Salajane austaja

Eile pärast tööd läksin trenni. Sest kuhu mul veel minna, kui mitte trenni, eks ole? Kaks nädalat siin puhkasin ja üldse ei teinud trenniasju, sõin ainult ja magasin ja lugesin raamatuid. Kõht oli ees juba nagu kuuendal raseduskuul ja tagumikuvoldid lohisesid mööda maad järele. Igatahes, et siis trennis. Kõndisin just jooksulindil end soojaks, kui helises mu telefon. Võõras number. Mul sai siin eriolukorra ajal töötelefon isiklikule suunatud ja ma pole seda suunamist siiani maha võtnud, nii ma eeldasingi, et raudselt mingi tööasi. Vastasin tülpinud häälel, sest kell oli juba viis läbi ja ma ei armasta teha tööd pärast tööaega. Telefoniliini teisel pool otsas oli üks noormees, kes küsis, et kas ta ikka Jekaterinaga räägib. Noh, süüdi. Et tema on DPD kuller ja tal on mulle üks pakk üle anda, ega ma kodus pole? Eem, oota, misasaja? Ma pole midagi tellinud! Kellelt see pakk on? "Eem... ma ei saa praegu vaadata, ma olen autos." Uuukei, no praegast ma igatahes kodus põle. "Aa, millal olete?" No kahe tunni pärast. "Olgu, ma tulen siis kahe tunni pärast." Ja tegin rahulikult trenni edasi. Jõudsin vahepeal juba unustada, et ma lubasin seitsmeks kodus olla. 

Aga olin. Mõned minutid seitse läbi helistatakse mulle uuesti. Et tema on nüüd maja ees. Vaatan aknast välja ja mina küll ühtegi kullerikaubikut ei näe. Küsin, et kas ta on ikka õige maja juures, Tammsaare teel ja Tallinnas? "Jah, jah, jah." Et tema on trepikoja ees, kus on numbrid need ja nood. Ah-ah, aga tulge siia keskmise trepikoja juurde, kus postkast on seina peal. "Tulen." Läksin siis õue talle vastu. Noor kutt, "Eesti laulu" logoga T-särk seljas, ulatab mulle naeratades paki. "Aga teate, ma pole midagi tellinud", tunnistan. Sest ma jõudsin juba mõelda, et äkki on jälle selline lugu nagu siin kevadel oli, kus tuli pakk, mis polnudki tegelikult mulle ja siis ma sain vahva blogipostituse. "Teete paki lahti siis saate kõigest aru", ütles naeratades. Nagu, onju? Ja läks oma punasesse Madzdasse. 

Ainult üks inimene on mu elus, kes mulle midagi sellist võiks korraldada. Ainult üks. Aga me pole sada aastat suhelnud. Pole loogiline, et tema midagi sellist teeks. Või siiski?

Avasin siis paki. Ilus punane karp, kaunistatud õrna lavendlioksaga. Avasin karbi ja selles oli hõbedase siidpaberi sees lavendli ja veel mingite lõhnavate okstega dekoreeritud kingitus ja postkaart. Postkaardilt võis lugeda järgmist: "Bambus on ihule meeldiv. hea Viljandisse sõites selga panna. Rahu ja rõõmu. Juuli 2020." Kingituseks siis bambusest valmistatud pluus. Ja ei mingit muud vihjet. 

Helistasin sellele ühele, keda ainukesena sellise žesti taga kahtlustada oskan ja tema tunnistas, et kuigi see kõik kõlab väga tema moodi, siis ei saa ta siiski au selle eest endale võtta. Ja ma umbes 85% ulatuses usun, et ta ei valetanud. 

Niisiis. Selline lugu juhtus. Ja ma olen ennast pooleks mõelnud ning mitte ühtegi inimest ei tule pähe. Lihtsalt null. Mul pole tutvusringkonnas inimesi, kes selliseid nalju teeks. Et kui vastutav isik seda postitust nüüd loeb, siis oleks kena kui ta tuleks ja üles tunnistaks. Või vähemalt mingi vihje annaks. Tegelikult on ju täiega põnev! Ja kuna "kuller" lubas, et ma saan karpi avades kohe aru, siis järelikult ma peaksin saama ja see, kes iganes mulle paki saatis on minu kiirest taibust ja läbinägemisoskusest palju paremal arvamusel, kui ma talle põhjust olen andnud. 

Loomulikult käis mu peast läbi ka see, et ehk on hoopis tegemist biokeemilise relvaga, ja mina siin rõõmsalt käin ja õhkan, ning pärast siis selgub, et ma olen patsient zero zombi apokalüpsises või midagi sama igapäevast ja reaalset. Sest minu peas kõlab see kuidagi palju tõenäolisem kui see, et kusagil on mingi inimene, kes minust hästi mõtleb ja mulle head soovib. 

Palun, palun aidake mul see müsteerium lahendada. Andke mulle suuniseid, kuhu suunda ma peaksin oma pilgu pöörama, sest mul on reaalselt null ettekujutlust. Ma tean ainult seda, et kusagil on inimene, kes on minu peale mõelnud, ma ei tea mis kavatsustega, aga mõelnud on. Ta on näinud vaeva, muretsenud karbi, selle kaunistanud, ostnud kaardi, oma käekirja tuvastamatuks muutnud, leidnud inimese, kes on valmis mulle paki koju tooma, ta omab mu telefoninumbrit ja vähemalt osaliselt ka kodust aadressi, ta teab mis suuruses riideid ma kannan, ta teab, et olen mõelnud Viljandi külastamise peale, või siis kutsub mind Viljandisse külla (?). Kuidagi on see asi veel ka Tartuga seotud, sest minu meelest see noormees, kes paki üle andis, mainis, et pakk on Tartust ja ka sõnum postkaardilt on Tartu Kunstimuuseumi logodega. 

Loomulikult on täiega põnev! Osa minust loodab, et ma ei lahenda seda mõistatust liiga kiiresti, sest olgu mis oli, isegi kui kõige selle taga on kõige lihtlabasem ja igavam selgitus, siis minu peas on see hullult romantiline ja nunnu ja awww.