Follow my blog with Bloglovin
Olen siis praeguseks jõudnud oma projektiga poole peale, nii ajalises kui ka numbrilises mõttes. Neli kuud olen õppinud ja rakendanud. Alustades tühja kangiga ja pikalt peatudes 55 kilo juures. Kuulanud teiste nõu, ise juurde lugenud ja loomulikult kulutanud tunde You tube videote vaatamisele.
Ühest asjast sain ma juba esimese kuu lõpus aru. Nimelt, kõik teevad jõutõmmet omamoodi ja ütlevad, et kõik teised teevad seda valesti. Pidevalt oli selline tunne, et okei, selle asja sain ma nüüd korda. Kohe tekkis 25 inimest kes tulid õpetama mida sa nüüd valesti teed. Lootusetuse tunne tekkis päris mitmel korral. Häbi ja piinlikus, mida tundsin pärast seda esimest tõstmist, ei jätnud mind maha. Nutma enam ei ajanud, aga masendas küll.
Lugesin väga palju jõutõmbe kohta lisaks. Vaatasin videoid. Suhtlesin inimestega. Üldiselt suhtuti minu väiksesse projekti teatud sõbraliku üleolekuga. Umbes, et oh väikseke üritab siin suurte inimeste mänguväljakule trügida, nii nunnu. Kui keegi ka imetles, siis minuni see vaib ei jõudnud.
Vahepeal tekkis tugev kahtlus, et no way in hell suudan ma detsembris 110 kg tõsta. Selle saavutamiseks läheb ikka kaks aastat vähemalt. Veel mõistsin, et jõutõmmet võib ka kord nädalas teha, selleks et areng toimuks. Koos oma poolmaratoni plaaniga ongi mõttetu ennast pooleks treenida (see oli siis, kui ma veel naiivselt uskusin, et jooksma jõuan. Tagant järele on mul natuke isegi hea meel, et see pooleli jäi. Sellise kuumaga mis meil oli ei oleks ma niigi suutnud head aega teha.)
Ma püüan seda nüüd sõnastada nii, et ma täiesti ebanaiselikuna ei kõlaks, aga... mulle meeldis kangi tõsta rohkem, kui joosta. See oli palju lõbusam. Jõusaali päevi ootasin ma palju suurema põnevusega, kui jooksu päevi. Ja ma ei oska seletada miks see nii oli. Võibolla sellepärast, et areng ja tulemused olid kergemini tajutavad.
Kuna mind oli esimese raksuga nii ära hirmutatud ja ma olin täiesti veendunud, et ma varem või hiljem oma selja vigaseks tõmban, siis jäin ma liiga kauaks püsima mugavus tsooni. Tõstsin muudkui 55 kg ja 60, üle selle ei tõstnud. Mitte, et ma poleks jõudnud, vaid ma kartsin. Ja see hirm halvas mind. Ühel hetkel otsustasin, et ma pean sellest üle saama. See on umbes nagu siis, kui sa oled autoga väikse kõksu teinud, siis esialgu ei tahaks nagu üldse rooli taha istuda, nagu ever, aga parim ravi sellele on just kohe uuesti sõitma hakata. Lihtsalt teha ja küll see julgus ka tuleb.
Niisiis võin ma täna öelda, et eesmärgist on puudu veel 30 kilo. Ja kuna ka aega on täpselt neli kuud, siis tekkis taas lootus, et äkki ikka suudan 110 tõmmata.
Üks rammumees jõusaalis, soovitas jõutõmmet üldse kord kahe nädala jooksul teha. Nagu korralikult. Et muidu väikse raskusega teed kiired ringid ja siis kaks korda kuus proovid raskusi tõsta. Lisaks soovitas ta jalgu treenida, et need tugevamad oleksid. Nendest nõuannetest on ilmselgelt kasu olnud.
Väike videoklipp ka minu siiani maksimaalse raskusega. Kangil siis 80 kilo. Enda kaal on ikka veel 55 (+/-2 kg). Järgmine samm on muretseda tugivöö. Proovisin neid, mis spordiklubis seina peal rippusid. Need käisid mul ümber nagu hula rõngad, ei toetanud kedagi. Esimene reaalne väljaminek selle hobi peale 😊.
