"Võta või jäta"
Liina Trishkina-Vanhatalo
2018
Siis kui mina lõpuks seda filmi läksin kinno vaatama, siis olid kõik teised juba näinud ja sellest kirjutanud. Nii, et ma parem ei hakkagi. Mis siin ikka nii väga öelda olekski? Eesti film ja üllataval kombel polnud piinlik. Põnev oli lõpuni. Kaaslast häiris kaameratöö, aga ma olen igasugust saasta harjunud vaatama ja seetõttu, minu meelest polnud hullu. Oligi selline koduvideo tunne, natuke nurklik ja tuunimata. Minu meelest sobis.
Film pani mind mõtlema eestlaste kiindumuse ja hoolivuse väljenduse peale. Eestlased pole sellised lõunamaaliselt suured embajad või muidu ilusate sõnade ütlejad. Kui mees ütleb sulle: "Lollakas, sinu käest ma küll raha ei hakka vastu võtma!" siis sa tead, et hoolib sinust tõeliselt. Või vend annab sulle molli ja ütleb, et "mis sul ometi arus oli?!" siis on ikka päriselt hea vend. Ja kui on tõeliselt raske, siis ikka leidub keegi, kes pakub ulualust, haltuurat või pistab viiskümpi pihku. Sageli ilma küsimata. Sest eestlane hoolib küll, lihtsalt omamoodi. Vaoshoitult ja tahumatult.
Veel meeldis mulle ausus, millega kujutati lapsevanemaks kasvamist. Sest keegi ei sünni selleks. Mõnel on lihtsalt instinktid tugevamad. Sümpaatne oligi see, et filmis mindi just vastuolulist teed. Et ema hülgas beebi ja isa võttis ennast kokku ning õppis olema vastutustundlik täiskasvanu. Ma arvan, et kedagi ei jätnud külmaks stseen, kus peaosatäitja röögib imiku peale. Ei jäta külmaks, sest kui sul on olnud lapsed, siis ilmselt tundsid end selles olukorras ära. Mina tundsin. Ma arvan, et ma päriselt nii äkki pole ühegi poja peale karjunud, aga olen karjunud ja vihast nutnud teises ruumis, sest saabub hetk, kus enam lihtsalt ei suuda. Õnneks oli mul kõige raskemal perioodil ka meestugi olemas. Sellepärast peabki lapsel olema kaks vanemat. Et kui ühel sõidab katus ära, siis teine on ikka normaalne. Ma tean, et mu eksmehel oli hetki, kus tal lisaks beebile tuli rahustada ka hüsteerilist naist. Sai kenasti hakkama.
Ühesõnaga, mulle meeldis. Hea ja aus film.
Liina Trishkina-Vanhatalo
2018
Siis kui mina lõpuks seda filmi läksin kinno vaatama, siis olid kõik teised juba näinud ja sellest kirjutanud. Nii, et ma parem ei hakkagi. Mis siin ikka nii väga öelda olekski? Eesti film ja üllataval kombel polnud piinlik. Põnev oli lõpuni. Kaaslast häiris kaameratöö, aga ma olen igasugust saasta harjunud vaatama ja seetõttu, minu meelest polnud hullu. Oligi selline koduvideo tunne, natuke nurklik ja tuunimata. Minu meelest sobis.
 |
| Sattusime seansile, enne mida tehti tilluke intervjuu filmi stsenaristiga. |
Film pani mind mõtlema eestlaste kiindumuse ja hoolivuse väljenduse peale. Eestlased pole sellised lõunamaaliselt suured embajad või muidu ilusate sõnade ütlejad. Kui mees ütleb sulle: "Lollakas, sinu käest ma küll raha ei hakka vastu võtma!" siis sa tead, et hoolib sinust tõeliselt. Või vend annab sulle molli ja ütleb, et "mis sul ometi arus oli?!" siis on ikka päriselt hea vend. Ja kui on tõeliselt raske, siis ikka leidub keegi, kes pakub ulualust, haltuurat või pistab viiskümpi pihku. Sageli ilma küsimata. Sest eestlane hoolib küll, lihtsalt omamoodi. Vaoshoitult ja tahumatult.
Veel meeldis mulle ausus, millega kujutati lapsevanemaks kasvamist. Sest keegi ei sünni selleks. Mõnel on lihtsalt instinktid tugevamad. Sümpaatne oligi see, et filmis mindi just vastuolulist teed. Et ema hülgas beebi ja isa võttis ennast kokku ning õppis olema vastutustundlik täiskasvanu. Ma arvan, et kedagi ei jätnud külmaks stseen, kus peaosatäitja röögib imiku peale. Ei jäta külmaks, sest kui sul on olnud lapsed, siis ilmselt tundsid end selles olukorras ära. Mina tundsin. Ma arvan, et ma päriselt nii äkki pole ühegi poja peale karjunud, aga olen karjunud ja vihast nutnud teises ruumis, sest saabub hetk, kus enam lihtsalt ei suuda. Õnneks oli mul kõige raskemal perioodil ka meestugi olemas. Sellepärast peabki lapsel olema kaks vanemat. Et kui ühel sõidab katus ära, siis teine on ikka normaalne. Ma tean, et mu eksmehel oli hetki, kus tal lisaks beebile tuli rahustada ka hüsteerilist naist. Sai kenasti hakkama.
Ühesõnaga, mulle meeldis. Hea ja aus film.
Kommentaarid
Postita kommentaar