Minu emal on töö. Ta käib rikaste ja kuulsate inimeste musta pesu pesemas. Ei, ta pole psühholoog. Ega terapeut. Isegi mitte suhtenõustaja. Koristaja on, noh, kui te just teadma peate. Aastate jooksul on tal igasuguseid villasid koristada tulnud. Ja nii on tal olnud esirea pilet nende mustapesukorvile. Sõna otseses mõttes. Aga ka kaudses. Kodus on inimesed ikka sellised nagu nad päriselt on. Maskideta. Ilustamata. Tavalised. Normaalsed.
Üks minu lemmik tsitaate on see: "Inimese tõeline suurus ilmneb sellest, kuidas ta kohtleb endast vähemaid." Minu meelest nii õige. Lihtne on austada neid, kes on meist mingis valdkonnast üle - välimuselt, edukuselt, jõult, intelligentsilt või rahaliselt. Palju keerulisem on ilmutada austust nende vastu, kes on meist nõrgemad, väetimad, vaesemad, lihtsamad jne. See nõuab teadlikku pingutust.
Minu ema on tihti olnud siiralt üllatunud, kui "tavalised" need inimesed on, kes on midagi saavutanud - raha, au ja kuulsust. Ja et nad kohtlevad teda nii viisakalt. Räägivad temaga sõbralikult ja ei kurjusta lõhutud vaaside pärast. Mind see absoluutselt ei üllata. Sellepärast nad just ongi saavutanud, sest nad ei pea ennast liiga tähtsaks. Neis on säilinud terve enesekriitika ja alandlikkus. Need on omadused, mis tõmbavad teisi ligi. Uhkus ja ülbus võib kaugelt küll muljet avaldada, aga suhteid sellega ei hoia.
Jah, kui sa oled "keegi", siis inimesed lipitsevad su ees ja tahavad sulle muljet avaldada. Aga kas see on midagi väärt? Kas sellel on tegelikult kaalu? Kui su õnn pöördub ja sa oled abivajaja rollis, kas keegi neist, kes enne su heakskiitu otsisid, toetab ja tunnustab sind? Pigem ikka parastab ja tunneb, et näed, lõpuks said, mis teeninud olid.
Mu õde näeb ka seda maailma, mida teised ei näe. Ja ta kinnitab seda. Ütleb, et need, kes on tõeliselt rikkad, pole seda ainult kontojäägi tõttu, vaid neis on midagi palju enamat, sisemine rikkus. Miski, mis ei sunni neid rahatähtedega lehvitama ja odavat tunnustust taga ajama. Nad ei ülbitse ega esine. Teisalt need, kes omavad kontol vaevalt eesti keskmist ja seegi on inkasso poolt arestitud, on rinna kummi ajanud ja räägivad sülge pritsides, nagu nad oleksid maailma direktorid.
Miks ma seda kirjutan? Noh, vahel ma tunnen ennast väga kehvasti. Sest on tulnud vihjeid minu elustiili või saavutuste kohta. Jubedalt põen selle pärast. Aga asjata. Need, kes kritiseerivad ei ole minust tegelikult paremad. Kui oleksid, poleks neil vajadust mind igal sammul maha teha. Ja see on üldine reegel. Kui teil on mõni peretuttav, sugulane või "sõber", pärast kellega kohtumist tunnete end alati viimase kõntsana talli taga sõnnikuhunnikus, siis asi pole teis. Ei ole vaja end koormata inimeste ega suhetega, mis teid alla kisuvad ja teid halvasti tundma panevad. Elu on niigi raske, ei ole vaja seda endale vabatahtlikult veelgi raskemaks teha. Kui vähegi võimalik, siis ümbritsege end inimestega, kes toovad teis esile parimaid omadusi ja häid emotsioone. Kes oskavad ka ebamugavaid tõdesid esitada nii, et teis säilib väärikus. Veetke aega nendega, kelle moodi te tahate olla, keda te imetlete. Uskuge mind, selliseid inimesi on rohkem kui neid teisi.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Üks minu lemmik tsitaate on see: "Inimese tõeline suurus ilmneb sellest, kuidas ta kohtleb endast vähemaid." Minu meelest nii õige. Lihtne on austada neid, kes on meist mingis valdkonnast üle - välimuselt, edukuselt, jõult, intelligentsilt või rahaliselt. Palju keerulisem on ilmutada austust nende vastu, kes on meist nõrgemad, väetimad, vaesemad, lihtsamad jne. See nõuab teadlikku pingutust.
 |
| Inetu Pardipoeg ei olnud üldse inetu. Ta lihtsalt suhtles vale seltskonnaga. |
Minu ema on tihti olnud siiralt üllatunud, kui "tavalised" need inimesed on, kes on midagi saavutanud - raha, au ja kuulsust. Ja et nad kohtlevad teda nii viisakalt. Räägivad temaga sõbralikult ja ei kurjusta lõhutud vaaside pärast. Mind see absoluutselt ei üllata. Sellepärast nad just ongi saavutanud, sest nad ei pea ennast liiga tähtsaks. Neis on säilinud terve enesekriitika ja alandlikkus. Need on omadused, mis tõmbavad teisi ligi. Uhkus ja ülbus võib kaugelt küll muljet avaldada, aga suhteid sellega ei hoia.
Jah, kui sa oled "keegi", siis inimesed lipitsevad su ees ja tahavad sulle muljet avaldada. Aga kas see on midagi väärt? Kas sellel on tegelikult kaalu? Kui su õnn pöördub ja sa oled abivajaja rollis, kas keegi neist, kes enne su heakskiitu otsisid, toetab ja tunnustab sind? Pigem ikka parastab ja tunneb, et näed, lõpuks said, mis teeninud olid.
Mu õde näeb ka seda maailma, mida teised ei näe. Ja ta kinnitab seda. Ütleb, et need, kes on tõeliselt rikkad, pole seda ainult kontojäägi tõttu, vaid neis on midagi palju enamat, sisemine rikkus. Miski, mis ei sunni neid rahatähtedega lehvitama ja odavat tunnustust taga ajama. Nad ei ülbitse ega esine. Teisalt need, kes omavad kontol vaevalt eesti keskmist ja seegi on inkasso poolt arestitud, on rinna kummi ajanud ja räägivad sülge pritsides, nagu nad oleksid maailma direktorid.
Miks ma seda kirjutan? Noh, vahel ma tunnen ennast väga kehvasti. Sest on tulnud vihjeid minu elustiili või saavutuste kohta. Jubedalt põen selle pärast. Aga asjata. Need, kes kritiseerivad ei ole minust tegelikult paremad. Kui oleksid, poleks neil vajadust mind igal sammul maha teha. Ja see on üldine reegel. Kui teil on mõni peretuttav, sugulane või "sõber", pärast kellega kohtumist tunnete end alati viimase kõntsana talli taga sõnnikuhunnikus, siis asi pole teis. Ei ole vaja end koormata inimeste ega suhetega, mis teid alla kisuvad ja teid halvasti tundma panevad. Elu on niigi raske, ei ole vaja seda endale vabatahtlikult veelgi raskemaks teha. Kui vähegi võimalik, siis ümbritsege end inimestega, kes toovad teis esile parimaid omadusi ja häid emotsioone. Kes oskavad ka ebamugavaid tõdesid esitada nii, et teis säilib väärikus. Veetke aega nendega, kelle moodi te tahate olla, keda te imetlete. Uskuge mind, selliseid inimesi on rohkem kui neid teisi.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar