Möödunud aastal kirjutasin ma loo sellest, kuidas üks mu sajast lapsest suutis kolme päevaga mu juuksed halliks muuta ja kolm miljonit närvirakku ära hävitada (link). Seega, täiesti mõistetavalt olid mul selle kevadreisi suhtes teatud hirmud.
Aga lasin eelmise aasta vigadest pojal ise õppida. Saatsin ta Migratsiooniametisse uut dokumenti taotlema. Õigemini, ta tegi ainult pildi. Dokumendi taotlesin mina, digitaalselt. Järgi käis ka ise. Dokumendiga korras.
Järgmine - raha. Ausalt, ma ei mäleta mitu tuhat korda ma küsisin ja lasin järgi uurida, et kuidas sellel reisil toitlustusega on. Ja kui palju peaks moonaraha kaasa andma, et kodanik ei peaks pool reisi suurest näljast higiseid sokke lutsutama. Ja kas tema pangakaardiga üldse saab väljaspool Eestit maksta?
Saatsin pojakese panka elu uurima. Seal oli talle nipsakalt vastatud, et ei tea miks ei peaks saama? Eem, no ma ei tea, kui ma eelmisel aastal reisule sõitsin, siis küll nagu pidin mainima, et kui kaua ja mis kuupäevadel ma väljamaal viibin, et nad mu kaarte kahtlase tegevuse tõttu ei blokeeriks. Aga noh, fain!
Lisaks soovitasin lapsel võtta natuke raha ka sulas kaasa. Sest kunagi ei tea ju kuhu nad satuvad ja kuigi meil saab siin iga kännu peal ülekandeid sooritada ja kaardiga tasuda, siis ei pruugi see mujal maailmas teps mitte nii olla. Ega väga ei tahetud seda. Aga noh, veenmisoskus. Läheb siis uuesti panka ja öeldakse talle, et ei saa. Kõik. End of story. Ei mingeid alternatiive ega suuniseid, kust saaks kohalike eekide eest Taani kroone. Miks? Miks ei või pangatöötajal olla küünemustavõrra inimlikkust ning empaatiat, kui ta näeb, et laps tuleb ta juurde nõu küsima? Miks ta ei või juhatada, et näed, mine proovi kaks ust edasi konkurentide juurest või siis mõnes valuutavahetuspunktis. Miks? Kas sellel inimesel üldse südant pole?
Aga lapsel on ema. Ja ema peab ju kõike teadma. Rohkem kui mõni pangatöötaja. Noh, ema siis juhatab võsukese Kristiine Keskusesse, sest tema mäletamist mööda on seal Taaveti nimeline valuutavahetuskiosk. Ja siis see laps, kes üldse sularahavajadust ei näinud, sõidab keskusesse ja saadab sealt sõnumi, et kioski pole. Noh, ma ka ei tea mida teha siis. Eks ma pean siis ikkagi ise pärast tööd otsima ja leidma. Kümme minutit hiljem tuleb uus sõnum. Kiosk on edukalt leitud, seda oli remondi käigus liigutatud. Phew! Lapsel kohe hea meel, sest mõelda! tema andis kõigest 50 kohalikku raha ja vastu sai peaaegu miljoni, või noh, see 350 tundus peaaegu nagu miljon.
Laupäeva hommikul kell kuus, istusin mina autos ja vaatasin kuidas mu tiburullike üleelusuuruse sumadaniga mööda parkimisplatsi traavis ja oma inimesi otsis. Jah, ma oleksin võinud ju koos temaga minna ja olla moraalseks toeks. Väga raske oli autos istuda ja hinge kinni hoida. Aga peab. Sest kuidas ta muidu kasvab? Inimeseks. Vastutustundlikuks.
Aga lasin eelmise aasta vigadest pojal ise õppida. Saatsin ta Migratsiooniametisse uut dokumenti taotlema. Õigemini, ta tegi ainult pildi. Dokumendi taotlesin mina, digitaalselt. Järgi käis ka ise. Dokumendiga korras.
Järgmine - raha. Ausalt, ma ei mäleta mitu tuhat korda ma küsisin ja lasin järgi uurida, et kuidas sellel reisil toitlustusega on. Ja kui palju peaks moonaraha kaasa andma, et kodanik ei peaks pool reisi suurest näljast higiseid sokke lutsutama. Ja kas tema pangakaardiga üldse saab väljaspool Eestit maksta?
Saatsin pojakese panka elu uurima. Seal oli talle nipsakalt vastatud, et ei tea miks ei peaks saama? Eem, no ma ei tea, kui ma eelmisel aastal reisule sõitsin, siis küll nagu pidin mainima, et kui kaua ja mis kuupäevadel ma väljamaal viibin, et nad mu kaarte kahtlase tegevuse tõttu ei blokeeriks. Aga noh, fain!
Lisaks soovitasin lapsel võtta natuke raha ka sulas kaasa. Sest kunagi ei tea ju kuhu nad satuvad ja kuigi meil saab siin iga kännu peal ülekandeid sooritada ja kaardiga tasuda, siis ei pruugi see mujal maailmas teps mitte nii olla. Ega väga ei tahetud seda. Aga noh, veenmisoskus. Läheb siis uuesti panka ja öeldakse talle, et ei saa. Kõik. End of story. Ei mingeid alternatiive ega suuniseid, kust saaks kohalike eekide eest Taani kroone. Miks? Miks ei või pangatöötajal olla küünemustavõrra inimlikkust ning empaatiat, kui ta näeb, et laps tuleb ta juurde nõu küsima? Miks ta ei või juhatada, et näed, mine proovi kaks ust edasi konkurentide juurest või siis mõnes valuutavahetuspunktis. Miks? Kas sellel inimesel üldse südant pole?
Aga lapsel on ema. Ja ema peab ju kõike teadma. Rohkem kui mõni pangatöötaja. Noh, ema siis juhatab võsukese Kristiine Keskusesse, sest tema mäletamist mööda on seal Taaveti nimeline valuutavahetuskiosk. Ja siis see laps, kes üldse sularahavajadust ei näinud, sõidab keskusesse ja saadab sealt sõnumi, et kioski pole. Noh, ma ka ei tea mida teha siis. Eks ma pean siis ikkagi ise pärast tööd otsima ja leidma. Kümme minutit hiljem tuleb uus sõnum. Kiosk on edukalt leitud, seda oli remondi käigus liigutatud. Phew! Lapsel kohe hea meel, sest mõelda! tema andis kõigest 50 kohalikku raha ja vastu sai peaaegu miljoni, või noh, see 350 tundus peaaegu nagu miljon.
Laupäeva hommikul kell kuus, istusin mina autos ja vaatasin kuidas mu tiburullike üleelusuuruse sumadaniga mööda parkimisplatsi traavis ja oma inimesi otsis. Jah, ma oleksin võinud ju koos temaga minna ja olla moraalseks toeks. Väga raske oli autos istuda ja hinge kinni hoida. Aga peab. Sest kuidas ta muidu kasvab? Inimeseks. Vastutustundlikuks.
Kommentaarid
Postita kommentaar