Ilma kommentaarideta

Otsustasin, et olen hästi tubli. Selline korralik eesti naine, kes ise vagusid künnab, peete marineerib ja lauda ehitab. Aga noh, ma olen ju pool slaavitar, seega seda ehteestlaslikku tagasihoidlikkust, mis kõige sellega kaasas käib, mul mõistagi pole. Lisaks pole ka oskusi. Ainult tahtmine ja jonn. 

Otsustasin, et poiste toa remondi võivad poisid ise teha. Teise detsembri hommikul andsin Krahvile suunise, et kui ma õhtul koju tulen tahan ma eest leida tapeetimata tuba. 

Leidsin. Järgmiseks päevaks palusin pistikupesade katted eemaldada ja augud pahteldada. Minu esimene viga. Pistikupesade katted eemaldas kenasti, ikkagi õppinud elektrik. Aga nii palju kui mina aru sain, siis pahteldamisest polnud haisugi. Minu viga oli see, et mulle tundus sein võrdlemisi sirge ja ma ei näinud erilisi ebatasasusi. Paar kohta tõmbasin ise kergpahtliga üle ja ütlesin poisile, et kolmapäeval peab kruntvärviga seinad ette valmistama. 

Kolmapäeva õhtuks oli pool ostetud kruntvärvist otsas, kas ta seda kasutas või lihtsalt vetsupotist alla lasi, ei saa ma kunagi teada. Igatahes selgus siis, et tegelikult see sein polegi üldse nii veatu, kui ma enne arvanud olin. Aga selleks hetkeks oli meil kõigil, välja arvatud kassil, kes kogu seda möllu ja kilekatteid eriliselt fännas, remondist juba suhteliselt kõrini. Minu teine viga. Mõtlesin, et nii hull vast ikka pole ja kui korralikult värvida, siis ehk ei häiri.

Jätan siia värvikoodid.
Mallukalt õppisin selle nipi, et kui tulevikus sama tooni on juurde vaja, siis tean, kust selle info leian

Häirib. Väga. Kohutavalt. Ülemõistuse palju häirib. Magada ei saa häirib. 

Igatahes neljapäeval siis värvisime seinad, esimese kihi poiss, teise mina. Võibolla oleks olnud asi veidi parem, kui oleksime heleda värvi valinud, aga tume värv oli armutu. Kuklas helises minu enda öeldud lause: ma ei identifitseeri ennast hipina, aga veel hipilikumat seina annab otsida. Kärbes lohutas mind, et tegelikult on ikkagi parem kui enne remonti, sest tapeet oli osadest kohtadest maha kulunud, teistes määrdunud ja tegelikult neile värv ka meeldib. Sõbranna ütles ka, et tema ei näe midagi.

See on pilt esimesest õhtust, kui liiste veel paika polnud pandud.
Nii lahe, et ma kapist vanad kardinad leidsin, mis minu meelest selle uue seinavärviga superhästi sobivad

Ma ise tulin reede hommikul tööle ja hakkasin internetis pahteldamisvideoid vaatama. Ja teate, kuidas ma vihastasin! N*hhui te mulle näitate kuidas kipsplaati pahteldada? See on f*cking lapsemäng ju selle sigaduse kõrval, mis mul kodus ootab! Näidake mulle maksimaalselt vigast seina, milles on kumerused ja lohud üksteise sees ja üksteise kõrval ning tehke sellest paluks pesumasinale trummel! Uue termini õppisin - lauspahteldamine. Sain aru, et see ongi see, mida ma tegelikult oleks tegema pidanud. 

Terve päev mõtlesin sellest seinast. Et kas ma alustan kõike seda janti algusest peale. Olin küll poistele lubanud, et ma õhtul toon hoopis liistud koju ja paneme need paika, aga see porno, mis mu peas ketras ei andnud rahu. Guugeldasin pahteldamistööde hinnapakkumisi, vaatasin, kui palju kipsplaat maksab, sirvisin ehituskooli uue aasta õppekava ja ütlesin Kärbsele, et kui ta kevadel põhikooli lõpetab, siis läheb ehituskooli ja saab kodus praktikat teha.  

Ja siis ma lõin käega ja ütlesin, et fakit. Poiste tuba, nad ise tegid seal remondi, nemad on rahul. Kui ma paari kõige koledama koha peale mõne pildi riputan ja poiste toast avalikult pilte ei jaga, siis elame paar aastat üle. Kogun raha ja järka kord tellin töömehe. 

Reede õhtul panime liistud paika. Loomulikult liimiga. Õppisin silikoonipüstolit kasutama. Ma ei tea kuidas see oskus minust siiani mööda oli läinud, polnud üldse keeruline, aga keegi polnud vaevaks võtnud mind koolitada. Õnneks Espakist üks hästi armas daam näitas ette ja kinnitas, et saan hakkama küll. Ja sain, ta võib uhke mu üle olla. 

Ilma vihastamata ei läinud ka see töö. Põrandaliistudega oli iseenesest lihtne, ainult ühes kohas oli põrand täiesti kõver ja liist jäi väärakalt. Aga suurem keberniit oli laeliistudega, kuigi loogiliselt oleks pidanud just nendega lihtsam olema. Seinad kõverad, laed viltu ja see liim oli pidevalt vales kohas ja ei naakunud kuidagi. Lõpuks oli pool seina liimi täis, lapsed ja kass õppisid terve sõnaraamatu jagu uusi sõnu tol õhtul. Ilmselt naabrid ka. Õnneks said liistud ja liim enne otsa, kui mu viimane närvirakk. 

Laupäeval sõitsime Kärbsega uuesti poodi, et liiste juurde osta. Seal vaatasime veel ringi ja seletan, et näed, seda ma tahan elutuppa ja seda ka. Ta küsib, et miks ma pidevalt remonti tahan teha. No ei taha ja vihkan seda, sest see toob minus kõige koledama poole välja, aga ma ei ole ka see, kes terve elu elaks 90ndate stiilis mööbli ja sisekujundusega. Nii kaua kui ennast mäletan, juba lapsena, tahtsin kogu aeg enda ümber midagi muuta. 

Selle kummuti otsustasin maha müüa.
Keegi hea blogilugeja mainis, et mööblit on liiga palju ja ma täiesti nõustun, see kapp on ka pooltühjalt juba mitu aastat seisnud ja aeg ta uude koju saata

Minu jaoks remont ja mööbel ei ole igavene. Sama nagu juuste värvimine ja nende lõikamine. Tahan täna nii, siis teen ja kui hiljem mõtlen ümber või tahan muud, siis teen seda. Kui kööki tapeeti panin, siis kuulsin ka seda, et appi see hakkab sealt maha tulema ja muutub koledaks ja sada häda. Siiani pole midagi juhtunud, ainult kraanikausialune kapp on vett saanud ja see näeb hirmus kole välja, tapeet on veel jumalast timm, aga juba tookord ütlesin, et teades ennast, siis hiljemalt kümne aasta pärast meeldib mulle raudselt mingi muu stiil ja siis teengi ümber, it's not that deep. 

Kui te arvate, et ma sellest kõigest midagi õppisin, siis te loomulikult eksite. Sest reedel alustasin ma oma magamistoas remondiga ja täna, esmaspäeval 16.12. on kõik alles pooleli ja väga jube.