Seda postitust olen ma kirjutanud juba pool aastat. Kirjutan jutiga mingid mõtted üles. Loen läbi ja hakkab halb. Ma ei saa ju seda ometi postitada! Siis see jõlgub seal mõnda aega, kummitab mind, aga I'm not scared easily. Vahepeal saavutan ignoreerimisega taseme, kus ma tema olemasolu üldse unustada jõuan. Ja siis see juhtub taas. Keegi jälle tuletab meelde. Ütleb lause: "Nad on lihtsalt sinu peale kadedad". Siis ma otsin selle postituse sealt teiste vahelt üles ja kirjutan taas hooga. Aga ei suuda avaldada. Sest see on nii halb. Ja vale. Nii väär.
Sest, kes kadestaks mind? Mida kadestamisväärset ma teinud olen? Mida saavutanud?
Ei, ma ei haletse ennast. Ma ei arva, et ma kõiges sajaga sakin. Aga ma lihtsalt tean faktina, et minu tegemised ja saavutused on heal juhul keskpärased. Sellepärast ma keskpärasust nii väga maha teengi. Ma ei ütle, et mul pole potentsiaali midagi suurepärast saavutada. Ehk isegi on, ma ei tea, ma ei julge välja uurida. Parem on mitte teada. Loota, et äkki mul ongi mingi varjatud anne, on lihtsam, kui proovida ja kindlalt teada, et nõup, mitte muffigi seal pole. (Samal põhjusel ei julge ma psühholoogi juurde minna. Praegu ma võin ennast vabalt veenda, et oh I'm so deep and meaningful. Aga mis siis, kui õppinud inimene, uurib mind läbi ja ütleb, et teate neiu, mitte midagi teis pole. Pole teisi kihte mida uurida. Pole sügavaid emotsionaalseid traumasid. Koore all ei olegi midagi. Tühjus. Tuul.) Või ma ei tea, kas ma olen ainus, kes nii mõtleb?
Ise ma olen küll kärme kõiki kadestama. Näiteks kadestan teiste ilusat figuuri, mis on ilmselgelt ilusaks voolitud, mitte lihtsalt looduse kapriis. Ma kadestan neid, kes oskavad kirjutada ilma kirja- ja trükivigadeta, kellel on kõik komad õigetes kohtades (mitte, et ma sellest aru saaks, kas komad on õigesti või valesti, aga vähemalt mulle tundub, et on, ja juba sellest piisab, et roheline koletis turri läheks). Ma kadesta neid, kelle lapsed oskavad ilusti ja viisakalt käituda. Kuidas nad ometi nii edukad on selles vallas? Kuidas nad oskavad? Lisaks kadestan neid, kelle kodud on viimse detailini lõpuni remonditud. Kõik liistud on paigas, kõik pildid loodis, kõik kardinad triigitud. Ma lähen lõhki kadedusest, kui ma seda näen! Ja vähe ma pole kade, nende peale, kes on ilmselgelt õnnelikus suhtes. Teate mis, ma olen jõudnud faasi, kus suhte õnnelikkus pole isegi oluline enam. Tõsiasi, et suhe üldse on - juba kade!
Aga mida on minu juures kadestada? Keegi pakkus, et minu vajadust kangi tõsta ei mõisteta, kuna ollakse kade. No lubage naerda! Mingi õnnetu 95 kilo pärast? Kade? Võimatu! Õde arvas, et need, kes mulle halvasti ütlevad, on kadedad minu kodu peale. Eem… ei. Kõige lihtsam paneelikas, kusagil Mustamäe südames, remont pooleli (igavesti) ja see pole isegi minu. Veel järgmised 26 aastat pole minu. Kadestamistväärt saavutus? Miks? Kunagi üks sõbranna avaldas arvamust, et mind vaadates jääb mulje, et mul on kõik paigas ja selline enesekindlus on kadestamistväärt. Teate, ma ei hakka parem …
Ma ei arva, et teised mind maha teevad, kuna nad on salaja minu peale kadedad. Ma arvan, et öeldakse halvasti, kuna see ongi tõsi. Sest, miks peaks keegi ennast paremini tundma, kui ta teist maha teeb? Kas tema auto hakkab siis kiiremini sõitma, kui ta ütleb, et Volvod on tehniliselt ebausaldusväärsed? Või muutub kellegi inkassovõlg väiksemaks, kui ta ütleb, et mul on noad nürid? Kellegi kõhuümbermõõt muutub kitsamaks, kui ta küsib, et mis sa seal trennis käid, kui see kusagilt välja ei paista? Ei kõla ju loogiliselt. Või mis?
