud, et kuidas on võimalik, et mul puusaavanemisloos midagi ei avane ja olen nagu puunukk (kõik neli ju sünnitasin ilma suurema vaevata ise, kõik puusad avanesid nagu tellimise peale ja nüüd oleks nagu kokku keevitatud), olid nüüd palju kergemad. Ehk naised, kui te sellepärast hoidute jõusaalist ning raskuste tõstmisest, et kardate muutuda lihasmassiks, kelle paindlikkus kaob, siis omast kogemusest võin kinnitada, ei kao, tehke julgelt jõudu, muutute ka joogas osavamaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar