Meil oli ettevõttes aastalõpu üritus. Teate küll, teil ka raudselt oli. Noh, tulevad kõik kenasti kohale, söövad bossi arvel kõhud head paremat täis ja teevad endal personalijuhi ees margi täis. Sellist laadi üritus. Väga fun. Eriti siis kui sa oled kaine.
Ei, siiralt, mulle on alati joobes inimesed meeldinud. Juba lapsest saadik. Nad on nii vahetud, siirad, ausad. Igatahes, kõik siis võtsid natuke. Mõni võttis natuke rohkem ja mõni kohe palju rohkem. Ja eks ma kuulsin ning nägin seal asju, mida lugejatelegi esitada.
Möödund aastal oli meil ka sedasorti istumine. Ma olin seal meestemeres ainuke lilleke. No ja kuna meil muidu töö juures suhteliselt casual riietus, siis mina tookord absoluutselt pingutasin, et naiselik olla. Sel aastal oli ülemus ka pintsaku ja roosa lipsuga. Ütles, et ta mäletab küll, kuidas ma eelmisel aastal nagu kuninganna oma alamatega restos einestasin. Nunnu, et selliseid asju märgatakse.
Aga tagasi tulles selle aasta ürituse juurde. Esiteks oli väga kena kõne Lõunamaa Pealikult. Rääkis sellest kui ilus ma olen ja kui hea. Noh Marilyn Monroe ja Neitsi Maarja ristsugutis sisuliselt. Ei, ausalt, mulle täitsa meeldis. Siis ta jätkas, ja rääkis sellest, et kaabakaid mehi on maailmas väga palju ja et enamik neist teab seda väga hästi, et nad kaabakad on. Aga isegi nendel mölakatel on kusagil kooriku all südametunnistuse laadne moodustis, mis aegajalt neid korralikuks sunnib. Ja see siis väljendub selles, et kui neile keegi päriselt meeldib, siis nad ei hakka sellele naisele lähenemiskatseid tegemagi, kuna teavad, et varem või hiljem rikuvad nad selle asja ära ja teevad tollele haiget.
Nagu ok, eks me oleme seda ju kahtlustanud juba varemgi. Selle sündroomi nimi on eesti keeles, ma usun, "hunt kodu lähedalt ei murra". Kas pole kena, et lõpuks keegi selle välja ütles ja mina olin seal seda pealt kuulmas? Paljud suhted minevikus näivad nüüd palju loogilisemad. Jah, kohe paljud suhted.
Aga kõige vingema pirni viskas õhtu lõppedes meie tagasihoidlik raamatupidaja. Ainuke naine ettevõttes peale minu. Panime kõik juba mantleid selga, kui tema äkki teatab mulle: "Uskumatu ikka, kui ilus sa oled!" Aga see polnud öeldud komplimendina. Vähemalt ei jäänud mulle sellist tunnet. Pigem oli see öeldud tooniga, et ma oleks ükskõik kellelt teiselt seda täna õhtul oodanud, aga et sina võid nii ilus olla, see tuli küll täieliku šokina. Ma küsisin kohe vastu, et no kas tõesti lausa USKUMATU või? Siis sai ise ka aru, et midagi läks nagu nihu, aga parandada ka ennast ei osanud.
Pärast ma kodus vaatasin, et ega ma nüüd NII ilus tegelikult polnud. Lumi oli mu ripsmetušši laiali ajanud ja vasak põsk oli roosam, kui parem. Mõtle, kui ma veel oleks päriselt ilus olnud. Natuke isegi hirmus hakkab.
Kommentaarid
Postita kommentaar