Keda me ligi tõmbame? Omasuguseid või vastandeid? Selle üle on vaieldud, raamatuid vorbitud, filme vändatud, uurimustöid korraldatud, aga ühest vastust ikka pole. Keegi tegelikult ikkagi ei tea, miks mõni meid tõmbab ja teine tõukab.
Midagi ühist peab ju olema kahe inimese vahel, muidu on kooselu väsitav. Kui sarnasusi koguneb liiga palju, siis võib aga igav hakata. Tasakaal. Ikka ja alati jõuan ma oma otsingutes selleni, et peab olema tasakaal. Stabiilsus.
Ma olen märganud, et minu poole tõmbab mehi, kes on tunnetega. Nad püüavad õhust emotsioone. Usuvad horoskoope ja leedi Fortunat. Vahel nad isegi kirjutavad luuletusi või loovad muudmoodi kunsti. Õrna, ilusa hingega mehed. Ja neid tõmbab minu poole. Mis on ühtmoodi kena, ja teisalt veider. Eriti veidraks muutub asi siis, kui mina oma tundlemised lõpetan. Huvitav miks? Miks neid minu poole tõmbab? Kas sellepärast, et ma olen nende sarnane või hoopis vastand?
Mind ennast tõmbavad katkised mehed. Eemalolevad. Külmad. Mul on sisemine tung nad korda teha, neile ligi pääseda, neid soojendada. Tean - ise ka katki. Kas kaks katkist hinge võivad koos olles terveks saada, või lähevad veel rohkem rikki? Või haarab üks katkine teiselt puuduvad varuosad, saab terveks ja teine jääb veelgi katkisemana maha? Miks ei tõmba katkist terve poole? Kas terveid üldse on veel kusagil, või oleme kõik omal moel katki ja käime mööda ilma, otsides plaastreid, teipi ja liimi, et kuidagigi koos püsida?
Kas on võimalik oma eelistusi jõuga muuta? Tuvastada oma käitumismuster, omad valikud ja nendest teadlikult loobuda? Valida nimelt teisest lauast? Millised riskid sellega kaasnevad? Kas läheb olukord ehk veelgi hullemaks? Sest kõigis on ju head. Nende heade pärast me neid ju valimegi, või arvame, et valime. Hiljem selgub, et heast ei piisa ja hea polnudki tegelikult hea, vaid see oli kõigest hea potentsiaal, mis paraku kunagi ei teostunud.
Ei jaksa enam käia ja tunnetada, lasta end tõmmata ja tõugata. Tahaks normaalsust. Stabiilsust. Kedagi, kes laseks hingata, aga poleks eemalolev. Kes hoiaks käest, aga ei talutaks. Kes ajaks naerma ja oskaks lohutada. Kedagi, kellega saaks jalutada ja road trippida, mitte kinos ja veidratel pidudel käia. Kedagi, kes poleks katkisem, kui ma ise. Lihtsalt kedagi, kellega rääkida. Kedagi normaalset. Kas seda on tõesti palju tahetud?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Midagi ühist peab ju olema kahe inimese vahel, muidu on kooselu väsitav. Kui sarnasusi koguneb liiga palju, siis võib aga igav hakata. Tasakaal. Ikka ja alati jõuan ma oma otsingutes selleni, et peab olema tasakaal. Stabiilsus.
Ma olen märganud, et minu poole tõmbab mehi, kes on tunnetega. Nad püüavad õhust emotsioone. Usuvad horoskoope ja leedi Fortunat. Vahel nad isegi kirjutavad luuletusi või loovad muudmoodi kunsti. Õrna, ilusa hingega mehed. Ja neid tõmbab minu poole. Mis on ühtmoodi kena, ja teisalt veider. Eriti veidraks muutub asi siis, kui mina oma tundlemised lõpetan. Huvitav miks? Miks neid minu poole tõmbab? Kas sellepärast, et ma olen nende sarnane või hoopis vastand?
Mind ennast tõmbavad katkised mehed. Eemalolevad. Külmad. Mul on sisemine tung nad korda teha, neile ligi pääseda, neid soojendada. Tean - ise ka katki. Kas kaks katkist hinge võivad koos olles terveks saada, või lähevad veel rohkem rikki? Või haarab üks katkine teiselt puuduvad varuosad, saab terveks ja teine jääb veelgi katkisemana maha? Miks ei tõmba katkist terve poole? Kas terveid üldse on veel kusagil, või oleme kõik omal moel katki ja käime mööda ilma, otsides plaastreid, teipi ja liimi, et kuidagigi koos püsida?
Kas on võimalik oma eelistusi jõuga muuta? Tuvastada oma käitumismuster, omad valikud ja nendest teadlikult loobuda? Valida nimelt teisest lauast? Millised riskid sellega kaasnevad? Kas läheb olukord ehk veelgi hullemaks? Sest kõigis on ju head. Nende heade pärast me neid ju valimegi, või arvame, et valime. Hiljem selgub, et heast ei piisa ja hea polnudki tegelikult hea, vaid see oli kõigest hea potentsiaal, mis paraku kunagi ei teostunud.
Ei jaksa enam käia ja tunnetada, lasta end tõmmata ja tõugata. Tahaks normaalsust. Stabiilsust. Kedagi, kes laseks hingata, aga poleks eemalolev. Kes hoiaks käest, aga ei talutaks. Kes ajaks naerma ja oskaks lohutada. Kedagi, kellega saaks jalutada ja road trippida, mitte kinos ja veidratel pidudel käia. Kedagi, kes poleks katkisem, kui ma ise. Lihtsalt kedagi, kellega rääkida. Kedagi normaalset. Kas seda on tõesti palju tahetud?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar