Sattusin poole silmaga vaatama jupikest tõsielusarjast, milles õpetati peret säästlikumalt majandama. Algust ei näinud ja ei tea, mis põhjusel see neljaliikmeline pere kokku pidi hoidma ja mis neist lõpuks sai, aga see polegi oluline. Minu jaoks.
Minul piisas viiest minutist, et tunda kuidas hommikusöök mööda söögitoru ülespoole roomab, ja vahetasin kanalit.
See säästmine on nagu mingi moehullus. Kes rohkem, kiiremini ja loomingulisemalt. Ei noh, ega ta ju iseenesest halb pole. Mõttetu raiskamine käib mulle ka närvidele, aga no tegelt.
Natuke sama asi nagu selle "rohelise mõtlemisega". Popp. In.
Igasugused dogmaatilised ja ekstreemsed liikumised hirmutavad ja pelutavad mind.
Jah, ma hoian teatud asjade pealt kokku. Mitte alati sellepärast, et ma seda soovin, vaid kuna mul on fikseeritud sissetulek ja suurpere väljaminekud. Okei, ütleme, et ma suudaksin tegelikult ka kordades kokkuhoidlikumalt majandada. Aga ma ei viitsi! Päris ausalt. Kui mul on mingi suurem kulutus ja ma tean, et ma pean selleks raha säästma, siis pole problet. Võtangi ennast kokku - jätan kinos käimata, laenutan raamatu raamatukogust, käin kaltsukas hilpe hagemas ja veini ei osta. Jah, ma olen võimeline. Aga muul ajal, milleks?
Või las ma sõnastan ümber: mis elu see on? Pidevalt senti saagida. Piirata, keelata, loobuda. Ma ei taha täna elada nii, et ma kunagi mingis hüpoteetilises tulevikus saaksin endale villat ja Mersut lubada. Ma tahan juba täna hästi elada. Jah, mitte luksuses, aga tundes rõõmu pisiasjadest ja nautides.
Ma ei ütle, et nii on ainuõige ja kõik peaksid nii toimetama. See on minu otsus ja minu valik, millega ma rahul olen.
Aga ma mõtlen nii, et mis siis kui täna ongi minu viimnepäev, kui minu jaoks homset ei olegi? Mis kasu sellest kokkuhoiust ja säästmisest siis on? Noh, lastele. Aga miks ma peaks? Ei ole mina hõbelusikas hambus emaüsast väljunud ja rõõm ning hindamine olemasoleva vastu on seda uhkem, mida rohkem olen pidanud vaeva nägema. Sellist rõõmu tahan oma lastelegi.
Niisiis, ma pole raha peale vihane. Aga enda peale ka mitte. Hea küll, ma ei saa kunagi rikkaks, no ja siis? Ma võtan iga kell täna selle soodushinnaga veini ja joon sõpradega oma tillukeses kolmetoalises korteris, kui joon kolmkümmend aastat vett vaid selleks, et kunagi minu peiedel saaks mu lapsed mõisas šampust serveerida.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Minul piisas viiest minutist, et tunda kuidas hommikusöök mööda söögitoru ülespoole roomab, ja vahetasin kanalit.
See säästmine on nagu mingi moehullus. Kes rohkem, kiiremini ja loomingulisemalt. Ei noh, ega ta ju iseenesest halb pole. Mõttetu raiskamine käib mulle ka närvidele, aga no tegelt.
Natuke sama asi nagu selle "rohelise mõtlemisega". Popp. In.
Igasugused dogmaatilised ja ekstreemsed liikumised hirmutavad ja pelutavad mind.
Jah, ma hoian teatud asjade pealt kokku. Mitte alati sellepärast, et ma seda soovin, vaid kuna mul on fikseeritud sissetulek ja suurpere väljaminekud. Okei, ütleme, et ma suudaksin tegelikult ka kordades kokkuhoidlikumalt majandada. Aga ma ei viitsi! Päris ausalt. Kui mul on mingi suurem kulutus ja ma tean, et ma pean selleks raha säästma, siis pole problet. Võtangi ennast kokku - jätan kinos käimata, laenutan raamatu raamatukogust, käin kaltsukas hilpe hagemas ja veini ei osta. Jah, ma olen võimeline. Aga muul ajal, milleks?
Või las ma sõnastan ümber: mis elu see on? Pidevalt senti saagida. Piirata, keelata, loobuda. Ma ei taha täna elada nii, et ma kunagi mingis hüpoteetilises tulevikus saaksin endale villat ja Mersut lubada. Ma tahan juba täna hästi elada. Jah, mitte luksuses, aga tundes rõõmu pisiasjadest ja nautides.
Ma ei ütle, et nii on ainuõige ja kõik peaksid nii toimetama. See on minu otsus ja minu valik, millega ma rahul olen.
Aga ma mõtlen nii, et mis siis kui täna ongi minu viimnepäev, kui minu jaoks homset ei olegi? Mis kasu sellest kokkuhoiust ja säästmisest siis on? Noh, lastele. Aga miks ma peaks? Ei ole mina hõbelusikas hambus emaüsast väljunud ja rõõm ning hindamine olemasoleva vastu on seda uhkem, mida rohkem olen pidanud vaeva nägema. Sellist rõõmu tahan oma lastelegi.
Niisiis, ma pole raha peale vihane. Aga enda peale ka mitte. Hea küll, ma ei saa kunagi rikkaks, no ja siis? Ma võtan iga kell täna selle soodushinnaga veini ja joon sõpradega oma tillukeses kolmetoalises korteris, kui joon kolmkümmend aastat vett vaid selleks, et kunagi minu peiedel saaks mu lapsed mõisas šampust serveerida.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar