Ma esialgu mõtlesin, et ma ei kirjuta sellest. Olen üle. Lasen minna. Olen suurem inimene. Sest mul pole enam midagi tarka öelda, lisaks sellele mida ma juba poleks nõrkemiseni kaagutanud. But yet, here I am.
No miks? Miks ma ometi pean seda tegema? Mida ma sellega saavutada tahan? Mida see mulle annab? Kui ma nii hirmsasti tahan, siis miks ma ei võiks nagu teised normaalsed inimesed seda salaja sahtli põhja teha? Milleks mul on vaja seda avalikustada? Kas ma üldse tagajärgedele ei mõtle? Kuidas see teisi mõjutab? Minu suhteid teistega? Minu laste suhteid teistega? Ja no okei, tahad. Aga miks sa tahad?
Isiklikult mina saan aru sellest, miks ma tahan ja miks teised tahavad. Minu õde, kes ei pea blogi ja nii palju kui mina tean, ka mitte isiklikku päevikut või muud sellesarnast kroonikat, tema saab. Ta saab sellest paremini aru kui mina. Vähemalt oskas ta selle ilusti ühte lausesse kokku võtta ja mulle sõnastada. Ta ei küsi miks. Isegi ei ütle, et ära sellest parem kirjuta, see liiga isiklik. Ta ei ütle ka nende lugude kohta, mis teda käsitlevad, et ära tee. Ära kirjuta. Ära pane minu pilti üles.
Ma ei hakka järjekordselt põhjendama miks ma seda teen. Ma ei hakka isegi ütlema, et kui ei meeldi, siis ära loe. Selle kohta lugesin väga head kommentaari: kui teisel on õigus kirjutada, siis on minul õigus lugeda ja vihata ning oma põlgust väljendada. Ja nii ongi. Mul pole juurde midagi lisada.
Miks inimesed üldse küsivad küsimust miks? Mida see vastus neile annab? Miks on taevas sinine ja muru roheline? Ma tean vastust. Kuidas see mu elu muudab? Miks sa valisid selle eriala? Selle naise? Selle mööbli? Selle juuksevärvi? Mis on õige vastus? Ma ei tea? Tuli selline tunne peale ja tegin seda? Kui on kaalutletud valik, siis on lihtsam seda põhjendada. Aga kui seda mõjutas sisemine sundus, siis kuidas sa seda teistele selgitad?
Pealegi, mulle näib, et miks-küsimus ei ole selleks, et mõista vaid see on provokatsioon. Et sa tunneksid end halvasti või süüdi. Proovi asendada sõna miks sõnaga kuidas. Vaata mis juhtub. Äkki saad tegelikult ka vastused mida sa otsid.
 |
| Foto printerest |
No miks? Miks ma ometi pean seda tegema? Mida ma sellega saavutada tahan? Mida see mulle annab? Kui ma nii hirmsasti tahan, siis miks ma ei võiks nagu teised normaalsed inimesed seda salaja sahtli põhja teha? Milleks mul on vaja seda avalikustada? Kas ma üldse tagajärgedele ei mõtle? Kuidas see teisi mõjutab? Minu suhteid teistega? Minu laste suhteid teistega? Ja no okei, tahad. Aga miks sa tahad?
Isiklikult mina saan aru sellest, miks ma tahan ja miks teised tahavad. Minu õde, kes ei pea blogi ja nii palju kui mina tean, ka mitte isiklikku päevikut või muud sellesarnast kroonikat, tema saab. Ta saab sellest paremini aru kui mina. Vähemalt oskas ta selle ilusti ühte lausesse kokku võtta ja mulle sõnastada. Ta ei küsi miks. Isegi ei ütle, et ära sellest parem kirjuta, see liiga isiklik. Ta ei ütle ka nende lugude kohta, mis teda käsitlevad, et ära tee. Ära kirjuta. Ära pane minu pilti üles.
Ma ei hakka järjekordselt põhjendama miks ma seda teen. Ma ei hakka isegi ütlema, et kui ei meeldi, siis ära loe. Selle kohta lugesin väga head kommentaari: kui teisel on õigus kirjutada, siis on minul õigus lugeda ja vihata ning oma põlgust väljendada. Ja nii ongi. Mul pole juurde midagi lisada.
Miks inimesed üldse küsivad küsimust miks? Mida see vastus neile annab? Miks on taevas sinine ja muru roheline? Ma tean vastust. Kuidas see mu elu muudab? Miks sa valisid selle eriala? Selle naise? Selle mööbli? Selle juuksevärvi? Mis on õige vastus? Ma ei tea? Tuli selline tunne peale ja tegin seda? Kui on kaalutletud valik, siis on lihtsam seda põhjendada. Aga kui seda mõjutas sisemine sundus, siis kuidas sa seda teistele selgitad?
Pealegi, mulle näib, et miks-küsimus ei ole selleks, et mõista vaid see on provokatsioon. Et sa tunneksid end halvasti või süüdi. Proovi asendada sõna miks sõnaga kuidas. Vaata mis juhtub. Äkki saad tegelikult ka vastused mida sa otsid.
Vahest harva kui tahan kellegile närvidele käia siis küsin päris palju miks küsimusi :D
VastaKustuta😂😂😂
Kustuta