Promeneerimas

Laupäev oli ideaalne päev jalutamiseks. Kuna ma olen sel kevadel aknad juba ära pesnud, siis võisin puhta südametunnistusega linnast välja sõita ja lihtsalt olla. Käisin Haapsalus.



Haapsalust läbi olen sõitnud kümneid, ilmselt isegi sadu kordi. Aga käinud Haapsalus olen vaid korra. Nüüd siis tervelt kaks.



Mõnus oli. Jalutasime. Jõime kohvi. Käisime kohvikus, mis polnudki nagu kohvik vaid vestlusklubi. Laes rippusid suusad ja diivanil olid tikitud jõuluvanadega padjad. Kohvimasin kõlas kahtlaselt minu koduse kohvimasina moodi. Lõhnas see ruum viiruki, puidu ja veel millegi seletamatu järgi. Omanik oli üks väljamaalane, suure kõhu ja õlarätikuga mees. Väga tore ja sõbralik oli. Külalised olid tal ka muukeelsed. Arutasid parasjagu teemat, et ISISe liikmetest üle poole on kõigest ajutised liikmed. Mingil põhjusel sai selle avalduse peale üks meeskülaline väga pahaseks. Ma ei julgenud ka uurida, et mis ja kuidas, no kuidas sa ikka võõrasse vestlusesse sekkud ja veel sellised teemad? Kui ma otse ütlen, siis tiba kõhe oli küll seal. Aga võõrustaja oli lahke. Lahkudes pistis meile veel ka seebitüki pihku. Seep lõhnas väga hästi. Ilus roosa oli ka.




Edasi kõndisime kindluse poole ja sealt juba mere äärde. Ilus oli. Meri on ju alati ilus.


Kastanid olid juba stardivalmis

Luiki oli seal terve koloonia. Ja nii julged ka veel teised.




Õhtusööki sõime Viigi kohvikus. Muidu kõik kena, aga kuna pole hooaeg, siis neil olid pooled asjad menüüs meie saabumise ajaks juba otsa saanud. Kuigi, selline piiratud valikuvabadus on kohati hea, siis saab kiiremini otsustatud.



Igatahes jah, selline õhtu oli laupäeval. See kord käisin üksi, ilma lasteta, aga ehk tasub sinna ka kuttidega minna, kui õues veidikene soojem on juba.

Täpselt selline vaatepilt avanes Viigi kohvikust välja astudes.

Kommentaarid