Kolm aastat tagasi ostsin ma korteri. Enne seda olin selles korteris elanud juba ligemale kolm aastat. Olin seda korterit üürinud, aga jõudnud otsusele, et tahan ikkagi päris oma. Käisin isegi mõnda korterit vaatamas ja ühega jõudsime juba kokkuleppele, kui omanik meelt muutis. Ja siis juhtus nii, et minu üürileandja otsustas korteri maha müüa ja mina küsisin, et kas ta mulle ei tahaks müüa? Tahtis.
Ühte asja ta siiski palus mult, et kuna tal oli sinna korterisse sissekirjutus ja ta pidi peagi lapse saama, ning teadagi on Tallinna linnakodanikele lapse sünnitoetused päris kenad, siis kas ma võiksin lasta tal seal nimekirjas olla. Noh, kuni laps sünnib ja nii. Laps sündis. Ja kasvas. Hakkas roomama, lalisema ja lõpuks kõndima. Minu postkasti potsatasid lolli järjekindlusega ametlikud teavitused korteri endise omaniku nimele.
Ei möödunud kaua, kui perre sündis juba ka laps number kaks. Ja elukoharegistri andmetel elas see kahe lapsega pereisa ikka veel minu katuse all. Selleks ajaks olin ma juba loobunud kirjade edastamisest, sest nagu, nalja teete või? Jutt käis ju ühest lapsest. Kui kaua see asi veel kestab, et igasugused menetlustoimingutest teavitused minu postkasti tulevad? Kuni teie lapsed kooli lähevad ehk? Esmakordselt koolimineva lapse toetus on ju ka Tallinnas suurem, kui kuskil Kolga-Jaanis, või kus iganes nad elavadki.
Sügisel võtsin vennaga uuesti ühendust ja mainisin, et tiba ebalahe. Ei ole mõnus mingeid ametlikke teavitusi saada. Mis siis, et need on kellelegi teisele adresseeritud, kuni ma selle infoni jõuan, saan ma paar südarit vahepeal. Ei, tüüp räägib ikka oma lastesaamise juttu ja peretoetuse jura.
Noh, ütleme nii, et mul on selles osas tegelikult kahetised emotsioonid. Esiteks, muidugi ma saan aru, et väikeste lastega on igasugune lisakopikas väärtuslik. Ja ega see, et ta minu juurde sissekirjutatud on, ei muuda minu jaoks ju reaalsuses midagi. Noh, need kirjad on veits tüütavad, aga ega neid nüüd massiliselt ka ju ei tule. Nii kaks-kolm kirja kuus ehk. Aga teiseks…. See pole ju tegelikult täiesti aus. Ma ei taha kasutada sõna "varastamine", aga kas see sisuliselt pole seda? Toetused on ju mõeldud Tallinna linna kodanikele ja nende järeltulijatele. Kui sa tahad neid saada, siis ela siin linnas ja maksa makse sellele linnale.
Loomulikult ma saan aru, et suures plaanis olen mina praegu tropp. Täiesti tühise asja pärast tõmban vile üles. Aga noh, mind häirib!
Tegin täna eRiigis avalduse ära ja palusin kodanik minu aadressilt välja kirjutada. Kripeldab küll, jah. Aga kolm aastat, kallid sõbrad, kolm aastat!
P.S. Mis tuletab meelde, et mu enda firma aadressiks on märgitud mu vanemate kodu, kuhu mu raamatupidaja kord aastas jõulukaarte saadab. Ehk oleks õigem ka see asi juba ühe soojaga korda ajada? Noh, et kõik oleks ikka ametlikult ka korrektne.
Ühte asja ta siiski palus mult, et kuna tal oli sinna korterisse sissekirjutus ja ta pidi peagi lapse saama, ning teadagi on Tallinna linnakodanikele lapse sünnitoetused päris kenad, siis kas ma võiksin lasta tal seal nimekirjas olla. Noh, kuni laps sünnib ja nii. Laps sündis. Ja kasvas. Hakkas roomama, lalisema ja lõpuks kõndima. Minu postkasti potsatasid lolli järjekindlusega ametlikud teavitused korteri endise omaniku nimele.
 |
| Meil nii palju rahvast majja sisse kirjutatud, et lapsed peavad tugitoolis magama, voodikohad on kõik broneeritud |
Sügisel võtsin vennaga uuesti ühendust ja mainisin, et tiba ebalahe. Ei ole mõnus mingeid ametlikke teavitusi saada. Mis siis, et need on kellelegi teisele adresseeritud, kuni ma selle infoni jõuan, saan ma paar südarit vahepeal. Ei, tüüp räägib ikka oma lastesaamise juttu ja peretoetuse jura.
Noh, ütleme nii, et mul on selles osas tegelikult kahetised emotsioonid. Esiteks, muidugi ma saan aru, et väikeste lastega on igasugune lisakopikas väärtuslik. Ja ega see, et ta minu juurde sissekirjutatud on, ei muuda minu jaoks ju reaalsuses midagi. Noh, need kirjad on veits tüütavad, aga ega neid nüüd massiliselt ka ju ei tule. Nii kaks-kolm kirja kuus ehk. Aga teiseks…. See pole ju tegelikult täiesti aus. Ma ei taha kasutada sõna "varastamine", aga kas see sisuliselt pole seda? Toetused on ju mõeldud Tallinna linna kodanikele ja nende järeltulijatele. Kui sa tahad neid saada, siis ela siin linnas ja maksa makse sellele linnale.
Loomulikult ma saan aru, et suures plaanis olen mina praegu tropp. Täiesti tühise asja pärast tõmban vile üles. Aga noh, mind häirib!
Tegin täna eRiigis avalduse ära ja palusin kodanik minu aadressilt välja kirjutada. Kripeldab küll, jah. Aga kolm aastat, kallid sõbrad, kolm aastat!
P.S. Mis tuletab meelde, et mu enda firma aadressiks on märgitud mu vanemate kodu, kuhu mu raamatupidaja kord aastas jõulukaarte saadab. Ehk oleks õigem ka see asi juba ühe soojaga korda ajada? Noh, et kõik oleks ikka ametlikult ka korrektne.
Paljud skeemitavad nende sissekirjutustega ühel või teisel põhjusel. Mina olen eluaeg olnud Tallinnasse sisse kirjutatud, kuigi elanud 2 ja pool aastat Rae vallas. Ma võidan sellest iga kuu 15 eurot, et ma ostan Harju I-II tsooni bussipileti, mitte Tallinn+Harju. Tudengile päris suur rahavõit. Muus osas mul kasusid sees pole ja vanemate postkasti saabub minu kohta vaid valijakaart (mida ka otseselt vaja pole, sest e-hääletan). Selles osas win-win, et ei spämmi vanemate postkasti ja säästan iga kuu. Aga sa tegid küll õigesti, sest selline kirjade laviin ka päris ok pole.
VastaKustutaNo siin ongi vahe, et vanemate kodu ja täiesti suvaline inimene. Vanematega ikka ju suhtled ja kui neid teateid tulebki kord-kaks aastas, siis see pole ju maailma lõpp. Aga mulle tulevad selle venna maksmata arved, inkasso kirjad ja muud menetlustoimingu teavitused. Lisaks, kuna tal ka firma minu aadressil, siis tulevad ka koostööpartnerite pakkumised, õnnitluskaardid, arved jne. Ühesõnaga, ikka päris palju pahna. Üldse ma imestan, et miks inimene ise nendest kirjadest puudust ei tunne ja laseb südamerahus need suvalisele aadressile saata? Aga noh, jah :D
Kustuta