Nii mõnigi sõbranna ja muidu tuttav on mulle viimasel ajal öelnud, et nemad minuga rohkem ei suhtle. Asi pole selles, et ma enam ei hoolitseks oma hügieeni eest või oleksin kuidagi ülbeks läinud. Pigem see, et ma võtan killukese meie vestlusest, tõmban sellele leopardimustrilised retuusid jalga, karusnahast kuue selga, riputan sädelevaid kulinaid täis ja siis lükkan ta kulisside vahelt lavale teiste meelt lahutama. Ehk "professionaalne" kretinism. Aju salvestab pidevalt infot, millest saaks blogis kirjutada.
Teoreetiliselt ma võiks ennast selle pärast kehvasti tunda. Umbes, et olen reetnud usalduse ja see, mis oli öeldud vindise peaga veiniklaasi taga oleks pidanud sinna jäämagi, aga mina vana ahv riputan selle internetti. Paha-paha!
No aga siis ma mõtlen, et need on ju kõik hiiglama vahvad seigad. Tavalised, igapäevaelulised, tuttavad ja ometi kordumatud ning ehedad. Miks olla kade ja see kõik vaid enda teada hoida? See oleks ju kuritegu?
Noh näiteks küsis üks sõbranna minult keset tööpäeva, nagu muuseas, et kuidas ma sain aru, et ma rase olen? No esiteks jooksis mul selle küsimise peale külm jutt üle selja ja hakkasin kohe meenutama, et millal ma viimati unes seda va vanainimeste asja tegin ja et kas tõesti sellest on võimalik rasedaks jääda? Noh, Pavlovi efekt. Alles hetke pärast sain aru, et ega talle minu rasedus korda lähe, vaid kardab, et on ise sedapsi. Järgmine minu jaoks loogiline mõte oli: "Juudas kui äge postitus sellest tuleks!"
Ja nagu lugedes minu mõtteid, jätkab sõbranna oma lugu. Kirjeldab "sümptomeid" mis ta endale välja on mõelnud ja mis kirjelduse järgi kõlavad nagu tavalised gaasivalud, aga las olla, hirmul ongi suured silmad. Siis ta ütleb, et kasutab noormehega, kellega kolm kuud tagasi lahku läks (!?!) vana head "usaldusväärset" katkestatud suguühte. Nagu, kas te mõnitate või! Selliseid pärle söödate mulle ja siis loodate, et ma ei kirjuta sellest?
Uurin siis ettevaatlikult, et mida siin üldse "harrastada", kui sai ju lahku mindud? "No jah", öeldakse, "mulle hakkab ka tunduma, et see pole vist kõige parem viis temast üle saada". Ma lugesin seda lauset mitu korda, nii võimatult ebareaalne tundus see.
Palun öelge, kust planeedilt sellised meie juurde saadetakse? Ja tegemist pole mingi varateismelise tütarlapsega. Noor naine. Mitmega kokku elanud. Teeb head tööd. Haritud. Ja siis põhiteadmistes täiesti null. 21 sajandil. Kuidas? Ise elatakse oma elu nii puntrasse ja keeruliseks ning siis imestatakse Perekooli foorumis, et miks mehed on sead ja naised ohvrid.
Ei, ma ei taha kedagi hukka mõista, iseäranis sõbrannat. Ma lihtsalt ei mõista seda mõttelõnga, mis kulgeb selle tegevuse taga. Jah, ma olen ise ka teinud kaheldava väärtusega otsuseid oma elus. Näiteks minu emaili aadress on peaaegupunapea. Iga kord saab ametnike juures kõvasti nalja. Naerdakse minu üle, mitte minuga koos. Aga see on okei. Olingi tol hetkel noor ja loll ja kujutasin endale ette, et internet on ajutine nähtus ja küll see varsti üle läheb.
