"The Handmaid's Tale"
Margaret Atwood
Kirjastus Varrak, 2017
Tõlkinud Ann Alari
408 lk
Goodreads punktid: 4,09
Minu punktid: 5
Üldiselt suhtun ma igasugustesse postapokalüptilistesse jutukestesse kerge põlgusega. Ma ei saa aru, miks inimesed arvavad, et kui ekskrement tõesti ventikasse lendab, siis toimub jõhker taandareng. Kuigi, kui nüüd veidi maailmas ringi vaadata ja mõelda, et kuidas on võimalik, et maailma kõige võimsamat riiki juhib nõdrameelne ja meil tuli EKRE võimule, siis ehk ei peaks nii väga üllatuma.
On huvitav, et Atwood oma raamatutes väga palju pühakirjale toetub. Juba "Alias Grace'is" oli seda tunda. Tunda teatud kibestumust või solvumist. Kuna ma olen sellest juba varem ka kirjutanud, siis ei hakka ennast kordama, aga lühidalt, ma mõistan. Nagu öeldud, siis risti ja piibliga vehkides on inimesed ikka jõhkraid jumalavallatusi korda saatnud. Ja kui asjadest puudub täielik ülevaade, siis on võimalik massidega edukalt manipuleerida. Ja pildi sellest suudab Atwood õõvastavalt reaalselt luua.
Mis raamatu veelgi väärtuslikumaks teeb, on aeg, millal Atwood oma fantaasia kirja pani. Aastal 1984. Nagu te kindlasti kõik teate, siis just 1984 on ulmevaldkonnas üks tähelepanuväärne number. Ka meeldis mulle teose lõpplahendus. Kui ma kuulsin, et Atwood kavatseb kirjutada järje, siis ma veidi isegi pettusin. Sest milleks? See oli just nii täpselt õige. Aga noh, lehma tuleb lüpsta, kuni see piima annab, eks ole.
"Teenijanna lugu" kulges mõnevõrra lobedamalt, kui Atwoodi eelmine teos. Sündmusi oli tegelikult vähem, aga pinevust sellevõrra rohkem. Kuidas ta seda tegi, ma ei tea, aga see oli vinge. Igatahes maksimum punktid sai minult.
Margaret Atwood
Kirjastus Varrak, 2017
Tõlkinud Ann Alari
408 lk
Goodreads punktid: 4,09
Minu punktid: 5
Üldiselt suhtun ma igasugustesse postapokalüptilistesse jutukestesse kerge põlgusega. Ma ei saa aru, miks inimesed arvavad, et kui ekskrement tõesti ventikasse lendab, siis toimub jõhker taandareng. Kuigi, kui nüüd veidi maailmas ringi vaadata ja mõelda, et kuidas on võimalik, et maailma kõige võimsamat riiki juhib nõdrameelne ja meil tuli EKRE võimule, siis ehk ei peaks nii väga üllatuma.
On huvitav, et Atwood oma raamatutes väga palju pühakirjale toetub. Juba "Alias Grace'is" oli seda tunda. Tunda teatud kibestumust või solvumist. Kuna ma olen sellest juba varem ka kirjutanud, siis ei hakka ennast kordama, aga lühidalt, ma mõistan. Nagu öeldud, siis risti ja piibliga vehkides on inimesed ikka jõhkraid jumalavallatusi korda saatnud. Ja kui asjadest puudub täielik ülevaade, siis on võimalik massidega edukalt manipuleerida. Ja pildi sellest suudab Atwood õõvastavalt reaalselt luua.
Mis raamatu veelgi väärtuslikumaks teeb, on aeg, millal Atwood oma fantaasia kirja pani. Aastal 1984. Nagu te kindlasti kõik teate, siis just 1984 on ulmevaldkonnas üks tähelepanuväärne number. Ka meeldis mulle teose lõpplahendus. Kui ma kuulsin, et Atwood kavatseb kirjutada järje, siis ma veidi isegi pettusin. Sest milleks? See oli just nii täpselt õige. Aga noh, lehma tuleb lüpsta, kuni see piima annab, eks ole.
"Teenijanna lugu" kulges mõnevõrra lobedamalt, kui Atwoodi eelmine teos. Sündmusi oli tegelikult vähem, aga pinevust sellevõrra rohkem. Kuidas ta seda tegi, ma ei tea, aga see oli vinge. Igatahes maksimum punktid sai minult.
Kommentaarid
Postita kommentaar