Üks asi häirib mind lahutuse ja üksikemaduse juures rohkem kui teised asjad. See on nimelt viis, kuidas oma lastele rääkida nende isast nii, et see oleks neutraalne ega väljendaks minu arvamust või hinnanguid tema suhtes.
Ma olen, käsi südamel, püüdnud olla erapooletu. Ma ei räägi oma lastele, ega nende kuuldes nende isast halvasti. Okei, võibolla oli see liialt julge väljaütlemine. Aga ütleme nii, et ma üritan seda mitte teha. Tõesti püüan. Aga alati ei kuku see hästi välja. Mõnikord kukub see kohe eriliselt halvasti välja.
Kui poisid olid väiksemad, siis oli see kuidagi lihtsam. Nad ei uurinud väga elu kohta enne isa lahkumist. Kui mõni tuttav või sugulane hakkaski poiste juuresolekul nende isa kiruma, siis ma reeglina andsin mõista, et äkki see pole kõige targem tegu, kui kutid seal kõrvad kikkis pealt kuulavad.
Lapsed nimelt võtavad asju väga isiklikult. Kui keegi ütleb midagi halvasti nende isa, ema, venna või vanaema kohta, siis nad tunnevad, et nemad on kuidagi selle eest vastutavad. Mäletan, et ma ise tundsin lapsena sageli nii. Et kui vanaema kirus papsi, siis mul oli samamoodi häbi ja piinlik, kui ta oleks minuga riielnud. Lapsele on see liiga ränk koorem kanda. Nii näen ma ise ka, et kui ma vahel kommenteerin eksabikaasa käitumist, siis poisid vajuvad kössi, justkui ma pahandaks nendega. Ma võin öelda küll, et ma ei ole nende peale kuri, aga ma arvan, et see päriselt ei jõua kohale.
Aga miks ma siis räägin oma poegade isast halvasti? Teadagi miks. Mul on palju lihtsam temast üldse mitte rääkida. Sest, kui midagi ei räägi, siis on negatiivset ka kergem vältida. Sellepärast oligi lihtsam seda teha, kui poisid nooremad olid. Siis nad niiväga ei küsinud asju. Aga nüüd uurivad. Pärivad, et milline isa oli, kui ta veel koos meiega elas. Millist muusikat ta kuulas, milliseid filme vaatas, milliseid napse võttis. Sellised normaalsed küsimused iseenesest. Küpsem inimene oskaks neile küsimustele kindlasti ka hinnanguid andmata vastata.
Ja siis ma olen märganud, et vahel poisid teevad seda meelega. Nad teavad, et mingi teatud kõnesubjekt tekitab minus eriliselt tugeva reaktsiooni ja siis nad lüpsavad seda kuni uue teema leiavad. "Räägi veel seda lugu, kuidas isa sind "The Exorcisti" vaatama sundis. Noh, kuidas ta ikka sai sind sundida? Ma ei saa ikka täpselt veel aru?" No jah, kuidas sa seletad seda olukorda poliitiliselt korrektselt? Praegu on endal ka raske aru saada, kuidas ma lasin ennast veenda seda ja teist tegema. Olin ju täiskasvanud inimene. Ja siis võtabki minu haavunud ego juhtimise üle ja poliitkorrektsus lendab aknast välja. Ma olen ju ka ainult inimene.
Kusjuures, ma tean faktina, et nad korraldavad samasugust ülekuulamist ka oma isale. Uurivad minu kohta igasuguseid asju. Ma tean seda sellepärast, et nad ise räägivad mulle. Ütlevad kavalalt muiates: "Aga isa ütles, et kui te veel abielus olite siis sulle meeldis Judas Priest. Käisite ju isegi kontserdil koos. Sul olid veel mustad nahast püksid jalas. Miks sa siis enam normaalset muusikat ei kuula?" Noh, teisi asju ka loomulikult.
Nii, et minu Šveitsi neutraalsust pannakse pidevalt proovile. Päriselt kadestan neid, kes suudavad oma lapsi nii kasvatada, et räägivad endistest kaasadest vaid positiivset või vähemalt erapooletult. Ämm oli mul selles suhtes väga eeskujulik. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi oma esimest abikaasat ja laste isa klatšinud. Jah, ta rääkis temast. Rääkis isegi võrdlemisi vastikuid asju. Aga ta ise oli selle juures rahulik. Nagu jutustaks juturaamatut ümber.
Nii, et ma ei taha tegelikult rääkida poiste isast halvasti. Ma meeleldi üldse ei räägiks temast. Jah, minu hing on katki, aga see ei puutu minu lastesse. Ma ei peaks oma hingehaavu nende peale üle kandma. Ja ma püüan kõigest väest seda mitte teha. Tõesti püüan.