Sõbranna ees palun vabandust, et ma niiviisi tema suurest murest kirjutan. Palun püüa aru saada, et ma lihtsalt ei saanud sellest mitte kirjutada. Ja ühel päeval, siis kui Sa juba minu vanune oled ja seda postitust koos oma teismelise tütrega loed, naerate koos. Ma luban. Naerate enda üle ja naerate koos endaga. Ära siis pikka viha pea 😉.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Teoreetiliselt ma võiks ennast selle pärast kehvasti tunda. Umbes, et olen reetnud usalduse ja see, mis oli öeldud vindise peaga veiniklaasi taga oleks pidanud sinna jäämagi, aga mina vana ahv riputan selle internetti. Paha-paha!
No aga siis ma mõtlen, et need on ju kõik hiiglama vahvad seigad. Tavalised, igapäevaelulised, tuttavad ja ometi kordumatud ning ehedad. Miks olla kade ja see kõik vaid enda teada hoida? See oleks ju kuritegu?
Noh näiteks küsis üks sõbranna minult keset tööpäeva, nagu muuseas, et kuidas ma sain aru, et ma rase olen? No esiteks jooksis mul selle küsimise peale külm jutt üle selja ja hakkasin kohe meenutama, et millal ma viimati unes seda va vanainimeste asja tegin ja et kas tõesti sellest on võimalik rasedaks jääda? Noh, Pavlovi efekt. Alles hetke pärast sain aru, et ega talle minu rasedus korda lähe, vaid kardab, et on ise sedapsi. Järgmine minu jaoks loogiline mõte oli: "Juudas kui äge postitus sellest tuleks!"
Ja nagu lugedes minu mõtteid, jätkab sõbranna oma lugu. Kirjeldab "sümptomeid" mis ta endale välja on mõelnud ja mis kirjelduse järgi kõlavad nagu tavalised gaasivalud, aga las olla, hirmul ongi suured silmad. Siis ta ütleb, et kasutab noormehega, kellega kolm kuud tagasi lahku läks (!?!) vana head "usaldusväärset" katkestatud suguühte. Nagu, kas te mõnitate või! Selliseid pärle söödate mulle ja siis loodate, et ma ei kirjuta sellest?
Uurin siis ettevaatlikult, et mida siin üldse "harrastada", kui sai ju lahku mindud? "No jah", öeldakse, "mulle hakkab ka tunduma, et see pole vist kõige parem viis temast üle saada". Ma lugesin seda lauset mitu korda, nii võimatult ebareaalne tundus see.
Palun öelge, kust planeedilt sellised meie juurde saadetakse? Ja tegemist pole mingi varateismelise tütarlapsega. Noor naine. Mitmega kokku elanud. Teeb head tööd. Haritud. Ja siis põhiteadmistes täiesti null. 21 sajandil. Kuidas? Ise elatakse oma elu nii puntrasse ja keeruliseks ning siis imestatakse Perekooli foorumis, et miks mehed on sead ja naised ohvrid.
Ei, ma ei taha kedagi hukka mõista, iseäranis sõbrannat. Ma lihtsalt ei mõista seda mõttelõnga, mis kulgeb selle tegevuse taga. Jah, ma olen ise ka teinud kaheldava väärtusega otsuseid oma elus. Näiteks minu emaili aadress on peaaegupunapea. Iga kord saab ametnike juures kõvasti nalja. Naerdakse minu üle, mitte minuga koos. Aga see on okei. Olingi tol hetkel noor ja loll ja kujutasin endale ette, et internet on ajutine nähtus ja küll see varsti üle läheb.
Sõbranna ees palun vabandust, et ma niiviisi tema suurest murest kirjutan. Palun püüa aru saada, et ma lihtsalt ei saanud sellest mitte kirjutada. Ja ühel päeval, siis kui Sa juba minu vanune oled ja seda postitust koos oma teismelise tütrega loed, naerate koos. Ma luban. Naerate enda üle ja naerate koos endaga. Ära siis pikka viha pea 😉.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Jeeee! Minu pildid on siin! :) :) :)
VastaKustuta😃
Kustuta