Kui mina kadestan kedagi, kohe südamest, siis ma pigem töötan selle nimel, et ise sinna tasemele jõuda. Sest mis tolku on sellest, kui ma tema saavutusi pisendan? Lohutan ennast sellega, et näed sixpack on küll, aga tegelikult parkida ta ei oska? Või mis siis, et ta oskab suurepäraselt viisi pidada, süüa teha ta ikka ei oska? Ei lohuta ju? Üldse mitte.
*Pildistas Ivo Eggi
#Väga kade tema peale, et ta nii kaunid kaadrid tabas.
Sest, kes kadestaks mind? Mida kadestamisväärset ma teinud olen? Mida saavutanud?
Ei, ma ei haletse ennast. Ma ei arva, et ma kõiges sajaga sakin. Aga ma lihtsalt tean faktina, et minu tegemised ja saavutused on heal juhul keskpärased. Sellepärast ma keskpärasust nii väga maha teengi. Ma ei ütle, et mul pole potentsiaali midagi suurepärast saavutada. Ehk isegi on, ma ei tea, ma ei julge välja uurida. Parem on mitte teada. Loota, et äkki mul ongi mingi varjatud anne, on lihtsam, kui proovida ja kindlalt teada, et nõup, mitte muffigi seal pole. (Samal põhjusel ei julge ma psühholoogi juurde minna. Praegu ma võin ennast vabalt veenda, et oh I'm so deep and meaningful. Aga mis siis, kui õppinud inimene, uurib mind läbi ja ütleb, et teate neiu, mitte midagi teis pole. Pole teisi kihte mida uurida. Pole sügavaid emotsionaalseid traumasid. Koore all ei olegi midagi. Tühjus. Tuul.) Või ma ei tea, kas ma olen ainus, kes nii mõtleb?
Ise ma olen küll kärme kõiki kadestama. Näiteks kadestan teiste ilusat figuuri, mis on ilmselgelt ilusaks voolitud, mitte lihtsalt looduse kapriis. Ma kadestan neid, kes oskavad kirjutada ilma kirja- ja trükivigadeta, kellel on kõik komad õigetes kohtades (mitte, et ma sellest aru saaks, kas komad on õigesti või valesti, aga vähemalt mulle tundub, et on, ja juba sellest piisab, et roheline koletis turri läheks). Ma kadesta neid, kelle lapsed oskavad ilusti ja viisakalt käituda. Kuidas nad ometi nii edukad on selles vallas? Kuidas nad oskavad? Lisaks kadestan neid, kelle kodud on viimse detailini lõpuni remonditud. Kõik liistud on paigas, kõik pildid loodis, kõik kardinad triigitud. Ma lähen lõhki kadedusest, kui ma seda näen! Ja vähe ma pole kade, nende peale, kes on ilmselgelt õnnelikus suhtes. Teate mis, ma olen jõudnud faasi, kus suhte õnnelikkus pole isegi oluline enam. Tõsiasi, et suhe üldse on - juba kade!
Aga mida on minu juures kadestada? Keegi pakkus, et minu vajadust kangi tõsta ei mõisteta, kuna ollakse kade. No lubage naerda! Mingi õnnetu 95 kilo pärast? Kade? Võimatu! Õde arvas, et need, kes mulle halvasti ütlevad, on kadedad minu kodu peale. Eem… ei. Kõige lihtsam paneelikas, kusagil Mustamäe südames, remont pooleli (igavesti) ja see pole isegi minu. Veel järgmised 26 aastat pole minu. Kadestamistväärt saavutus? Miks? Kunagi üks sõbranna avaldas arvamust, et mind vaadates jääb mulje, et mul on kõik paigas ja selline enesekindlus on kadestamistväärt. Teate, ma ei hakka parem …
Ma ei arva, et teised mind maha teevad, kuna nad on salaja minu peale kadedad. Ma arvan, et öeldakse halvasti, kuna see ongi tõsi. Sest, miks peaks keegi ennast paremini tundma, kui ta teist maha teeb? Kas tema auto hakkab siis kiiremini sõitma, kui ta ütleb, et Volvod on tehniliselt ebausaldusväärsed? Või muutub kellegi inkassovõlg väiksemaks, kui ta ütleb, et mul on noad nürid? Kellegi kõhuümbermõõt muutub kitsamaks, kui ta küsib, et mis sa seal trennis käid, kui see kusagilt välja ei paista? Ei kõla ju loogiliselt. Või mis?
Kui mina kadestan kedagi, kohe südamest, siis ma pigem töötan selle nimel, et ise sinna tasemele jõuda. Sest mis tolku on sellest, kui ma tema saavutusi pisendan? Lohutan ennast sellega, et näed sixpack on küll, aga tegelikult parkida ta ei oska? Või mis siis, et ta oskab suurepäraselt viisi pidada, süüa teha ta ikka ei oska? Ei lohuta ju? Üldse mitte.
*Pildistas Ivo Eggi
#Väga kade tema peale, et ta nii kaunid kaadrid tabas.
Kommentaarid
Postita kommentaar