Ma olen, käsi südamel, püüdnud olla erapooletu. Ma ei räägi oma lastele, ega nende kuuldes nende isast halvasti. Okei, võibolla oli see liialt julge väljaütlemine. Aga ütleme nii, et ma üritan seda mitte teha. Tõesti püüan. Aga alati ei kuku see hästi välja. Mõnikord kukub see kohe eriliselt halvasti välja.
 |
| Pildistas Tatjana Siipan |
Kui poisid olid väiksemad, siis oli see kuidagi lihtsam. Nad ei uurinud väga elu kohta enne isa lahkumist. Kui mõni tuttav või sugulane hakkaski poiste juuresolekul nende isa kiruma, siis ma reeglina andsin mõista, et äkki see pole kõige targem tegu, kui kutid seal kõrvad kikkis pealt kuulavad.
Lapsed nimelt võtavad asju väga isiklikult. Kui keegi ütleb midagi halvasti nende isa, ema, venna või vanaema kohta, siis nad tunnevad, et nemad on kuidagi selle eest vastutavad. Mäletan, et ma ise tundsin lapsena sageli nii. Et kui vanaema kirus papsi, siis mul oli samamoodi häbi ja piinlik, kui ta oleks minuga riielnud. Lapsele on see liiga ränk koorem kanda. Nii näen ma ise ka, et kui ma vahel kommenteerin eksabikaasa käitumist, siis poisid vajuvad kössi, justkui ma pahandaks nendega. Ma võin öelda küll, et ma ei ole nende peale kuri, aga ma arvan, et see päriselt ei jõua kohale.
Aga miks ma siis räägin oma poegade isast halvasti? Teadagi miks. Mul on palju lihtsam temast üldse mitte rääkida. Sest, kui midagi ei räägi, siis on negatiivset ka kergem vältida. Sellepärast oligi lihtsam seda teha, kui poisid nooremad olid. Siis nad niiväga ei küsinud asju. Aga nüüd uurivad. Pärivad, et milline isa oli, kui ta veel koos meiega elas. Millist muusikat ta kuulas, milliseid filme vaatas, milliseid napse võttis. Sellised normaalsed küsimused iseenesest. Küpsem inimene oskaks neile küsimustele kindlasti ka hinnanguid andmata vastata.
Ja siis ma olen märganud, et vahel poisid teevad seda meelega. Nad teavad, et mingi teatud kõnesubjekt tekitab minus eriliselt tugeva reaktsiooni ja siis nad lüpsavad seda kuni uue teema leiavad. "Räägi veel seda lugu, kuidas isa sind "The Exorcisti" vaatama sundis. Noh, kuidas ta ikka sai sind sundida? Ma ei saa ikka täpselt veel aru?" No jah, kuidas sa seletad seda olukorda poliitiliselt korrektselt? Praegu on endal ka raske aru saada, kuidas ma lasin ennast veenda seda ja teist tegema. Olin ju täiskasvanud inimene. Ja siis võtabki minu haavunud ego juhtimise üle ja poliitkorrektsus lendab aknast välja. Ma olen ju ka ainult inimene.
Kusjuures, ma tean faktina, et nad korraldavad samasugust ülekuulamist ka oma isale. Uurivad minu kohta igasuguseid asju. Ma tean seda sellepärast, et nad ise räägivad mulle. Ütlevad kavalalt muiates: "Aga isa ütles, et kui te veel abielus olite siis sulle meeldis Judas Priest. Käisite ju isegi kontserdil koos. Sul olid veel mustad nahast püksid jalas. Miks sa siis enam normaalset muusikat ei kuula?" Noh, teisi asju ka loomulikult.
Nii, et minu Šveitsi neutraalsust pannakse pidevalt proovile. Päriselt kadestan neid, kes suudavad oma lapsi nii kasvatada, et räägivad endistest kaasadest vaid positiivset või vähemalt erapooletult. Ämm oli mul selles suhtes väga eeskujulik. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi oma esimest abikaasat ja laste isa klatšinud. Jah, ta rääkis temast. Rääkis isegi võrdlemisi vastikuid asju. Aga ta ise oli selle juures rahulik. Nagu jutustaks juturaamatut ümber.
Nii, et ma ei taha tegelikult rääkida poiste isast halvasti. Ma meeleldi üldse ei räägiks temast. Jah, minu hing on katki, aga see ei puutu minu lastesse. Ma ei peaks oma hingehaavu nende peale üle kandma. Ja ma püüan kõigest väest seda mitte teha. Tõesti püüan.
Kommentaarid
Postita kommentaar