"A Simple Favor"
2018
Paul Feig
Metascore 68
Nädalavahetusel jõudsin ka kinno. Ütleme nii, et pärast teatrit, oli kuidagi eriti jõhker kontrast. Minu kommentaar filmile oli "Jah - ei." Just sellise emotsiooni sain. Jah, film oli põnev. Jah, näitlejad olid kenad. Jah, närvikõdi jätkus kuni lõpuni. Ja ei, see ei olnud minu film. Ei, mulle ei meeldinud. Ei, ma ei soovita seda.
Põnevus. Story oli täis pöördeid ja ettearvamatuid käändeid. Selline korralik 235 osaline seebikas. Kokku pressitud kaheks tunniks. Oli intsesti, oli lesbilist suhet, vargusi, põlenguid, kadunud kakskuid, mõrva, narkootikume, alkoholismi, ja mida kõike veel. Äkki isegi liiga palju oli kõike. Mina olen lihtne inimene, minu jaoks peitub võlu just lihtsuses ja vähem on alati rohkem.
Näitlejad. Väga veider duo. Kendrick, kes peaasjalikult komöödiates üles astub, oli just selline, nagu ta igas filmis on. Veidi eksinud, heatahtlik, nohik. Mängis väga kenasti ülihoolitseva helikopteremme rolli välja. Ainult see tema teine roll ei olnud minu jaoks usutav. See Miss Marple oma. No ei müünud mulle maha. Sorry. No ja Blake Lively oli nii, nagu temast võikski oodata. Tüüpiline Kõmutüdruk. Jalustrabavalt kaunis ning elegantne, stiilne, glamuurne ja ometi nii haavatav, et sind tõmbab tema poole vääramatu jõuga. Isegi siis tõmbab, kui sa tead, et ta on seestpidi mäda ja halb.
Närvikõdi. Mis minus kõige enam segadust tekitas oli see, et ma ei saanud lõpuni aru, et mis see siis täpselt olema pidi. Komöödia? Triller? Draama? Põnevik? Lõpus oli juba selline tunne, et lõppeks see jant ometi ära, ma ei jaksa enam.
Vulgaarne. Vastik, vastik, vastik!!! Ma saan aru, et see ei ole poliitiliselt korrektne ja ma peaks ka olema jube tolereeriv igasuguse amoraalsuse suhtes ja et minust on juba vulgaarne ning amoraalne teatud suhteid üldse vulgaarseteks ning amoraalseteks nimetada, aga tõsiselt - lihtsal väkk! Teatud asjad on ebanormaalsed, ükskõik kui ilusaks neid ei tehta ja kui tihti neid Grey Anatoomias ei näidata. Üks asi on samasooliste vaheline nahistamine. Aga kuidas õigustada lähisugulaste vahelist rööprähklemist? Või mis mees see on, kes ühest sängist teise põrkab? Ja siis jälle tagasi? No andke tõesti andeks, aga minu jaoks lihtsalt ei. Ja teate mis, ma ei tahagi, et see minu jaoks normaalseks ning aksepteeritavaks muutuks. Tegelikult ka ei taha. Vabalt võin olla viimane dinosaurus. Või mammut.
2018
Paul Feig
Metascore 68
Nädalavahetusel jõudsin ka kinno. Ütleme nii, et pärast teatrit, oli kuidagi eriti jõhker kontrast. Minu kommentaar filmile oli "Jah - ei." Just sellise emotsiooni sain. Jah, film oli põnev. Jah, näitlejad olid kenad. Jah, närvikõdi jätkus kuni lõpuni. Ja ei, see ei olnud minu film. Ei, mulle ei meeldinud. Ei, ma ei soovita seda.
Põnevus. Story oli täis pöördeid ja ettearvamatuid käändeid. Selline korralik 235 osaline seebikas. Kokku pressitud kaheks tunniks. Oli intsesti, oli lesbilist suhet, vargusi, põlenguid, kadunud kakskuid, mõrva, narkootikume, alkoholismi, ja mida kõike veel. Äkki isegi liiga palju oli kõike. Mina olen lihtne inimene, minu jaoks peitub võlu just lihtsuses ja vähem on alati rohkem.
Näitlejad. Väga veider duo. Kendrick, kes peaasjalikult komöödiates üles astub, oli just selline, nagu ta igas filmis on. Veidi eksinud, heatahtlik, nohik. Mängis väga kenasti ülihoolitseva helikopteremme rolli välja. Ainult see tema teine roll ei olnud minu jaoks usutav. See Miss Marple oma. No ei müünud mulle maha. Sorry. No ja Blake Lively oli nii, nagu temast võikski oodata. Tüüpiline Kõmutüdruk. Jalustrabavalt kaunis ning elegantne, stiilne, glamuurne ja ometi nii haavatav, et sind tõmbab tema poole vääramatu jõuga. Isegi siis tõmbab, kui sa tead, et ta on seestpidi mäda ja halb.
Närvikõdi. Mis minus kõige enam segadust tekitas oli see, et ma ei saanud lõpuni aru, et mis see siis täpselt olema pidi. Komöödia? Triller? Draama? Põnevik? Lõpus oli juba selline tunne, et lõppeks see jant ometi ära, ma ei jaksa enam.
Vulgaarne. Vastik, vastik, vastik!!! Ma saan aru, et see ei ole poliitiliselt korrektne ja ma peaks ka olema jube tolereeriv igasuguse amoraalsuse suhtes ja et minust on juba vulgaarne ning amoraalne teatud suhteid üldse vulgaarseteks ning amoraalseteks nimetada, aga tõsiselt - lihtsal väkk! Teatud asjad on ebanormaalsed, ükskõik kui ilusaks neid ei tehta ja kui tihti neid Grey Anatoomias ei näidata. Üks asi on samasooliste vaheline nahistamine. Aga kuidas õigustada lähisugulaste vahelist rööprähklemist? Või mis mees see on, kes ühest sängist teise põrkab? Ja siis jälle tagasi? No andke tõesti andeks, aga minu jaoks lihtsalt ei. Ja teate mis, ma ei tahagi, et see minu jaoks normaalseks ning aksepteeritavaks muutuks. Tegelikult ka ei taha. Vabalt võin olla viimane dinosaurus. Või mammut.
Kommentaarid
Postita kommentaar