Kas ma olen juba kirjutanud sellest, kuidas mu poiste isa mu kätt palus? Ise ei mäleta, et oleksin. Kui teil parem mälu, siis võite selle lõigu vahele jätta. Igatahes, ei olnud mingit peent küünlavalgel restoraniõhtut ja ühele põlvele laskumist. Lihtsalt chillisime niisama ja see siis ühtäkki küsib, et kas ma olen mõelnud oma perekonnanime vahetada?
Miks ma siis polnud? Minu neiupõlve nimi oli muuseas Ivanova. Yup, Jekaterina Ivanova. Täiega eriline nimi, eks ole? Kordumatu ja unikaalne. (Statistika ameti leheküljel väidetakse, et käesoleva aasta 1 jaanuari seisuga on Jekaterinasid 4745 ja Ivanovasid 2823. Palju Jekaterina Ivanovasid on, seda ma ei lugenud välja, aga olen ise päris mitmega kokku põrganud.) Polnud üldse harv nähtus, kus kuuled hommikul raadiost, et 69aastane Jekaterina Ivanova jäi Žolnokis trolli alla või tegi midagi muud uudisekünnist ületavat. Nii, et jah, ootasin kannatamatult, et keegi tuleks ja päästaks mind sellest Ivanovast.
Eelmisel suvel juhtus see esimest korda. Pidin dokumendile allkirja panema ja käsi jäi õhku rippuma. Vaatasin segaduses enda ümber olevatele inimestele otsa ja peaaegu küsisin, et vabandage, mis mu nimi on. Tõsijutt, hetkeks oli peast läinud. Pärast seda olen märganud, et ma kipun meilidele naljakaid perenimesid kirjutama. Justkui samad tähed, aga kirjapilt teine. (Saate kirja proua Kiusmalt või siis hoopis Kusimalt. Tõsiseltvõetav kliendihaldur, mhmh.) Kui on ettevõttesisesed kirjad või tuttavam klient, siis väldin üldse perekonna nime lisamast. Täitsa veider, ma ütlen. Ja see süveneb, mitte ei lähe üle. Ma pean reaalselt tõmbama hoogu maha, kui jõuan perenime kirjutamise juurde.
Ja pole ju nii, et see nimi alles värske. Pool elust olen seda kandnud. Ja kui arvestada, et perenime hakkasin ma üldse alles seoses kooliminemisega tarvitama, siis peaks praegune nimi ju tuttavamgi olema. Seega, ma ei tea täpselt, mida mu alateadvus mulle öelda tahab, aga mingi kahtlane tegevus seal igatahes toimub.
 |
| Sellest olin ma ometi kirjutanud, et mehega tutvusime kruiisilaeval? |
Miks ma siis polnud? Minu neiupõlve nimi oli muuseas Ivanova. Yup, Jekaterina Ivanova. Täiega eriline nimi, eks ole? Kordumatu ja unikaalne. (Statistika ameti leheküljel väidetakse, et käesoleva aasta 1 jaanuari seisuga on Jekaterinasid 4745 ja Ivanovasid 2823. Palju Jekaterina Ivanovasid on, seda ma ei lugenud välja, aga olen ise päris mitmega kokku põrganud.) Polnud üldse harv nähtus, kus kuuled hommikul raadiost, et 69aastane Jekaterina Ivanova jäi Žolnokis trolli alla või tegi midagi muud uudisekünnist ületavat. Nii, et jah, ootasin kannatamatult, et keegi tuleks ja päästaks mind sellest Ivanovast.
Eelmisel suvel juhtus see esimest korda. Pidin dokumendile allkirja panema ja käsi jäi õhku rippuma. Vaatasin segaduses enda ümber olevatele inimestele otsa ja peaaegu küsisin, et vabandage, mis mu nimi on. Tõsijutt, hetkeks oli peast läinud. Pärast seda olen märganud, et ma kipun meilidele naljakaid perenimesid kirjutama. Justkui samad tähed, aga kirjapilt teine. (Saate kirja proua Kiusmalt või siis hoopis Kusimalt. Tõsiseltvõetav kliendihaldur, mhmh.) Kui on ettevõttesisesed kirjad või tuttavam klient, siis väldin üldse perekonna nime lisamast. Täitsa veider, ma ütlen. Ja see süveneb, mitte ei lähe üle. Ma pean reaalselt tõmbama hoogu maha, kui jõuan perenime kirjutamise juurde.
Ja pole ju nii, et see nimi alles värske. Pool elust olen seda kandnud. Ja kui arvestada, et perenime hakkasin ma üldse alles seoses kooliminemisega tarvitama, siis peaks praegune nimi ju tuttavamgi olema. Seega, ma ei tea täpselt, mida mu alateadvus mulle öelda tahab, aga mingi kahtlane tegevus seal igatahes toimub.
Alateadvus ütleb, et aeg on nime muuta :P
VastaKustutaMingi muutus ilmselt ees ootab. Kas just nimemuutus, seda ei tea, aga midagi peaks muutuma. Rahutus pressib vägisi peale…
Kustuta