Olen siis praeguseks jõudnud oma projektiga poole peale, nii ajalises kui ka numbrilises mõttes. Neli kuud olen õppinud ja rakendanud. Alustades tühja kangiga ja pikalt peatudes 55 kilo juures. Kuulanud teiste nõu, ise juurde lugenud ja loomulikult kulutanud tunde You tube videote vaatamisele.
Ühest asjast sain ma juba esimese kuu lõpus aru. Nimelt, kõik teevad jõutõmmet omamoodi ja ütlevad, et kõik teised teevad seda valesti. Pidevalt oli selline tunne, et okei, selle asja sain ma nüüd korda. Kohe tekkis 25 inimest kes tulid õpetama mida sa nüüd valesti teed. Lootusetuse tunne tekkis päris mitmel korral. Häbi ja piinlikus, mida tundsin pärast seda esimest tõstmist, ei jätnud mind maha. Nutma enam ei ajanud, aga masendas küll.
Lugesin väga palju jõutõmbe kohta lisaks. Vaatasin videoid. Suhtlesin inimestega. Üldiselt suhtuti minu väiksesse projekti teatud sõbraliku üleolekuga. Umbes, et oh väikseke üritab siin suurte inimeste mänguväljakule trügida, nii nunnu. Kui keegi ka imetles, siis minuni see vaib ei jõudnud.
Vahepeal tekkis tugev kahtlus, et no way in hell suudan ma detsembris 110 kg tõsta. Selle saavutamiseks läheb ikka kaks aastat vähemalt. Veel mõistsin, et jõutõmmet võib ka kord nädalas teha, selleks et areng toimuks. Koos oma poolmaratoni plaaniga ongi mõttetu ennast pooleks treenida (see oli siis, kui ma veel naiivselt uskusin, et jooksma jõuan. Tagant järele on mul natuke isegi hea meel, et see pooleli jäi. Sellise kuumaga mis meil oli ei oleks ma niigi suutnud head aega teha.)
 |
Pesamuna vaatas pilti ja küsib: "Aga kus su musklid on? Ma ei näe Su muskleid."
|
Ma püüan seda nüüd sõnastada nii, et ma täiesti ebanaiselikuna ei kõlaks, aga... mulle meeldis kangi tõsta rohkem, kui joosta. See oli palju lõbusam. Jõusaali päevi ootasin ma palju suurema põnevusega, kui jooksu päevi. Ja ma ei oska seletada miks see nii oli. Võibolla sellepärast, et areng ja tulemused olid kergemini tajutavad.
Kuna mind oli esimese raksuga nii ära hirmutatud ja ma olin täiesti veendunud, et ma varem või hiljem oma selja vigaseks tõmban, siis jäin ma liiga kauaks püsima mugavus tsooni. Tõstsin muudkui 55 kg ja 60, üle selle ei tõstnud. Mitte, et ma poleks jõudnud, vaid ma kartsin. Ja see hirm halvas mind. Ühel hetkel otsustasin, et ma pean sellest üle saama. See on umbes nagu siis, kui sa oled autoga väikse kõksu teinud, siis esialgu ei tahaks nagu üldse rooli taha istuda, nagu ever, aga parim ravi sellele on just kohe uuesti sõitma hakata. Lihtsalt teha ja küll see julgus ka tuleb.
Niisiis võin ma täna öelda, et eesmärgist on puudu veel 30 kilo. Ja kuna ka aega on täpselt neli kuud, siis tekkis taas lootus, et äkki ikka suudan 110 tõmmata.
Üks rammumees jõusaalis, soovitas jõutõmmet üldse kord kahe nädala jooksul teha. Nagu korralikult. Et muidu väikse raskusega teed kiired ringid ja siis kaks korda kuus proovid raskusi tõsta. Lisaks soovitas ta jalgu treenida, et need tugevamad oleksid. Nendest nõuannetest on ilmselgelt kasu olnud.
Väike videoklipp ka minu siiani maksimaalse raskusega. Kangil siis 80 kilo. Enda kaal on ikka veel 55 (+/-2 kg). Järgmine samm on muretseda tugivöö. Proovisin neid, mis spordiklubis seina peal rippusid. Need käisid mul ümber nagu hula rõngad, ei toetanud kedagi. Esimene reaalne väljaminek selle hobi peale 😊.
Kommentaarid
Postita kommentaar