"Pank"

Ma tegelikult üldse ei vaata Eesti seriaale. Enam. Kunagi vaatasin. Siis kui ma ikka sajaga meeleheitel koduperenaine olin ja Netflixist veel midagi ei teadnud. Ammugi polnud mul siis järelvaatamist ega kordusTVd. Siis ma vaatasin. Enam ei vaata.

Aga vot "Panka" otsustasin vaadata. Sest, need käisid siin meil möödund aasta töö juures võtteplatsi lunimas. Helistas üks noor kutt ja nuttis mul telefonitorusse. Et ikkagi Võigemast ja Eesti 100 ja mingeid muid asju nuttis veel kokku. Lubasid veel meid nimeliselt ära mainida lõputiitrites, kui me ikka halastame vaestele armututele. Ei halastanud. Aga huvi jäi. Näha, et kus nad siis lõpuks filmisid ja mis asi see on, millest meie nüüd ilma jäime.

Ma ei suutnud isegi esimest osa lõpuni vaadata. Nii halb. Ikka kohe väga. Ma ei tea, teised on isegi nagu hästi öelnud ta kohta. Äkki ma vaatasin kuidagi valesti? Eks mul oli meeleolu ka muidugi vale. Olin just "Vennast" vaadanud ja pärast seda oleks vist isegi "Forrest Gump" nukker tundunud.

Nii, et ei saa minust kodumaiste seriaalide vaatajat. Mitte veel.

Palun selgitage keegi, kuidas on võimalik, et eestlane laval on nii võimas, nii ehe, nii hüpnotiseeriv. Aga kaamera ees on ta nagu puunukk? Mis juhtub? Kas kaamera imeb elu näitlejast välja?

Madlike võttis kenasti kokku mu ülejäänud mõtted: https://madlike.blogspot.com/2018/10/pank.html