Lojaalne lugeja ilmselt mäletab, kuidas kirjutasin valgete rõivaste otsingust, kuna peole oli vaja valges ilmuda. Noh, lõpuks leidsin siis ühe valge printsessiseeliku ja kunstsiidist pluusi sinna peale. 100% sellised asjad, mida muidu ei kannaks. Aga noh, ma olen sõnakuulekas, kui peab olema valge, siis peab olema valge.
Ma olen märganud, et seoses pimeda aja saabumisega, olen muutunud melanhoolseks ja sarkastiliseks. Kriitiline olen nagunii 24/7. Ja mulle tundub, et this is getting old, fast. Nii, et ma teadlikult püüan olla your little ray of sunshine in this gloomy weather. Et siis, kirjutan ainult positiivsetest asjadest. Või vähemalt positiivselt.
Ei, pidu ei olnud halb. Oli selgesti tajutav, et sellega oli vaeva nähtud. Meeldiv oli, et paljud olid valgesse riietatud. Tavaliselt arvavad osad, et nad on jube erilised ja tulevad täpselt vastupidiselt rõivastatuna ja siis avastavad, et selliseid "erilisi" on seal veel 60% kodanikest. Nii, et vahelduseks oli täitsa meeldiv näha, et inimesed tõesti pingutasid. Korraldajad olid organiseerinud isegi mingid suupisted ja ka dekoratsioonidega oli vaeva nähtud. Toolikatted, õhupallid - valget oli kõvasti. Isegi selline tore nüanss oli, et kõigile saabujaile anti väike mõistatus, mille pidi lahendama. Mõistatuse idee oli selles, et sellega peaks olema kergem vestlust alustada. Noh, et inimesed ei istuks kõik nurgas enda ette, ei nosiks võileibu ega kritiseeriks tantsunumbreid, vaid suhtleks nendega, kellega muidu ei jutustaks. Idee poolest kiitust väärt.
No aga siis on minusugused. Peorikkujad.
Ausalt, ma proovisin. Andsin võimaluse. Ma jõlkusin seal ligi kolm tundi (kuigi esimese 14 minuti jooksul jõudis üks juba uurida, et miks ma koos lastega peole ei tulnud. Selle küsimise peale tahtsin küll ümber pöörata ja koju tagasi minna (come to think of it, mul oleks ilmselt koos nendega toredam olnud, kui seal)). Ei tõmmanud käima. Lihtsalt ei. Ei olnud minu pidu. Muusika järgi oli võimatu tantsida. Hüpata oleks iseenesest võinud, aga teate, sünnitanud naisterahvas ikkagi ja ei ahvatle nagu. Suhtlesin seal küll, aga ei sõlminud uusi suhteid. Kui midagi, siis ehk ühe varasema suhte soojendasin üles.
Hiilisime selle varasema suhtega minema ja läksime hoopis mujale edasi pidutsema. Õla peal istus väike saatan (õu, keera ümber, las ma vaatan), kes ärgitas ikkagi tantsima minema. Korjasime tee pealt veel ühe paarikese üles ja sõitsime Viimsisse Black Rose pubisse (ma tean! kõige ilmselgem koht, kuhu minna laupäeva õhtul jalga keerutama. Kuigi, kui ma poleks olnud otherwise occupied, siis väljapanek oli täiesti viisakas. No ja ülemus ju rääkis, et Viimsis iga teine mees ootab, kui mõni naine ta õnnetust abielust päästaks. Kes teab, ehk seal on isegi paar sellist, kes naise poolt hüljatud. Seega, ma julgen vist soovitadagi. Ühed lausa vabandasid, kuna kasutasid minu kuuldes siivutuid sõnu. Noh, sõnade pärast poleks vaja olnud vabandada, ega ma mingi alakas pole, aga selle rõivaid seljast eemaldava pilgu eest, oleks võinud küll vabandust paluda. (Ja ei, ma polnud sel hetkel enam oma printsessikostüümis, vaid tavalistes teksades ja siivsas topis, seega, mida iganes nad seal endale ettekujutasid, it's all on them.)).
Meile sattus väga äge teenindaja. Esmaklassiline. Tõsiselt, mitte ühtegi etteheidet. Juba ainult sellepärast tasus minna. Ja no saime ka tantsida. Kuigi see vist pole päriselt see koht, kus tantsima peaks. Aga noh, mind pole selline tühine pisiasi kunagi takistanud. Jah, ma ei pea jooma, selleks et ennast naeruvääristada. Selle jaoks ma ilmselgelt liiga vana veel pole.
Ma olen märganud, et seoses pimeda aja saabumisega, olen muutunud melanhoolseks ja sarkastiliseks. Kriitiline olen nagunii 24/7. Ja mulle tundub, et this is getting old, fast. Nii, et ma teadlikult püüan olla your little ray of sunshine in this gloomy weather. Et siis, kirjutan ainult positiivsetest asjadest. Või vähemalt positiivselt.
Ei, pidu ei olnud halb. Oli selgesti tajutav, et sellega oli vaeva nähtud. Meeldiv oli, et paljud olid valgesse riietatud. Tavaliselt arvavad osad, et nad on jube erilised ja tulevad täpselt vastupidiselt rõivastatuna ja siis avastavad, et selliseid "erilisi" on seal veel 60% kodanikest. Nii, et vahelduseks oli täitsa meeldiv näha, et inimesed tõesti pingutasid. Korraldajad olid organiseerinud isegi mingid suupisted ja ka dekoratsioonidega oli vaeva nähtud. Toolikatted, õhupallid - valget oli kõvasti. Isegi selline tore nüanss oli, et kõigile saabujaile anti väike mõistatus, mille pidi lahendama. Mõistatuse idee oli selles, et sellega peaks olema kergem vestlust alustada. Noh, et inimesed ei istuks kõik nurgas enda ette, ei nosiks võileibu ega kritiseeriks tantsunumbreid, vaid suhtleks nendega, kellega muidu ei jutustaks. Idee poolest kiitust väärt.
No aga siis on minusugused. Peorikkujad.
Ausalt, ma proovisin. Andsin võimaluse. Ma jõlkusin seal ligi kolm tundi (kuigi esimese 14 minuti jooksul jõudis üks juba uurida, et miks ma koos lastega peole ei tulnud. Selle küsimise peale tahtsin küll ümber pöörata ja koju tagasi minna (come to think of it, mul oleks ilmselt koos nendega toredam olnud, kui seal)). Ei tõmmanud käima. Lihtsalt ei. Ei olnud minu pidu. Muusika järgi oli võimatu tantsida. Hüpata oleks iseenesest võinud, aga teate, sünnitanud naisterahvas ikkagi ja ei ahvatle nagu. Suhtlesin seal küll, aga ei sõlminud uusi suhteid. Kui midagi, siis ehk ühe varasema suhte soojendasin üles.
Meile sattus väga äge teenindaja. Esmaklassiline. Tõsiselt, mitte ühtegi etteheidet. Juba ainult sellepärast tasus minna. Ja no saime ka tantsida. Kuigi see vist pole päriselt see koht, kus tantsima peaks. Aga noh, mind pole selline tühine pisiasi kunagi takistanud. Jah, ma ei pea jooma, selleks et ennast naeruvääristada. Selle jaoks ma ilmselgelt liiga vana veel pole.
Kommentaarid
Postita kommentaar