Käisin Rimis toitu ostmas ja küsisin kassapidajalt, et kas ma Rimi kleepse ka saaks? Ostusumma oli mul selline, et napilt ühe pidanuks saama. Noormees ulatab mulle pool rulli kleepse, naeratab meelalt ja teatab mõnusalt tihke slaavi aktsendiga, et ta annab mulle kohe palju, sest ma olen nii ilus. Naeratasin vastu, punastasin ja tegin, et tulema sain. Oleks peaaegu oma tavaari ka veel maha unustanud.
Okei, see ei olnud mul päris esimest korda elus, kus öeldakse, et ma ilus olen. Alles siin taasiseseisvumise ajal üks vindine härrasmees teatas sama. Aga nendega ei tea kunagi ju, kui ilusaks ta kedagi juua on jõudnud. Äkki ta vahetult enne mind üritas vana kuivand kuuske ära sebida. Noh, igatahes, on öeldud. On ka ütlemata selgeks tehtud. Meil kodu kõrval Maximas oli varem üks kassapidaja, kes alati igasugust träni jagas ja muidu pisut ehk liiga sõbralik oli.
Kui ma nüüd ebameeldivalt aus pean olema, eks ma ise ju ka pean ennast natuke kenaks. Muidu ei sätiks ma end fotograafi objektiivi ette ega jagaks tuunitud tulemusi. Kui ma ennast jõletiseks peaks, lisaksin blogis jutu ilmestamiseks muid pilte. Loodusest näiteks või ilusatest inimestest.
Aga imelik on ikka, kui öeldakse. Kuidagi piinlik ja ebamugav. Ja tunnen, et selle statementiga nõustudes muudan end kuidagi pinnapealsemaks ja kõrgimaks. Ilu ei ole midagi, mida meie suguvõsas oleks väärtustatud või hinnatud. Pidi olema korralik, töökas, hoolitsetud. Ilus võis olla noor vasikas ja suveöö loojuv päike. Öeldi, et ilu ei kannata patta panna ja ega ta külmal ajal sooja ka ei anna. Seega, täiesti kasutu. Lapsepõlvest ei meenu mulle ühtegi korda, kui keegi oleks öelnud, et ma olen ilus. Mäletan hoopis seda, kui nähvati, et mis ma seal peegli ees ikka aega raiskan, ilusamaks ma sellest ei muutu. Tean, et paha pärast ei öeldud. Öeldi just nimelt selleks, et ma elus muid asju väärtustaks.
Ja ega ma välimust tegelikult hinnata ei oska. Ammugi kuidagimoodi enda kasuks ära kasutada. Kui ma ka tänu sellele olen erikohtlemise osaliseks saanud, siis on see tulnud pigem üllatusena, mitte õigusena. See lihtsalt on miski, mis mul on. Nagu kaaries või venitusarmid. Ma pole otseselt teinud midagi, et seda omandada. Lisaks tekitab selle märkamine ja mainimine teiste suust minus kõhedust ja muudab ettevaatlikuks. Mõtlen, et mida ta nüüd minult saada tahab? Ei tundu enamasti siiras see ütlemine. Umbes nagu need LHV kutid, kes kõiki naisi vanuses 19 kuni 99 "neiudeks" kutsuvad. Nagu, keda te lollitate õige?
Okei, see ei olnud mul päris esimest korda elus, kus öeldakse, et ma ilus olen. Alles siin taasiseseisvumise ajal üks vindine härrasmees teatas sama. Aga nendega ei tea kunagi ju, kui ilusaks ta kedagi juua on jõudnud. Äkki ta vahetult enne mind üritas vana kuivand kuuske ära sebida. Noh, igatahes, on öeldud. On ka ütlemata selgeks tehtud. Meil kodu kõrval Maximas oli varem üks kassapidaja, kes alati igasugust träni jagas ja muidu pisut ehk liiga sõbralik oli.
Kui ma nüüd ebameeldivalt aus pean olema, eks ma ise ju ka pean ennast natuke kenaks. Muidu ei sätiks ma end fotograafi objektiivi ette ega jagaks tuunitud tulemusi. Kui ma ennast jõletiseks peaks, lisaksin blogis jutu ilmestamiseks muid pilte. Loodusest näiteks või ilusatest inimestest.
Aga imelik on ikka, kui öeldakse. Kuidagi piinlik ja ebamugav. Ja tunnen, et selle statementiga nõustudes muudan end kuidagi pinnapealsemaks ja kõrgimaks. Ilu ei ole midagi, mida meie suguvõsas oleks väärtustatud või hinnatud. Pidi olema korralik, töökas, hoolitsetud. Ilus võis olla noor vasikas ja suveöö loojuv päike. Öeldi, et ilu ei kannata patta panna ja ega ta külmal ajal sooja ka ei anna. Seega, täiesti kasutu. Lapsepõlvest ei meenu mulle ühtegi korda, kui keegi oleks öelnud, et ma olen ilus. Mäletan hoopis seda, kui nähvati, et mis ma seal peegli ees ikka aega raiskan, ilusamaks ma sellest ei muutu. Tean, et paha pärast ei öeldud. Öeldi just nimelt selleks, et ma elus muid asju väärtustaks.
Ja ega ma välimust tegelikult hinnata ei oska. Ammugi kuidagimoodi enda kasuks ära kasutada. Kui ma ka tänu sellele olen erikohtlemise osaliseks saanud, siis on see tulnud pigem üllatusena, mitte õigusena. See lihtsalt on miski, mis mul on. Nagu kaaries või venitusarmid. Ma pole otseselt teinud midagi, et seda omandada. Lisaks tekitab selle märkamine ja mainimine teiste suust minus kõhedust ja muudab ettevaatlikuks. Mõtlen, et mida ta nüüd minult saada tahab? Ei tundu enamasti siiras see ütlemine. Umbes nagu need LHV kutid, kes kõiki naisi vanuses 19 kuni 99 "neiudeks" kutsuvad. Nagu, keda te lollitate õige?
Kommentaarid
Postita kommentaar