Mõnel on annet stiilselt riietuda. Mõnel jälle midagi muud teha. Ilmselt igaüks arvab, et tal on just oma stiil ja anne seda välja kanda. Mõni arvab, et tema on stiiliküsimustes arvamusliider ja võib otsustada, mis on stiilne ja mis mitte.
Suurem enamus käib ringi täiesti tavaliste riietega, mis kuidagi massist ei eristu. Teised käivad teatud moel riides, sest klass kuhu nad kuuluvad, määratleb vaikimisi sätted. Näiteks, kui sulle meeldib motikaga sõita ja pubis õlut rüübata, siis vaikimisi peaksid endale habe ja pikad juuksed kasvatama ning iga ilmaga neetide ning põlevate pealuudega nahktagis ringi aelema. Sest, kui sa lähed motoklubisse kitsaste teksade ja neerumustrilise bleiseriga, siis heal juhul naerdakse sind välja, halvimal juhul saad nurga taga natuke peksa. Või palju. Sõltub, kui kitsad teksad sul jalas on.
Või kui sa oled advokaadibüroos vastuvõtu sekretär, siis sa ei saa tööle ilmuda lõhkirebitud chinodes ja kaks numbrit suuremas Puma pusas, nokamüts hooletult küljele lükatud. Või noh, saad. Üks kord.
Amet määrab riietuskoodi.
Kui inimesel on stiili, siis tal on oma ettemääratud riietusvaliku puhul ikkagi võrdlemisi palju mänguruumi. Värvid, aksessuaarid, väike vimka, mis muudab muidu igava komplekti ägedaks. Nii võib näha sama asja kahe inimese seljas väga erinevalt. Üks kannab välja ja teeb selle vingeks, teise seljas on lihtsalt meh. On ka kolmas variant - kas sa, kullapai, peeglisse ka ikka vaatasid enne kodunt väljumist?
Kas inimesed, kellel on stiilitunnetus, riietuvad alati laitmatult ja kunagi ei eksi? Vaevalt. Igaühel on halvemaid päevi, kus mõte ei jookse ning alles poole päeva pealt avastatakse, et appi, kas ma olen niimoodi terve päev ringi patseerinud või? Või kas see, et konkreetne stiil sulle ei meeldi, tähendab kohe, et see on maitselage ja mitte kellelegi ei sobi? Õnneks mitte.
Minu jaoks on hästi rõivastumine olulisem kui peaks. Üldse pööran ma välimusele rohkem tähelepanu kui mõistlik oleks. Kui ma hakkaks kirjeldama kõiki lollusi mida ma olen elus hea lõikega teksapükse kandva meesinimese pärast teinud, siis internet saaks otsa.
Aga noh, loomulikult ma saan aru, et see kõik on pinnapealne ja tobe. Et beauty is only skin deep või siis antud kontekstis, isegi mitte nahapaksune. Ja üldse, kas see pole ebaõiglane lähenemine inimeste määratlemisel? Mina, kes ma alati endast välja lähen, kui mind tahetakse vägisi mõnda kasti suruda, peaksin ju sellisest asjast üle olema? Nääh! Ma olen kõigest väike inimene.
Suurem enamus käib ringi täiesti tavaliste riietega, mis kuidagi massist ei eristu. Teised käivad teatud moel riides, sest klass kuhu nad kuuluvad, määratleb vaikimisi sätted. Näiteks, kui sulle meeldib motikaga sõita ja pubis õlut rüübata, siis vaikimisi peaksid endale habe ja pikad juuksed kasvatama ning iga ilmaga neetide ning põlevate pealuudega nahktagis ringi aelema. Sest, kui sa lähed motoklubisse kitsaste teksade ja neerumustrilise bleiseriga, siis heal juhul naerdakse sind välja, halvimal juhul saad nurga taga natuke peksa. Või palju. Sõltub, kui kitsad teksad sul jalas on.
Või kui sa oled advokaadibüroos vastuvõtu sekretär, siis sa ei saa tööle ilmuda lõhkirebitud chinodes ja kaks numbrit suuremas Puma pusas, nokamüts hooletult küljele lükatud. Või noh, saad. Üks kord.
Amet määrab riietuskoodi.
Kui inimesel on stiili, siis tal on oma ettemääratud riietusvaliku puhul ikkagi võrdlemisi palju mänguruumi. Värvid, aksessuaarid, väike vimka, mis muudab muidu igava komplekti ägedaks. Nii võib näha sama asja kahe inimese seljas väga erinevalt. Üks kannab välja ja teeb selle vingeks, teise seljas on lihtsalt meh. On ka kolmas variant - kas sa, kullapai, peeglisse ka ikka vaatasid enne kodunt väljumist?
 |
| Siin ma loomulikult kujutan endale ette, et ma olen mega classy. |
Kas inimesed, kellel on stiilitunnetus, riietuvad alati laitmatult ja kunagi ei eksi? Vaevalt. Igaühel on halvemaid päevi, kus mõte ei jookse ning alles poole päeva pealt avastatakse, et appi, kas ma olen niimoodi terve päev ringi patseerinud või? Või kas see, et konkreetne stiil sulle ei meeldi, tähendab kohe, et see on maitselage ja mitte kellelegi ei sobi? Õnneks mitte.
Minu jaoks on hästi rõivastumine olulisem kui peaks. Üldse pööran ma välimusele rohkem tähelepanu kui mõistlik oleks. Kui ma hakkaks kirjeldama kõiki lollusi mida ma olen elus hea lõikega teksapükse kandva meesinimese pärast teinud, siis internet saaks otsa.
Aga noh, loomulikult ma saan aru, et see kõik on pinnapealne ja tobe. Et beauty is only skin deep või siis antud kontekstis, isegi mitte nahapaksune. Ja üldse, kas see pole ebaõiglane lähenemine inimeste määratlemisel? Mina, kes ma alati endast välja lähen, kui mind tahetakse vägisi mõnda kasti suruda, peaksin ju sellisest asjast üle olema? Nääh! Ma olen kõigest väike inimene.
Kommentaarid
Postita kommentaar