Kardiogramm

Vaatasin ühel õhtul telerist filmi. Komöödia oli. Akvaariumi nurga taga tugitoolis konutas teisena sündinu ja sonkis kahvliga pahuralt mõrudamaitselist metsaseene salatit. No ei jõudnud leotada neid seeni korralikult. Vältimatult suur isu oli seenesalati järele.

Tuba oli hämar ja vaatasime, kuidas Bette Midler ja Diane Keton halenaljakaid tantsuliigutusi sooritavad. Korraga küsib poeg minult: "Miks sa ikka veel kurb oled?"  Küsin vastu, et millest selline järeldus, pole ma ju midagi öelnud ega teinud. "Ma saan ju aru" ütleb ta mulle vastuseks. 

No kuidas sa selgitad lapsele midagi, millest isegi lõpuni aru ei saa? 

Foto internetist

Tookord, kui Nipernaadi otsustas, et ma pole ikkagi päriselt tema Katarina Jee, nägi minu kurbust tagant poolt teisena sündinu. Tuli kööki, nägi kuidas üksik pisar mööda põske nuustikule langes ja seebivee sisse sulas. Nägi ja lahkus köögist sõnagi lausumata. Mõnekümne minuti pärast tuli tagasi ja ütles: "Oleks ju tore, kui meil oleks isa?" 

"Kullake," vastasin mina, "teil on ju isa." 

"Ei, mitte meile, vaid sulle. Mees, noh, mitte isa." 

Ja läks uuesti. Midagi muud tal polnudki öelda. Kutt oli sel ajal napilt seitse, koolis veel ei käinud. Aga oma ema südant luges juba soravalt. 

Lapsed. Oi, jah. Tunnevad sind. Varja oma ohkeid või pisaraid kuidas tahad, nad teavad ikkagi sinu valu. Sa ei saa sinna parata, nad on ju elanud su südame all ja teavad kuidas see kõlab. Kuidas see lööb, kui ta on õnnelik ja rahulolev. Või kui on mures ja solvunud. Ammugi siis, kui ta päriselt katki on. Kõik teised võid ära petta, aga mitte neid.